Kultuuritarbija koroonaaja tähelepanekuid

0
279
Stina Andok.

Mul on õnnestunud viimaste nädalate jooksul osaleda mitmel erineval kultuuriüritusel. Otsustasin, et pärast pisukest pausi tasuks ehk mõnd mõnusamat sündmust väisata, sest igapäevased teated koroonaviirusesse nakatunutest tekitavad paratamatult mõtteid, et võib-olla üks hetk saabub jälle see aeg, mil kultuuri ei viljeleta tavapärasel moel.
Mina olen koroona suhtes püüdnud säilitada kainet mõistust. Hügieen on tore asi ka ilma koroona sunduseta, kuid sellegipoolest oli algul üsna harjumatu igas uues asutuses käsi desinfitseerida. Praeguseks on see selline tavapärane tegevus nagu pärast tualetiskäiku käte pesemine. Tundub kuidagi vale seda mitte teha.
Distantsi hoidmine on ka midagi, mis on kuidagi omaseks saanud. Ei julgeks väita, et päris kahte meetrit suudaks tagada enda ja teiste vahele ega teagi, kas just nii täpselt see ka vajalik oleks, aga mingit õhku olen enda ümber siiski pisut enam eelistama hakanud. Igasugu üle õla puuvilja võtmised toidupoes või järjekorras seistes minu õlga riivates asjade lindile asetamised tunduvad praegu kohatud ja üleliigsed.
Peaaegu igas avalikus asutuses on ka väljas sildid, mis suunavad praegusele ajale sobivale käitumisele – ikka et hoia distantsi ja pese või desinfitseeri käsi, aevasta salvrätikusse või varrukasse ning ära haigena kodust välja tule. Üldises plaanis tundub, et inimesed mõistavad neid uusi sotsiaalseid reegleid ja on kohanenud. Siis jälle vahel tundub, kui räägitakse võimalikest rangematest piirangutest, et inimesed on ikka pigem kartlikud kui altid riskima.
Samas minu esimene käik Rapla kultuurikeskuses toimunud Comedy Estonia üritusele tõestas, et võetakse pigem vabalt. Käsi ei desinfitseerinud peaaegu mitte keegi, vähemalt mulle ei jäänud silma, ja mingist distantsist ei olnud juttugi. Istusime kõik rõõmsalt õlg õla kõrval. Minu õnneks mul pinginaabreid ei olnud sel korral. Selgub, et ka väljamüüdud üritusele jäetakse tulemata.
KUMU-s toimunud teatrietendusele oli kogunenud umbkaudu sama palju inimesi, kui oli Raplas. Enne etendust inimesed kogunesid ja rivistusid automaatselt kohviku järjekorda. Jällegi ei täheldanud silm ühtki käte puhastamist või murekortsugi kohvikus tungleva massi pärast. Saalis istudes märkasin siiski kaht neidu, kellel olid maskid ees kogu aja.
Siiri Sisaski kodukontserdil oli paarkümmend inimest ja hajutamine oli mõnevõrra hõlpsam. Kättesaadavaks olid tehtud käte puhastamise võimalused ning pingil olid ootamas maskid. Keegi neid ette panna siiski ei söandanud. Üritus lõppes mõnusa kallistamise ringiga. Ei hirmu haisugi. Märjamaa kinosaalis toimus jällegi isetekkeline hajutamine. Filmi oli peale minu ja minu kaaslase vaatamas veel kaks inimest. Tulime kuidagi toime ja ei köhinud teineteise peale.
Kokkuvõtvalt näib mulle, et kultuuritarbija rahvas võtab koroonaolukorda rahumeelselt. Teatud ettevaatlikkust saab inimeste käitumises täheldada, aga keegi endale naljalt ebamugavusi tekitada ei taha. Peab tõdema, et mina küll aeg-ajalt mõtlen, et ei tahaks sattuda uude koroonakoldesse ja ikka hoian oma pihud puhtana ning ei kipu väiksesse kohvikusse suure hulga inimeste sekka. Leian, et tasakaalustatud ettevaatlikkus ükskõik missuguse nakkushaiguse puhul on õigustatud igal ajal.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare