Algus Koduloolases nr 3 (283) 11. märtsil 2020
Enamikus maarajoonides suudeti 1989. aastal vaatamata Tallinnas möllavatele kirgedele säilitada kainet meelt ja püüti eriarvamused, kui need esinesid, rahulikult selgeks rääkida. Tagantjärele vaadates tundub, et peamine põhjus olid maapoliitikute tagasihoidlikumad võimuambitsioonid – toonastes rajoonides Eesti riigipirukat esialgu veel ei jagatud ja sellepärast puudus ka vajadus mingite omavahelisi suhteid rikkuvate intriigide punumiseks. Suuremates linnades, eelkõige muidugi Tallinnas, oli võimutüli juba lõkkele löönud. Sugugi vähemtähtis polnud aga seegi, et paljud Kodanike Komiteede liikumisega ühinenud olid alustanud oma aktiivset poliitilist tegevust Rahvarindes. Kindlasti tegi see maakondlikud Rahvarinded EKK-de suhtes leplikumaks, aitas nende eesmärkidest paremini aru saada ja lõi aluse koostööks, ka siis, kui päris kõigis punktides üksteise vaateid ei jagatud. Vähemalt tekitas pinnase kompromisside otsimiseks.
Nii näiteks korraldas Raplamaa Rahvarinde juhatus 15. novembril kokkusaamise rajoonis toimivate EKK-de esindajatega. Kui mälu ja toonased napid märkmed ei peta, tuli sellise ettepanekuga juhatuses välja kooliõpetaja Krista Mägi, kes oli ennast lisaks aktiivsele tegevusele Rahvarindes ja Eesti Muinsuskaitse Seltsis kohe algusest peale sidunud ka Kodanike Komiteede liikumisega. Tema ettepanekut toetas hilisem maavolikogu esimene esimees Tõnu Saar.
Kokkusaamise eesmärk oli vahetada informatsiooni ja selgitada vastastikku oma positsioone. Mingeid erilisi probleeme Rahvarinde ja komiteede vahel ju Raplamaal sel ajal ei olnud – küsimused, kui need olidki tekkinud, räägiti (või vaieldi) silmast silma vestlustes nii selgeks kui see ühes või teises olukorras just võimalikuks osutus, aga viha üksteise peale kandma ei jäädud. Ometi oli õhus juba ka esimesi märke teatud rivaliteedi tekkimise võimalustest.
Kuna initsiatiiv kuulus Rahvarindele, tuleb selgituseks lisada, et mingil määral oli ühise laua taha istumine inspireeritud siiski ka ERR-i eestseisuse jäigast hoiakust ja valimiskonverentsil läbisurutud seisukohast, mille järgi Rahvarinne poleks tohtinud Komiteedega enam üldse suhelda. See asi vajas Raplas igal juhul selgeks rääkimist, sest siinsed rahvarindelased niisugust “eri kaevikutesse minemise taktikat” ei pooldanud. Nüüd taheti see teisele poolele ka otse ja selgelt välja öelda, et vältida võõriti mõistmist.
Rahvarinde ettepanek võeti heal meelel vastu ja kokkusaamisel olid esindatud peaaegu kõik rajooni territooriumi puudutavad kihelkonnad. Sissejuhatavas sõnavõtus ütles Raplamaa Rahvarinde toonane esimees Andres Ehin, et eks Rahvarindel lasugi moraalne kohustus toetada iga liikumist, mis on väljas iseseisva Eesti riigi taastamise eest. Ka ei jätnud ta lisamata, et küllap ongi kohtadel aidanud eriarvamusi pehmendada tõsiasi, et ühed ja samad inimesed ajavad nii Rahvarinde kui ka Kodanike Komiteede asju, ning kordas veel kord üle juhatuse seisukoha, mille järgi omavahelisi jagelemisi ei ole tegelikult kellelegi vaja – paljudel juhtudel saab kiusu ajamise asemel hoopis üksteist heatahtlikult abistada.
RRR-i juhatuse liikmed selgitasid, et kuigi nad ei jaga Eestimaa Rahvarinde eestseisuses Kodanike Komiteede asjus võetud seisukohti, jäädakse paraku ka Rapla rajoonis Eesti Kongressi valimistest eemale põhjusel, et esmaseks eesmärgiks on võita eelseisvad (10. detsembril 1989) kohalikud valimised ja asuda seejärel Raplamaal rakendama Pirgu arenduskeskuse pakutavat haldusmudelit. Kodanike Komiteede esindajad teatasid omakorda, et suur osa nende aktiivist peab omakorda eemale jääma kohalikest valimistest (aga ei boikoteeri neid!), sest kogu energia ja aeg kulub kodanike registreerimise edukale lõpetamisele ning Eesti Kongressi valimiste ettevalmistamisele. Mõlemad pooled lisasid, et samal ajal ei tähenda see mingisuguste takistuste tegemist neile, kes näevad oma missiooni mõlemates valimistes osalemises. Nii olid mängumaad, kui nii võib öelda, laias laastus kohe alguses jagatud.
RRR-i juhatuse liige Krista Mägi analüüsis Raplamaa Rahvarinde valimisprogrammi ja võis kokkuvõttes öelda, et vähemalt seitsmes punktis ollakse Kodanike Komiteedega täiesti ühesugustel seisukohtadel. Ühiseid kokkupuutepunkte leiti mujaltki.
Novembri keskpaigaks oli Rapla rajoonis registreeritud veidi üle 20 000 Eesti Vabariigi kodaniku ja kodakondsuse taotleja. Seega oli kirjas juba üle poole elanikkonnast. Hageri kihelkond võis ette kanda, et neil said peaaegu kõik kodanikud kirja 23. augustiks – suur töö tehti ära kihelkonnapäevade ajal. Registreeritud oli 6400 kodanikku ja kodakondsuse taotlejat, puudu oli veel vaid sadakond inimest. Ka Juuru kihelkonnakomitee esimees Toomas Pärn sai kinnitada, et ollakse lõpusirgel.
Ülejäänud kihelkonnad olid registreerimistööga alles poole peal. Märjamaal oli registreerituid 3000 kodaniku ringis ja Rapla kihelkonnas oli 37 registreerijat jõudnud kirja panna 7200 inimest. Kihelkonnakomitee esimees Avo Lukas tõstis eraldi tunnustavalt esile Valtu ja Järvakandi inimesi.
Kõige visamalt kulges registreerimine Kehtnas. Komitee esimees Jaan Kersna kurtis, et probleeme on info levitamisega. Aga Kersna ei olnud sugugi rahul ka sovhoostehnikumi juhtkonna suhtumisega, mis väljendus pigem vastutöös kui toetuses.
Ka teistest komiteedest kinnitati, et kevadine infosulg avaldab endiselt mõju – informatsioon saadi liikuma alles suve hakul, siis, kui inimestel algas juba puhkuste periood ja maainimestel veel ka aktiivne heinatöö. Toonast puudujääki püüti nüüd tagasi teha suurematel kokkusaamistel. Paraku tuli sügis-talvisel perioodil neid harva ette. Selle peale tegi Jüri Võigemast Rahvarinde poolt ettepaneku kasutada kodanike registreerimiseks 10. detsembrit, kohalike omavalitsuste valimiste päeva. Rahvarinne võttis asja korraldamise ja vajalikud läbirääkimised valimiste rajoonikomisjoniga enda peale.
Kokkuvõtteks tegi Aarne Loodus Kaiust ettepaneku esineda Raplamaa Rahvarinde ja Kodanike Komiteede ühisavaldusega Eestimaa rahva poole näitamaks, et erinevate liikumiste vaheline koostöö on vaatamata mõningatele eriarvamustele ikkagi täiesti võimalik. Ei mäleta enam täpselt, ja pole kuskilt ka järele vaadata, kas algtekst kirjutati kohapeal või oli see kellelgi juba kaasas. Tundub, et paberi, mida ühiselt redigeerima asuti, võttis välja Aarne Loodus ise. Muu hulgas öeldi lõpptekstis:
“Viimane aeg on ka iseseisvat Eesti riiki sihiks seadvatel demokraatlikel jõududel liituda. Seepärast on Rapla rajooni piires asuvad Kodanike Kihelkonnakomiteed ja Raplamaa Rahvarinne otsustanud moodustada koostöökomisjoni, et ühiselt edendada Eesti demokratiseerimist ja iseseisvust. Raplamaa RR osutab Kodanike Komiteedele kaasabi, et lõpetada Eesti Vabariigi kodanike registreerimine 24. detsembriks 1989. a. Raplamaa Rahvarinne taotleb edaspidi Kodanike Komiteede ja Rahvarinde valimisliidu ühise kandidaadi toetamist valimistel.
Erisused poliitilises stiilis ei tohiks meie liitlust häirida!
Kutsume Kodanike Komiteede aktiviste ja rahvarindelasi terves Eestis üles järgima meie eeskuju ja arendama tihedat koostööd ühise eesmärgi nimel!
Vaba Eesti eest!”
Ühisavaldus adresseeriti kõigile Eestimaa Rahvarinde piirkondlikele volikogudele, kodanike kihelkonnakomiteedele ja Rapla rajooni rahvale. Sellele kirjutasid alla Eesti Vabariigi Kodanike Komiteede Hageri, Juuru, Lelle, Märjamaa, Rapla ja Vigala kihelkonnakomiteed ning Raplamaa Rahvarinde juhatus. Rajoonileht Ühistöö avaldas dokumendi 18. novembril esiküljel. Ei meenu, et see oleks huvitanud veel mõnda ajalehte või et üleskutse oleks mõnest teisest piirkonnast vastukajasid toonud.
Sellega oli Raplas mõneks ajaks rahu sõlmitud ja Rahvarinne võis täielikult keskenduda kohalikeks valimisteks valmistumisele ning komiteelased said kodanike registreerimist edukalt lõpusadamasse juhtida. Ei mäleta, kas 15. novembril moodustatud koostöökomisjonist ka asja sai (ja kui sai, siis kes sinna kuulusid?). Või polnudki selle järele enam erilist vajadust – kõik probleemid, mis kerkisid, lahendati ehk suuremate aruteludeta töö käigus.
Ka ei meenu, kes võis olla Rahvarinde ja Komiteede ühiskandidaat ja milliseid valimisi avalduses tegelikult üldse silmas peeti. Kohalikele valimistele ei tasunud ju ühe kandidaadiga välja minna. Äkki oli siis ikkagi juttu ühiskandidaadist Eesti Kongressi valimistele? Kui nüüd võimalikku sobilikku persooni otsida – kahjuks pole säilinud ju ühtegi märget selle kohta -, võis kõne all olla ehk õpetaja Krista Mägi kandidatuur. Ta oli aktiivne ja kriitilise ütlemisega Rahvarinde juhatuse eestseisuse liige, lisaks veel tegus muinsuskaitse seltsi tegelane ja sellisena mõlemale poolele vastuvõetav. Teisena võis ehk jutuks olla ka Andres Ehini kandidatuur. Omas ajas, tundub, polnud ühiskandidaadi vormistamine võib-olla üldse eriti oluline detail ja sellepärast on see ka paberites kahjuks kajastamata jäänud (või on paberid ajas kaotsi läinud).
Aga kohe-kohe olid pärale jõudmas uued arusaamatused, mille klaarimine ei läinud nüüd enam sugugi nii lihtsalt kui oleks ehk tahetud. Millalgi detsembri teises pooles tuli Tallinnast teateid, et Rahvarinde juhatuses on jälle puhkenud äge diskussioon selle üle, kuidas suhtuda Kodanike Komiteedesse ja Eesti Kongressi. Alles see oli, kui ERR-i valimisprogrammi kirjutati, et Rahvarinne ei kavatse Kodanike Komiteedega ühte asja vedama hakata. Nüüd äkki oli tuul pöörama hakanud. Heinz Valk on kogumikus “Vabaduse ja demokraatia teel. Kaks aastat Rahvarinnet” meenutanud: “Detsembris puhkes taas diskussioon Kodanike Komiteede üle, seekord viimane. Rahvavolikogu leidis, et kui asi ainult rahvusradikaalide kätte jätta, võib Eesti Kongress pöörata jumal teab kuhu. Otsustati EK stabiliseerimiseks n-ö peale minna. Fikseeriti: “ERR on seisukohal, et Eesti Kongress saab ja peab kaasa aitama Eesti riikliku iseseisvuse taastamisel.” Üks kolmveerand aastat vana tüliõun oli ära söödud.”
Selles viimases Valk muidugi eksis. Rahvarinde ootamatu meelemuutus paisutas tüli tegelikult palju suuremaks ja tõi selle lõpuks ka maakondadesse. Edgar Savisaar on oma raamatus “Peaminister” arutlenud: “Tõlgendused selle kohta, miks Rahvarinne siiski läks Eesti Kongressi valimistele, miks ta läks sinna nii hilja /…/ algasid mõni kuu hiljem. /…/ Rahvarinde lähenemist Kodanike Komiteede liikumisele hakati esitama kui põhimõttelagedat sammu, lõikamaks profiiti Ülemnõukogu valimiskampaanias. /…/ Rahvarinde poolt vaadatuna oli aga pilt teistsugune. Pidasime ennast liiga suureks ja liiga tugevaks, et kusagilt mingite salakäikude abil veel mingeid hääli koguma minna. Teatades oma osalusest Eesti Kongressil (aga sellega organisatsiooniliselt ühinemata), ei olnud Rahvarindel mingeid põhjusi teha ideelisi järeleandmisi või muuta oma põhimõttelisi seisukohti. Rahvarinne aga pidas vajalikuks, et kui Eesti Kongress esindab kodanikkonda, siis meie hoiak ei tohi olla ühelegi Eesti kodanikule takistuseks tema tahte väljendamisel.”
Savisaar viitas sellele, et kui Rahvarinne jäänuks Kongressi valimiste suhtes esialgsetele positsioonidele, võinuks see tähendada ka suure osa kodanike valimistest eemale jäämist.
Päris nii see muidugi ei olnud. Oleme juba korduvalt rääkinud, et Rahvarinde juhtkonna (eestseisuse) seisukohad ei olnud kellelegi kohustuslikud ja piirkondades elati niikuinii oma elu. Tõest seletust kannapöördele tuleks otsida ilmselt siiski kuskilt mujalt. Näiteks Eesti Vabariigi kodanikuks registreerunute arvust. See oli otsustava tähtsusega küsimus, sest registreeritute hulgast sõltus, kui esinduslikuks kujuneb Eesti Kongress. Tundub, et päris pikka aega uskusid Komiteede liikumist eitanud poliitikud, et see hulk ei saa olla märkimisväärne ja Eesti Kongress, kui see üldse kokku tuleb, jääb marginaalse mõjujõuga tühist hulka eestlasi esindavaks ühenduseks. Suve teises pooles, kui registreerumine oli hoo sisse saanud ja kodanike arv kasvas iga nädalaga silmanähtavalt, lootsid ERR-i ideoloogid nähtavasti protsessi pidurdada nii, et üritasid ERR-i volikogu otsusega kogu Rahvarinnet Kodanike Komiteedest distantseerida. Talve alguseks pidi aga selge olema, et need püüdlused on läbi kukkunud, neid katseid poleks nagu tähelegi pandud.
- aasta lõpus tehtud sotsioloogiline uurimus (H. Hansen ja K. Haav) kinnitas, et 67% eestlastest oli Eesti Kongressi kokkukutsumise poolt ning kutsusid ka teisi üles seda toetama. Eeltoodust oli aga võib-olla veel tähendusrikkam see, et ka ülejäänud 33% eestlastest olid juba Kongressi usku, kuigi nad ise ei kavatsenud selle toetamiseks midagi ette võtta.
