Kapitalikultuur teel mahekultuursesse rahvusriiki

Rein Einasto

Kultuuri (sensu lato) peaksime mõistma inimese (Homo sapiens) mõtte-, tunde- ja elulaadina, inimese kogu loominguna,samas ka inimarengu sihina. Seega kuuluvad kultuuri alla ka vaimus olevad unistused, kavatsused.

Kultuuri on väga mitmeti mõistetud. Selle on sügavuti ja laiuti käsitledes kokku võtnud Rein Raud. Aga mis on kultuuri vastand, kas kultuuritus? Või olematus? Igasugune elulaad on reaalselt olemas. Kõik negatiivne elus (alatus, valelikkus, ebaõiglus jm) kuulub ju ka elulaadi juurde, olles küll sügavalt ebakultuurne. Kas seda nimetada valekultuuriks? Kultuuris sisaldub kindlasti kvaliteedi tähendus. Kuidas nimetada kõike positiivset elulaadis, kas tõsikultuuriks? Eetilist tõsikultuuri usun nägevat kolmühtsena:

• süvakultuur – hinge haritus, eetilisus, ausameelsus, südametunnistus
• kõrgkultuur – loomingu meisterlikkus, professionaalsus läbi harituse, avara silmaringi
• rahvakultuur– põlisrahva elulaadist lähtuv iseorganiseeruvomakultuur

Massikultuuris võivad need osakuti olemas olla või ka puududa.

Mahe on eelkõige puhtus:

• Puhtus looduses – mullas, meres, õhus, metsas, põllul, toidus, kehas.
• Puhtus inimhinges, kogu vaimses keskkonnas – ausameelsus;hing elab hingamises.
• Puhtus Loodu väärtustamisel: hoolivus, säästlikkus, emalikkus, õiglus, vägivallatus, ilumeel.

Mahe on lahe ja muhe.

Mahekultuurse elulaadi põhimõtted on:

• Võtta looduselt nii vähe kui võimalik, ainult niipalju, kui hädavajalik.
• Mahekultuursed ei vastandu, vaid eristuvad, nii looduses kui ka ühiskonnas.
• Paikkondliku omailma esimuslikkus. Kohaliku looduse, rahvuse, keele ja kultuuri läbi aegade kestmise olulisekseelduseks on looduse määratlemine vabariigi põhiseadusliku alusväärtusena.
• Omailmastumine rahvusriikide keelelise, kultuurilise ja maastikulise mitmekesisuse eeldusena üleilmastumisega kaasneva süvenevalt lamestava monokultuursuse tasakaalustamiseks.
• Kogukondliku ühisomandiesimuslikkus elitaarse egokeskse eraomanduslikkuse suhtes.

Kapital (pr, ingl capital, ld capitalis – peamine) –vara või varaline õigus, millest saab rahas väljendatavat tulu ning mida on võimalik kasutada lisaomandi või -vara loomiseks. Seega varaline eeldus, võimalus lisaväärtuse loomiseks, tulu teenimiseks põhiosas loodusvaradest enda ja liigikaaslaste sihipärase tegevuse tulemusel. Just kapitalis on paradoksaalselt „peidus” inimsoo praegune suurim eksistentsiaalne probleemistu suhetes inimene ja loodus, võim ja vaim, samuti vahekorras vabadus ja paratamatus, kord ja kaos, mida suurimate ohtudena nähakse inimtegevuse tagajärjel järjest kiirenevas kliima soojenemises ja enneolematus rahvarändes.

„Targast” inimesest (Homo sapiens) on planeedi Maa kogu senises, üle 3 miljardi aasta kestnud elu loos saanud suurim parasiit. Praegune antropotsentrism – „vaba” turumajanduslik röövkapitalism – on kujunemas inimliigi väljasuremiseelse gigantismi väljenduseks, kus ilma teevad üleilmastunud suurmonopolid, nn kurikapital, suunates ka riigivalitsuste poliitikat. Kõnekäänd kõik, mida raha eest ei saa, saab väga suure raha eest on saanud korruptsiooni alusreegliks.

Ühiskonna peaaegu kogu seniloodud ühisvara on koondunud väheste eraomandiks. Juba 50 aastat on maailma teadlased hoiatanud: inimsoo arvulisel kasvul, elukeskkonna, eriti vaimse reostuse senisel eksponentsiaalsel kasvul on piirid, millest üleastumine ongi põhjustanud praeguses tõejärgses uues reaalsuses looduse armutu rüüstamise ja reostamise, kasuahnuse kontrollimatu paisumise liigkasuvõtmiseks, majanduseliidi suurusehulluse võimu kuritarvitamisel kuni võõraste riikide pinnal hävitavate sõdade korraldamiseni (Iraak, Tšetšeenia, Süüria jpt). Kas kurikapitali vastandit võiks nimetada mahekapitaliks? Tuleb rõhutada, et kapital kui võimalus luua või hävitada on inimese kätes, kes loob või lõhub.

Jüri Kotšinev küsib: Kas tõejärgne maailm on ka ilujärgne maailm. Juba teise aastatuhande künnisel jõudis Oswald Spengler oma suurteoses (ilmus kahes osas 1918 ja 1922) väga pessimistlikule järeldusele: kogu Õhtumaa on allakäigul. Ja ligi kaks tuhat aastat tagasi arutles Rooma imperaator Marcus Aurelius oma päevikus „Iseendale” sügavuti valitseja enesest lähtuva maailmaparandamise eetiliste ja ökoloogiliste aluste üle, oma õpetajate eeskujule toetudes. Ta järeldab: „Oleme ju sündinud koostööks, üksteise vastu tegutsemine on loodusega vastuolus.” Ülimalt õpetlik enesekasvatuslik raamat.

Vaimukultuuris orienteerumiseks pean ikka jälle üle lugema Elu ees aukartuse filosoofia looja, muusiku ja arsti Albert Schweitzeri raamatut „Kultuur ja eetika”, mis on koostatud Esimese maailmasõja ajal Aafrika ürgmetsas arstina töötades ja samas kliiniku rajamiseks orelikunstnikuna Euroopas ja Ameerikas kontserte andes, et vajalikku mahekapitali koguda. Raamatu esimene osa „Kultuuri allakäik ja taasloomine” annab selge vastuse, miks asjad Euroopa kultuuris I maailmasõja eel olid nii nagu olid ja kuidas need võiksid olla ja peaksid olema.

Tõesti-tõesti, Eesti argiellu naastes tajume päev-päevalt järjest selgemini, et näiteks elamuehitus rohelises pealinnas nii kokkusurutud tiheasustusena, kuhu kõrghaljastus ei mahugi ja kodutunnet ei tekita, polegi Merko siht, vaid vahend liigkasumi teenimiseks. Samuti tunneme, et Eesti metsas käib juba aastaid RMK suunamisel ja keskkonnaministeeriumi soosingul ebaseaduslik riiklik laastamine; et Rail Baltiku uue trassi vajalikkust lähituleviku tasamajanduse tingimustes ei ole keegi seni olnud võimeline argumenteerima. Miks me laseme samamoodi jätkata? Kuidas tõkestada, vältida liigkasuvõtmist?

Peame tõdema inimeseksolemise paradokse

Inimene(Homo sapiens)on ühelt pooltLooduse osa, kelle liigitunnus, seega põhiolemus on vaimsus ja selle loomingu, toimimise tulem – kultuur. Teiselt poolt on inimesest saanud looduse suurim vastand, isegi vaenlane, kes röövmajandusega üha kiirenevalt ja egokeskselt hävitab omaenda elukeskkonda. Sellest tuleneb enesestmõistetavalt vaimukultuuri (sensu stricto) esimuslikkuse nõue kasumajanduse kui vahendi ees. Esmakordselt elu arengus on inimesel liigina võime kollektiivseks enesetapuks koos suure osa looduse hävitamisega. See oht kasvab iga päevaga. Kestab kiireim liikide väljasuremine planeedi ajaloos.

Loodus (ei maa ega mets, õhk ega vesi) ei tohiks olla inimese, ühe liigi (Homo sapiens) (era)omandus, mida müüa ja osta. Inimene kuulub loodusele, mitte loodus inimesele. Inimõiguseks looduses on vaid kasutusõigus, mitte omamisõigus. Juba viisteist aastat on selge: karmimad piirangud turumajanduse vabadusele on üleminekul tasamajanduse postkapitalismi möödapääsmatud.

Loodus on isereguleeruv ökosüsteem, kus kõik on kõigega seotud. Looduse toimimise ja arengu eelduseks, alusväärtusteks on eluvormide mitmekesisus, mitmesugusus, elurikkus, diversiteet.Inimühiskonnas avaldub see paikkonna looduse omanäolisuses ja eripäraste rahvuskultuuride mitmekesisuses. Ökosüsteemsus ühiskonnas on kogukondlik harmoonia kohaliku looduse ja inimese vahel perekonnast rahvusriigini, rahvusriigist planeedi tervikuni. Rahvus on sotsioloogide kinnitusel suurim sotsiaalne subjekt, Harri Moora väljenduse järgi – kultuuriline indiviid. Rahvusriik on poollooduslik inimkooslus, rahvuse kodu. Iseseisvate rahvusriikide ühenduses, kus ülimuslikuks on iga riigi õigussüsteem, terendab inimkonna uus, harmoonilise kestliku eksistentsi paigavaimust lähtuv kogukondlik, loodusseadustega kooskõlas olev rahvusriiklik maailmakord.

Selgeks on saanud, et üleilmastumisega peab süvatähenduslikult kaasnema omailmastumine –möödapääsmatu viis säilitada ja süvendada eripäraste paikkondade looduse ja rahvuskultuuride mitmekesisust. Jaan Eilart on sügavmõtteliselt sõnastanud: „Et saada iseendaks kultuuris (nii nagu looduses), on tarvis aega ja omaetteolekut. Alles siis saame kogutut jagada rahvaste suhtlemise ja kultuurivahetuse igijäävusse.” Samuti on selge, et püsiv maailmarahu on mõeldav üksnes juhul, kui riigipiirid saavad määratud looduslike ökoloogiliste hõimukoosluste alusel, rahvuspõhiselt, mitte koloniaalimpeeriumite reliktpiiride vägivaldse hoidmise „korras” muinasjutuliste kaitsekulutustega.

Kokkuvõetult,Eesti looduse, rahvuse, keele ja kultuuri kestmiseks läbi aegade vajame mahekultuurset mõtte-, tunde- ja elulaadi, Looduse ja Inimese harmoonilist, ökosüsteemset kooselu. Tulevane Mahekultuurne Eesti on kindlasti ökosüsteemne, aga mitte ainult.Mahekultuursus eeldab peale looduse puhtuse, selle saastamise vältimise kõigepealt puhast vaimset keskkonda, mõtte- ja hingepuhtust, kus süva- ja kõrgkultuur on esimuslikud kõigis eluvaldkondades, kaasaarvatud äri ja poliitika. Üheks põhitakistuseks sellel teel on kindlasti suuromanike hoolimatus oma varaliste võimaluste muutumisel kurikapitaliks. Emalik hoolivus majanduses võimaldaks kapitalil ühiskonnas kujuneda üldrahvalikuks mahekapitaliks.

Lõpetuseks Raplamaa Jalase küla autoõnnetuses traagiliselt hukkunud vaimse ema Aino Valgma sõnastus paigatunnetusest: „Paik, kus eestlase juured kõige sügavamalt maasse kinnitunud ning seal hargnenud juurekaval eesti rahvaks võrsunud, on KÜLAMAASTIK. See ühendab üheks kindlaks kodupaigaks inimesed, kodutalud, õued, külatänavad, õuepuud ja metsasalud, kaevud, allikad, karjakoplid, põllud, heinamaad, metsad, sood ja rabad. Taoline ainulaadne ühendus inimese ja teda ümbritseva looduse vahel on kujunenud paikse põlluharija aastatuhandeid kestnud kooselust oma ümbrusega. Meie tänanegi side kodukohaga toimib tänu eestlaste pärimuslikule elulaadile, kus kodu mõiste hõlmab eluaseme koos seda ümbritseva loodusega. Külainimesele pole loodus üksnes tööpõld ja leivaandja, vaid ka tema elurõõmu, -jõu, tundeelu, eneseteostuse, ilumeele ning tervise allikas.”

Rõhutan veel kord, paremini, terviklikumalt, ilusamini ei ole paigavaimu olemust võimalik väljendada. Just sellisest kodupaiga seostamisest kodu ümbrusega on kujunenud meie omamaises koolikäsitluses üks isiksuseks kasva(ta)mise põhiõppeaine, kodulugu.