spot_img
-4 C
Rapla
Teisipäev, 6 dets. 2022
spot_imgspot_img
ArvamusEstonia vraki uus uurimine oleks õige samm

Estonia vraki uus uurimine oleks õige samm

Olin kuueaastane, kui toimus parvlaeva Estonia katastroof. Mälestusi on mul selle sündmuse kajastustest hõredalt. Mäletan, et õnnetusele järgneval hommikul (see oli kolmapäev) istusin televiisori ees ja vaatasin uudiseid. Tõenäoliselt sain aru, et laev oli põhja läinud, aga kindlasti ei osanud ma sel hetkel veel tajuda, kui suure katastroofiga tegemist on. See arusaam on tulnud hiljem.

Tegelikult on tänuväärne, et viimasel ajal on seoses Estonia uppumisega tekkinud elav arutelu. Eriti avastuste osas, mille tõi päevavalgele Henrik Evertssoni dokumentaalsari “Estonia – leid, mis muudab kõike”. Laevakerest avastatud rebend on märkimisväärne tõend, mis võib heita kogu olukorrale nii varju kui ka valgust. Miks ei olnud nii oluline detail fikseeritud esialgse laevakere uuringu käigus, mis viidi läbi juba 1994. aasta detsembris? Mida see teadmine meile täna juurde annab?
Üks teadmine või arusaam on kindlasti see, et tõe huvides tuleb algatada uus ning erapooletu uurimine. Samuti võib küsida, et kui esialgu jäi fikseerimata neljameetrine rebend, siis mis saladusi võib Läänemere põhjas veel lebada. Raplamaa Sõnumid käis tänavaküsitluse ajal inimestelt küsimas, mida nemad arvavad uue uurimise algatamisest Estonia vrakil. Vastustega saab tutvuda samal leheküljel asuvas rubriigis. Enamik inimesi olid täiesti kindlalt seda meelt, et uus ning erapooletu uurimine tuleb algatada. Vaid üks meesterahvas kõhkles, kas see ikka oleks hea mõte.
Kõnekas oli ka see, et mitu inimest, kes ei soovinud oma nime ja näoga sellele küsimusele vastata, olid ikkagi uue uurimise poolt. Võib vahest kindlalt öelda, et senised vastused tormise mere ja visiiri nõrkade kinnituste kohta ei ole olnud veenvad. Eriti selles valguses, et nüüd on laeva kerest avastatud rebend, mis ei ole kuidagi põhjustatud tormisest merest ega lahti tulnud visiirist. Midagi pidi seal veel olema. Välja on käidud erinevaid teooriaid, alustades plahvatusest kuni kokkupõrkeni mõne teise alusega. Mis siis tegelikult tõde on? Selle väljaselgitamiseks tulebki korraldada ametlik uurimine.
Vastakaid mõtteid ja tundeid tekitab ka Eesti, Soome ja Rootsi vahel 1995. aasta veebruaris allkirjastatud hauarahuleping. Minu arust on küsitav, kas tegemist on üldse hauaga. Haud on ikkagi paik, kuhu on lahkunu tseremoniaalsel teel maetud. Estonia puhul on ennekõike tegemist õnnetuspaigaga. Selles kohas keset Läänemerd toimus suurim rahuaegne laevaõnnetus terves Põhjala piirkonnas. Oma elu kaotas 852 inimest. Mere põhjas lebav laev on selle õnnetuse kõige olulisem asitõend.
Saan aru, et hauarahu sõlmimine kannab endas sakraalset väärtust, aga ühtlasi varjab see ka kõik asitõendid. Et siit edasi minna puhta südametunnistusega, ei saa enam tegevusetust põhjendada hauarahust kinnipidamisega. Kuidas see peaks aitama häid inimesi, kes valutavad siiamaani südant lähedaste pärast, kes sel traagilisel ööl siitilmast lahkusid? Ainuõige tee liikuda edasi on uurida, leida tõde ja tuua see päevavalgele. Olgu see tõde missugune tahes – kas olemasolevate kahtluste hajutamine või midagi täiesti uut.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
Sõnumid
Kõik uudised
Kuulutused