Sama uuringu andmetel soovis 85% eestlastest iseseisvat riiki väljaspool N. Liidu mõjusfääri, 6% unistas toonase Ungari taolisest riigist, 3% oli valmis toetama Moskva pakutavat liidulepingut ja 3% leppinuks suuremate vabadustega ka N. Liidu koosseisus.
Need protsendid rääkisid väga selget keelt ja sõnumit, mida selles keeles edastati, ei saanud ignoreerida mitte keegi, kes soovis Eesti tulevikku ka edaspidi mingilgi määral kujundada. Seda olid väga hästi mõistnud juba isegi EKP eestimeelse tiiva liidrid – 4. novembril 1989 loodi Tallinnas toonase Ministrite Nõukogu esimehe (põhimõtteliselt siis valitsusjuhi) Indrek Toome eestvedamisel Liberaalsete Reformistide Klubi, mis ühendas rahva hulgas suuremat või väiksemat autoriteeti evivaid eri tasandite juhtivkommuniste ja muidu edumeelselt mõtlevaid senises ühiskonnas arvestataval positsioonil olnud mehi. Edgar Savisaar on oma raamatus “Peaminister” nimetanud sõpruskonda, mis valmistas pinda 1990. aasta jaanuaris sündivale poliitilisele ühendusele Vaba Eesti, embrüonaalses olekus Eesti Reformierakonnaks. Tuleb tunnistada, et ta on selle võrdlusega väga täpselt märki tabanud.
Kõike seda arvesse võttes oli ju tegelikult välistatud, et Rahvarinde juhtfiguurid ei märganud enda ümber toimuvas kiireid muutusi rõhuasetustes. Tõsi, nii kaua, kui see oli võimalik, püüti rahva meelemuutusi mitte liialt üle tähtsustada, jättes mulje, justkui ei oleks poliitika peaareenile tõusnud uued tegijad tõsiselt võetavad (selles mõttes uued, et seni olid radikaalselt meelestatud rahvuslikud jõud olnud rohkem taustal, pääsemata olulisi sündmusi eriti mõjutama). Nüüd, kus ignoreerimine võis rahvuslike meeleolude tõusuharjal saada enesehukatuslikuks tegevuseks, ei jäänud muud üle, kui teha järsk pööre ja söösta pea ees tegevusse (Eesti Kongressi valimistesse), mida oli seni pigem mänguks kui tõsiseks ettevõtmiseks nimetatud. Siinjuures, seda ei tohiks unustada, ei olnud eesmärk sugugi mitte kodanikkonna poolt valitava esinduskogu tööle kaasaaitamine, vaid pigem selle sisemine lõhkumine ja pidurdamine. Seda eesmärki ei kavatsetudki eriti varjata.
Aga oli veel üks nüanss, mida me täna ehk enam täpselt ei mäleta ja sellepärast ka õieti hinnata ei oska. Nimelt oli just 1989. aasta sügisel hakanud väga hoogsalt murenema meie lähinaabrusse jääv nn sotsialismileer. Võtame alljärgnevalt sündmuste käigu kiirkorras kokku. Sündmuste arengut oli raske ette näha, kuid üks oli juba kindel, nimelt see, et N. Liit ei suutnud alanud protsessi enam jõuga peatada. 4. detsembril tunnistasid Moskvas koos olnud Varssavi pakti riikide riigipead 1968. aasta “Praha kevade” lämmatamise ekslikuks. Ainult pime ei näinud Ida kohale vabaduse päikest tõusmas ja kurt ei kuulnud ikestatud rahvaste ühist nõuet oma siseasjadesse rohkem enam mitte sekkuda. Kujunenud olukorras oleks olnud äärmiselt lühinägelik jätta ennast kõrvale rahva eriliste ootustega seotud Eesti Kongressist, mille valimised algasid mitu nädalat enne Eesti Ülemnõukogu valimisi. Mis siis, kui Ülemnõukogu valimisteni üldse ei jõutagi…?
Niimoodi astusime 1990. aastasse.
