Krista ja Jaan Urvet on mahutanud oma aastatesse justkui mitu elu. Ise järjepidevalt õppides ja kogedes ei väsi nad ka teistele andmast. Eluring on võimsa tandemi nüüd pärast 11 aastat eemalolekut tagasi Raplasse toonud ja suunanud kooli õpetajaks.
Selleks, et mõista, kes on Urvetid ja miks on tähtis, et nad on täna siin, tuleb minna ajas tagasi. 1970. aastatel mööda Eestit nukuteatriga ringi rännates peatusid näitlejad ja lavastajad Urvetid aeg-ajalt ka Raplas ning tõdesid, et toona veel asfalteerimata peatänavaga tolmune Rapla on üks selline koht, kus iialgi elada ei tahaks.
„Never say never,” ütleb Jaan naerdes. Saatusesõrm juhatas nad aga just nimelt Raplasse ning igasugune vastumeelsus koha suhtes kadus kohe, kui Jaan oli näinud kaheksanurkset Rapla KEK-i peahoonet (Okta Centrumit). „See hoone nii lummas mind,” meenutab ta. Jaan asus tööle Rapla KEK-i kultuuriorganisaatorina. Ühe tingimusena Tallinnfilmist lahkumisel seadis endine tööandja, et tuleb asutada laste filmistuudio ja nii sündis Mini-Anima, mida asus vedama Krista.
Sellest hetkest sai Rapla Urvetite näol rikkamaks, ajapikku kujunes tandemist Rapla kultuurielu oluline edasiviiv jõud. Mini-Anima tõi Raplasse rahvusvahelist tuntust. Kaheksanurkses hoones, kuhu olid ehitatud spetsiaalsed filmi näitamise ruumid, esilinastusid Tallinna tegijate loodud filmid, toimusid öökinoseansid ning viidi läbi ka filmifestivale, mida külastasid esindused Moskvast. Mini-Anima oli lastering ning lisaks põnevatele tegevustele filmi tegemise juures said lapsed reisida külla sõprusstuudiotesse näiteks Gruusias ja Usbekistanis.
Okta Centrumit peavad nii Jaan kui ka Krista väga oluliseks hooneks ja nad olid väga löödud, kui lugesid volikogu otsusest mitte tuua vallavalitsus ja muusikakool sinna. „Okta oli omaette saar Raplamaal kindlasti. Seal oli eraldi kultuur,” meenutab Jaan Rapla KEK-is töötamise aegu. Jaan peab seda perioodi tema inimeseks õppimise ajaks. Ta selgitab, et linnainimesena kippus ta ikka algul n-ö maakatesse eelarvamustega suhtuma, kuid suutis end kõrgustest alla tuua. „Õppisin inimesi teenima. Heas mõttes. See on elus nii hästi,” ütleb ta. Täna tervitavad Jaani lahked silmad ja lai naeratus igaüht, keda kohtavad.
Rapla KEK-i kultuuriorganisaatori töö ajal tõi Jaan Okta Centrumisse aastas ligi kümme uut professionaalse kunstniku näitust ja 1990. aastatel asutas Krista Rapla Kunstiseltsi Õpitoa, asudes igas vanuses huvilistele korraldama koolitusi professionaalsete kunstnike käe all. Õpitoast kasvas välja tänagi veel tegutsev Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskus. Jaanil ja Kristal on rõõm tõdeda, et loodud on uusi põnevaid kultuuriasutusi nagu Kultuuriklubi BAAS ja TaevaniMaani Meistrikoda, kus korraldatakse kultuuriüritusi ja esitletakse kunsti. Ise nad praegusel hetkel enam kultuurielu korraldamisse ei tiku ning naudivad meeleldi teiste tegemiste jälgimist.
Elutee viis neid ühel hetkel Raplast siiski eemale ning nad katsetasid elu mujal. Paari aktiivsus ja ettevõtlikkus kultuurielu korraldamisel ei püsinud vaka all ning peagi tänu juhuslikule võimalusele aidata Ruhnus projektide kirjutamise ja elluviimise juures, kujunes nii, et kohalikud valisid oma uueks vallavanemaks Jaani. Mõni aasta hiljem asus Jaan tööle direktorina Kihnu koolis. Seal koolis leidis tööd ka Krista. Nüüd justkui jada jätkates on elurada toonud neid taas tagasi Rapla kanti. Tahaksin kirjutada kodukanti, aga päris nii öelda justkui ei saaks. Siiski sündis nende kolmest lapsest noorim Raplas ning märkimisväärse osa oma tööelust on Urvetid end teostanud Raplas elades.
Raplas on sõlmitud olulised sõprussidemed, mis on tänaseni säilinud ning on ka üks tegureid, miks Urvetid taas end siiakanti sisse on seadnud. „Rõõm on vanadest tuttavatest,” ütleb Krista. Saartel töötades on elatud justkui paralleelselt kahes kohas. Nädala sees saarel ja nädalavahetustel mandril. Peamine kultuurielu tarbimine ja kogemine on jäänud siiski mandrile ning ka Raplasse. Siinse elu suurematest sündmustest on ikka osa saadud ning side paigaga ei ole kunagi õieti katkenud.
Elusam elu noortega kõrvuti
Kui Krista räägib, liigub kogu tema keha kaasa. Käte tantsides ja silmadega kaugustest õigeid sõnu otsides jutustab ta oma teekonna lugu „vedur” Jaaniga koos. See on lugu uutest algustest, mis on alati pisut rasked, aga ka põnevad. Urvetid ei väsi otsimast seda miskit, mis sütitaks leeki veel kõrgemale, sest see tegutsemisind ei vaibu neis vist päriselt kunagi. Mulle näib, et neil on omandatud oskus ära tunda, millal on aeg edasi liikuda, et mitte argipäeva ära kaduda. Nad ei klammerdu maisesse, vaid lasevad elul end juhtida.
Nüüd on Urvetid taas tagasi Raplas ning kingivad oma elukogemust, südamesoojust ja avatud meelt siinsetele lastele. „Praegu mulle tundub, et ma saan rohkem tagasi, kui ma annan,” räägib Jaan õpetajatööst Kesklinna koolis. Krista ja Jaan usuvad, et elu on neid hellalt ja kindlakäeliselt suunanud tööle lastega ning nad tunnevad kutset olla selles rollis. „Mingis vanuses hakkad ammutama heas mõttes noorte energiat. Sa käid ajaga kaasas, tajud nende mõtteviisi, püüad võib-olla oma tarkust juurde pakkuda. See on elusam elu,” räägib Jaan.
Vene keele õpetamine ei ole Jaani puhul sugugi nii juhuslik valik, kui võib tunduda. Nimelt on Jaani arstist isa vene rahvusest, ta on Venemaal sündinud ja Jaani esimene keel on just vene keel. Alles paar aastat tagasi otsis Jaan üles ka oma kaks poolõde, kes elavad Moskva lähedal Venemaal. Läbikäimine õdedega on tihe ja nad on Jaanil ka Raplas külas käinud. Tänu suhtlusele õdedega on ta oma vene keele oskuse saanud üles soojendada ning Kihnu koolis töötades avanes tal võimalus anda individaaltunde ühele õpilasele. Täna põhikoolis õpetades püüab ta vene keele võlu õpilasteni tuua kultuuri kaudu, tutvustades neile venekeelset loomingut. Jaani sõnul on lapsed selle hästi vastu võtnud.
Ka Krista tunneb end algklassilastele toeks olija rollis hästi. Kuue lapselapse vanaemana täidab ta justkui sarnast rolli ka koolimajas, viies läbi pikapäevarühma ja õpetades väikeklassi ning üht lihtsustatud õppekaval õppivat last. Üks osa otsusest taas end Raplas sisse seada peitub ka oma lastes ja lastelastes, kes elavad küll pealinnas, kuid tänu mugavale rongiühendusele on siin elades neid hea ja mugav enda lähedal hoida.
Eraldi:
Jaan Urvet (7. IX 1948, Šunja küla, Molotovi oblast) on lavastaja, näitleja ja ühiskonnategelane. Eesti Teatriliidu (1972–88, 2004–11) ja Lavastajate Liidu liige (2004–11). Isa arst, ema meditsiiniõde
1967 Tallinna 42. Keskkool
1971 näitejuhtimise eriala Tallinna Pedagoogilises Instituudis
2004 Eesti Muusikaakadeemias teatrimagistri kraad
1970–80 Käpiku ja 1990–98 Tallinna Toomteatri peanäitejuht
1974–77 ühtlasi Nukuteatri lavastaja ja näitleja
1970–80 Tallinna Toomklubi projektijuht
1980–90 Rapla KEK-i kultuuriorganisaator
1990–2013 direktor (2002–13 projektiteatri KATeater kunstiline juht)
Juhtinud teatriprojekte: Merle Karusoo „Circulus”, 1993, vabaõhuetendus Otepääl; Andres Ehini „Tagaaetav”, 2000 Eesti Harrastusteatrite Liidus)
1996–98 Tallinna Pedagoogikaülikooli lektor
2001 Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia lektor
1989–2006 Eesti Harrastusteatrite Liidu esimees
1998–99 Põhja-Euroopa Amatöörteatrite Alliansi (NEATA) asepresident
2006–2007 kodanikuaalgatuse korras valitud Rapla linnapea
2014–2018 Ruhnu vallavanem
2018–2020 Kihnu kooli direktor
2020 Rapla Kesklinna kooli vene keele ja ühiskonnaõpetuse õpetaja
Krista Urvet (aastani 1973 Kaddak; 19. VII 1948, Tallinn) on näitleja. Eesti NSV Teatriühingu liige (1972–80)
1968 Keila Keskkool
1982–84 õppis Tartu Kaugõppe Kunstikursustel maalimist
1987 lõpetas kunstiõpetaja erialal Vabariikliku Õpetajate Täiendusinstituudi
1998 omandas sotsiaalpedagoogika eriala Tallinna Pedagoogikaülikoolis
1972–80 Nukuteatri näitleja
1980–92 Rapla laste filmistuudio Mini-Anima kunstiline juht
1997–2010 Rapla Kunstiseltsi Õpikoja koolitusjuht ja õpetaja
Dubleerinud mängu- ja animatsioonfilme, olnud ka nukufilmi animaator („Välek Vibulane”, „Karsumm”, mõlemad 1980, Tallinnfilm)
2018–2020 Kihnu kooli sotsiaalpedagoog
2020 Rapla Kesklinna kooli abiõpetaja
