Toidu raiskamise vähendamine on hädavajalik

0
52
Katri Reinsalu.

Septembri lõpus peeti esimest rahvusvahelist toiduraiskamise vähendamise päeva. Statistika on õõvastav. Kogu maailmas visatakse ära umbes kolmandik toidust. Eestis viis aastat tagasi läbi viidud uuringu kohaselt viskab iga inimene aastas ära peaaegu 20 kg toitu, mida oleks saanud tarbida.

Kõige rohkem toitu raisatakse kodumajapidamistes ja seda tarbimise etapis. See tähendab, et poest ostetakse rohkem, kui tegelikult ära tarbida jõutakse ning toit läheb söömise asemel pahaks ja rändab prügikasti. Eks ole see ju sisuliselt positiivne indikaator elatustaseme kohta, kui suur osa inimestest ei pea toidu pärast muretsema. Oma sisult on see indikaator aga väga kurb.

Toidu raiskamisega seotud statistikat on alati kuidagi piinlik lugeda. Olen ju ise samamoodi pidanud külmkapist pahaks läinud piima või liiga kauaks seisma jäänud toiduülejääke prügikasti ümber tõstma. Olen endale küll lohutuseks öelnud, et sorteerin biolagunevad jäätmed olmeprügist eraldi ja minu toidust saab kord taas toit taimedele. Aga eks see ole siiski suuresti enesepetmine, et selle tegevusega ei ole raisku läinud tohutu kogus ressursse ja energiat, mis toidu tootmiseks kulunud on. Kuupäeva ületanud hapukoorepakki vaadates on esialgu pisut keeruline näha tervet protsessi, mis selle loomiseks kulunud on.

Nagu ka keskkonnaministeerium värskelt ilmunud jäätmete sorteerimise uuringu tulemuste kohta ütleb, ei ole inimeste teadlikkus nende käitumisega tingimata seotud. Isegi olles kursis sellega, kuivõrd igas mõttes koormav ja vale on toidu raiskamine, ei tähenda see automaatselt selle vältimist. Olgem ausad, see nõuab omajagu pingutust.

Tahaksin uskuda, et olen juba astunud samme toidu raiskamise vähendamise suunas. Püüan enamasti terve nädala menüü korraga planeerida ja poes pigem harva käia. See, mida kohe ära süüa ei jaksa, läheb võimalusel sügavkülma. Mingitel perioodidel on toidukadu olnud väga minimaalne.

Sellest hoolimata kipub vahele tulema neid perioode, kus mingil põhjusel ei ole mahti nii hoolega näpuga järge ajada ja toiduained hakkavad ootamatult külmkapis oma säilivuskuupäeva ületama. Kui lisaks endale on vaja toita ka teised pereliikmed, kipub õigete koguste arvestamine pisut keeruliseks muutuma. Ütlevad ju kaasaegsed eksperdid, et toiduga eluterve suhte loomiseks tuleb unustada taldriku tühjaks söömise reegel ja kuulata hoopis keha signaale. Ühel hetkel nõudliku tooniga lisaportsjoni paluv mudilane on järgmisel hetkel ootamatult nelja tuule poole kadunud, taldrik alles pooleldi toitu täis. Sundsöötma ei tahaks hakata, aga ega selle korralikult töödeldud toiduga suurt midagi peale hakata ka enam ole.

Sama keeruline on arvestada ootamatustega. Lapsed haigestuvad ja tervenevad ootamatult, nende isu on keeruline ennustada. Ootamatult edastatud kutse väljas lõunat süüa või vanaema juures söödud õhtusöök kipuvad tehtud plaane uppi lööma.

Selge on loomulikult ka see, et toidu raiskamise vältimine ei ole võimatu. See nõuab küll lisapingutust, aga see on samm, mille astumine on hädavajalik. Olgu see siis austusest toidu vastu, majanduslikust seisukohast või soovist oma ökoloogilist jalajälge pisut kahandada.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare