Eepilisel kontserdil tulistati rõõmu ja parafraseeriti Rapla kultuurilugu

Mari Tammar

On 5. oktoobri õhtu. Sadolini spordihoone parkla on autosid täis. Sedakorda pole aga algamas ei korvpallivõistlus ega missivalimised, kuigi seekordsed õhtukangelased on lubanud olla sama heas vormis. Algamas on Vaiko Epliku ja Priit Võigemasti kontsert, kes kokkuliidetuna annavad ansambli Joyguns, mille nad lõid siis, kui olid veel teismelised libahundid ja jooksid amokki Rapla tänavail.

Priit ja Vaiko astuvad lavale. Priit vaatab saali ja ütleb mikrofoni: “Tere!” Vaiko jääb teda pettunult vaatama ja Priit selgitab publikule: “Meil oli Vaikoga kokkuleppe, et me ei räägi mitte midagi ja hakkame lihtsalt mängima. Aga mina nii ei saa. Mulle meeldib rääkida inimestega, ma olen viisakas, ma ütlen “Tere!””

Vaiko: “Ma olen valmis sulle andestama, sest ma saan aru, et sa oma tavatöös ei saa astuda niimoodi lavale ja öelda “Tere!”.

Priit: “Jah, kuigi ma väga tahaks. (Naerab) Iga kord, kui ma lavale astun, tahaksin esimese asjana öelda “Tere!”, aga ei saa. Aga täna saan, nii et “Tere!” kõigile ja saame tuttavaks. Meie oleme ansambel Joyguns.”

(Aplaus)

Vaiko: “Tere tulemast Raplasse, Priit.”

Priit: “Mul on väga mixed feelings. Ma ei ole selles hoones varem käinud. Olen siin täitsa esimest korda. Ma ei mäleta üldse, et ma oleks Raplas esinenud – see oli väga ammu.”

Vaiko: “See oli eelmisel sajandil.”

Priit: “Jah, see oli eelmisel sajandil, kui me hakkasime tegema seda ansamblit Joyguns. Võib-olla sa tahad rääkida, miks sellel ansamblil selline nimi on?”

Vaiko: “See tundus väga hea nimi tol ajal – rõõmu püssid. Praegu enam nii hea võib-olla ei tundu. Toona olid Guns’n’Roses ja sellised bändid. Siis ma mõtlesin, et meie tahame ka tulistada maailma rõõmu oma muusikaga.”

Priit: “Ma mäletan, et sa korra kahtlesid, et äkki peaks olema ikka Toyguns (mängupüssid – toim), aga mina jäin ikka seisukohale, et peab olema Joyguns.”

Vaiko: “Igaljuhul, meie oleme ansambel Joyguns ja nüüd tuleb meie esimene lugu…”

Priit: “Juba esimene. Kontsert pidi kestma neli ja pool tundi ja me pidime rääkima selle kõik täis.”

Vaiko: “Hakkame peale! Üks, kaks, kolm ja…”

Nii algas kontsert, mis siiski neli ja pool tundi ei kestnud, ent oli sellegipoolest keskmisest pikem ja ka formaadilt midagi enamat kui lihtsalt kontsert. See, mida kohale tulnud kogesid, oli ühelt poolt kahe sõbra spontanne stand up komöödia, mis täis vastastikust tögamist ja eneseirooniat. Vaiko ja Priidu jaoks tundus see olevat nostalgiline rännak tagasi noorpõlveradadele ning retrospektiiv tormilistesse 90-ndatesse.

Teisalt oli see kontsert sissevaade Raplamaa kultuurilukku, sest esitusele tulid mitmed Raplamaa loojatega seotud laulud ning nendega seotud mälestused. Nii käisid juttudest läbi perekond Ehin, Toivo Kurmet, Riho Sibul, Märt Avandi, Raimond Valgre, Mati Vaarmann, perekond Metssalu, Paul Daniel ja loomulikult Thea Paluoja ja tema punane Lada.

Raplamaa inimestele pakkusid poiste meenutused kindlasti palju äratundmisrõõmu, kaugemalt tulijatele ning ka teiste linnade publikule võis see olla aga omamoodi Raplamaa promotuur – ehkki me ei tea, mida poisid teistes linnades meie kohta rääkisid; loodame, et head.

Et tegemist oli omamoodi ajaloolise kontserdiga (esimesega sellel sajandil siin Raplas), siis trükiksin ajalooürikute tarvis ära mõned tol õhtul kõlanud jutukatked. Lugemise taustaks soovitaksin aga kuulata Vaiko Epliku laulu “Ma olen teismeline libahunt”, mis võtab minu arvates hästi kokku selle, kes olid poisid siis, kui nad Joygunsi bändiga alustasid.

Vaiko: “Kas sa, Priit, oleksid 1996. aastal uskunud, et kunagi tuleb Raplasse kokku nii suur kogus Joygunsi fänne, et terve spordisaali saab täis?”

Priit: “Jaa, loomulikult. 1996. aastal ma uskusin, et mitte ainult Raplas, vaid ka New Yorgis tuleb spordisaalitäis rahvast meid kuulama.”

Vaiko: “Jaa, meil olid suured plaanid ja seepärast tegime me ka valdavalt ingliskeelseid lugusid, kuigi selleks ajaks polnud ma vist veel inglise keelt õppinudki. Kunagi siin kõrvalmajas Gaida Kabral andis mulle esimesi teadmisi inglise keelest.”

Priit: “Õige, õige, me oleme ju praktiliselt sinu koolis.”

Vaiko: “Ütleme nii, et umbes seal, kus algab tribüün, selle koha peal tegin ma oma elu esimese suitsu. Sealt algas tol ajal metsarada, oli selline saepururada, mida mööda joosti. Ma unustasin, et mu ema on kontserdil, ma poleks tohtinud võib-olla sellest suitsust rääkida, aga ju ta teab.”

(Publik naerab)

Priit: “Vaata, milline edu meid on saatnud. Joyguns on hetkel oma kuulsuse tipul ja lõpuks oleme siia jõudnud.”

Vaiko: “Tõepoolest, meil on üle seitsme kuu kestnud turnee neljas kontsert.”

(Esialgu pidanuks kontsert toimuma 31. mail – toim.)

Priit: “Jah, me oleme täiesti kurnatud. Eile oli meil fantastiline kontsert Tartus.”

Vaiko: “Mis ta nüüd nii fantastiline oli, Rapla on ikka parem, ikkagi koduväljak!”

Priit: “Aga jah, meie ideaal oli jõuda Ameerikasse.”

Vaiko: “Meil oli suur plaan, et kohe kui 18 saame, läheme pärast kooli lõpetamist Ameerikasse, aga mul oli selle kooli lõpetamisega…”

Priit: “Ära räägi, sul on ema siin.”

Vaiko: “Jah, ega ma pole siiani julgenud emale öelda, kuidas mul selle kooli lõpetamisega oli. Sinu ema ei ole kontserdil või?”

Priit: “On.”

Vaiko: “Oi, sellest tuleb üks põnev õhtu vähemalt kahe inimese jaoks siin saalis.”

Põnev oli see õhtu teistegi jaoks. Jutu vahele mängisid poisid ikka pilli ka ja esitusele tulnud kava oli vaheldusrikas. Mängiti oma nooruspõlves Joygunsile kirjutatud lugusid, Vaiko hilisemat loomingut, noppeid eesti levimuusikast, väliseesti laulukirjutajate loomingut, muusikalide repertuaari ja Raplamaa loojate lugusid. Kõike seda saatsid nad ise kitarridel ja tegid seda osavalt. Oma laulupartiid olid nad seadnud mitmehäälseks nii, et muusikalises mõttes olid poisid koduväljakul meistriliiga vormis. (Muuseas, lava oli sõna otseses mõttes üles seatud keset korvpalliplatsi.)

Vaiko: “Ma olin vist 15 või 16, kui ma sattusin esinema Rapla raamatukokku koos Kristiina Ehiniga. Mäletan, et olin väga häbelik ja vaatasin teda ja mõtlesin, et kui veider see võib olla, kui inimene läheb õhtul koju ja ta vanemad on luuletajad. (Tavaliselt oldi ju raamatupidajad või karjatalitajad.) Mul oli tol korral naljakas ettekujutus, et nad kindlasti istuvad õhtusöögilauas ja loevad üksteisele peast luuletusi ette. Ja siis, kui ma aastaid hiljem läksin Andres Ehinilt küsima luba laulu “Linnulaat” plaadil avaldamiseks, kutsuti mind lauda ja täpselt nii oligi.”

Laulu “Linnulaat” on Vaiko kirjutanud Andres Ehini luuletuse põhjal. Vaikol jätkus mälestusi ka Toivo Kurmetist, kelle loomingust tuli samuti üks lugu ettekandele. Nimelt jutustas Vaiko sellest, kuidas tema isa Lada ja Kurmeti naise Porsche kokku põrkasid, ent siinkohal ei hakka seda lugu ümber jutustama.

Priit: “Kui siin saalis on nooremaid, kes ei tea, mida Toivo Kurmet tegi, siis ta plaanis siia teha rahvusvahelise filmistuudio.”

Vaiko: “Saatuse iroonia on see, et praegu ongi Raplas väga vilgas filmielu. Siin on filmiringid, siin helindatakse filme ja dokfilme jne, nii et mingi mõtte ta siia ikkagi pillas.”

*

Vaiko: “Et mis sa siis tegid selle koroona karantiini ajal?”

Priit: “Mis ma ikka tegin, harjutasin iga päev Joygunsi lugusid.”

Vaiko: “Aga sa mõnda lugu ei kirjutanud?”

Priit: “Mina ei tegele sellise tilu-liluga nagu sina. Ma ei kirjuta iga päev uut lugu. Mina kirjutasin kunagi ammu ühe loo ja see oli selline lugu, mis kohe oli lugu.”

Priit oli kunagi kirjutanud laulu Contra luuletusele, mis rääkis naistest, kes harrastavad odaviset. See laul tuli loomulikult ettekandele. Seejärel kõlas aga Vaiko Epliku kirjutatud laul “Vabas õhus”, mille sissejuhatuseks ta ütles, et ta hoiab seda laulu laulupeo tarvis, juhul kui kunagi peaks tulema tellimus ja tal palutakse kirjutada midagi laulupeole.

Priit: “Sa polegi veel laulupeol olnud?”

Vaiko: “Ei, aga mul on päris mitu andetumat sõpra oma lauluga laulupeole jõudnud nagu Jarek Kasar ja Jaan Pehk – nad ei ole isegi Raplast pärit, ma ei saa aru, kuidas nad on nii kaugele jõudnud oma elus.”

(Naer saalis)

Järgnev laul “Vabas õhus” rääkis tegelikult seksist vabas õhus ja kui Priit Vaiko laulu ajal hõikas vahele illustreerivaid kommentaare: “Dirigeerib Tiia-Ester Loitme!”, “Liituvad naiskoorid!”, “Liituvad mudilaskoorid!”, oli saal ohjeldamatut naeru täis. Kõigile tuli elavalt silme ette pühalik laulupeo situatsioon, millega laulutekst oli groteskses vastuolus. See oli pööraselt naljakas.

Kontserdil kõlasid ka mitmed muusikalidest pärit lood, kus mehed ise mänginud on. Näiteks kõlasid lood muusikalist “Once” (“Ükskord”) , mida ka praegu Ugala laval mängitakse ja kus Priit on ühes peaosas.

Vaiko: “Võite minna vaatama. Priit on väga tubli.”

Priit: “Aitäh, see tähendab mulle väga palju sinu suust.”

Vaiko: “Hoiad Rapla lippu kõrgel Viljandi lavadel, vaata, kuhu välja jõudnud.”

*

Vaiko: “Järgmine lugu räägib siin kõrval asuvast koolimajast. See lugu on “Ma olin teismeline libahunt” ja see on autobiograafiline pilguheit minu koolipõlve siin koolis.”

Lõik laulutekstist:

On ahvid Karmani poe ees

Hangudega

Ootavad mind

Tõrviku valgel

Ma hiilin RVG aula akende all

Otsides sind

Sel ööl

Ma olin teismeline libahunt

Ja see meeldis mulle

Ma jooksin ihualasti amokki

Öises Raplas

Koolimaja nurga taga

Sees mängis Prodigy

Vaiko: (Pärast laulu) “Kas ühisgümnaasiumis ei joostud ihualasti amokki?”

Priit: “Absoluutselt mitte.”

Vaiko: “Mina olen, eks ole, Gryffindor ja tema on Slytherin.” (Vaiko viitab naljaga Harry Potteri saagale, kus oli kahe n-ö õpilaskorporatsiooni vahel pidev rivaalitsemine – toim.)

Priit: “Me tegelikult ju kumbki ei elanud Raplas. Mina olin Alust ja Vaiko Pae külast. Nii et Rapla on see, mis meid lahutab ja ka liidab.”

Vaiko: “Me käisime koos Rapla lastemuusikakoolis, kui see asus veel ühes korterelamus Jõe tänaval, kus Priit õppis löökriistu. Aga ega sa neid vist väga mängida saanud?”

Priit: “Ei saanud. Esiteks ei olnud trummipulki. Olid sellised ajad, kui polnud midagi saada. Ma mäletan, et läksin Alu poodi ja poes oli ainult kummiliimi ja rotilõkse, muud mitte midagi, trummipulkadest rääkimata. Ja sinul ei olnud kitarrikeeli.”

Vaiko: “Mul õnneks oli Kehtnas üks sõber, Paul Daniel. Tema oma vanad elektrikitarrikeeled andis mulle. Ma soolvees keetsin need läbi, lootes, et nad muutuvad mingi nõiduse läbi uueks.”

Priit: “Aasta oli siis 1844.”

Vaiko: “Ja sina olid oma lehmaga jännis…” (Nali viitega “Tõe ja õiguse” filmile – toim.)

Priit: “Ühesõnaga, need klassiruumid muusikakoolis olid pisikesed ja trummiklassi kõrval oli flöödiklass. Niipea kui trummiklassis kõvemat häält tehti, siis kohe tuldi õiendama, et mida te siin laamendate. Minu tunnid nägid siis välja niimoodi, et ma vaikselt ilma trummipulkadeta harjutasin. Aga ükskord ma sain ühed trummipulgad ja olin väga õnnelik. Ma panin trummipulgad ja noodid kilekotti ja sõitsin jalgrattaga muusikakooli. Keerasin suure hooga jalgrattaga muusikakooli hoovi sisse ja siis need pulgad läksid kodarate vahele ja krõks ja kõik oli läbi.

Vaiko: “Ja nii saigi sinust näitleja.”

(Tohutu naer saalis)

Vaiko: “Võib-olla sa oleksid trummarina õnnelikum, aga peaasi, et sul lavadelgi lööki on.”

*

Vaiko: “Ega vanasti olnud ju kuskilt muusikat ka saada, aga õnneks oli mul sõber Jüri Metssalu, kelle isa oli ostnud kõik Queeni plaadid ja nii ma käisin tema juures Queeni kuulamas. /–/ Mul on üks hobi, ma täna kasutan võimalust, et seda ka kodukandi rahvaga jagada. Mind on alati vaevanud see, et me tegelikult ei tea, millest rokkmuusikas lauldakse. Ja nii olengi mõelnud, et võiks osa rokiklassikast tõlkida eesti keelde. Ja alustasingi siis ühest Queeni loost.”

Ja siis järgnes kindlasti üks selle kontserdi tipphetki, kui Vaiko üksinda laval seistes ja mikrofoni jalga kõigutades (nagu kunagi tegi seda Freddie Mercury) kandis a capella ette eestikeelse “Bohemian Rhapsody” laulu. Kes Queeni loomingut tunneb, see teab, et see on muusikalises mõttes väga keeruline kunsttükk. Vaiko emotsionaalsele esitusele järgnesid muidugi meeletud ovatsioonid.

Priit: “Vaiko, ma olen väga uhke sinu üle. Jätka kindlasti, et see ei jääks ainsaks tõlkelauluks.“

Ühel hetkel kutsuti lavale üllatuskülaline Liisi Koikson. Vaiko rääkis, et Thea Paluoja ja Toomas Volli lauluõpilastel olid ühised suvelaagrid Jõulumäel, kus saadi juba noorpõlves tuttavaks ka Liisiga. Ühise duetina kanti seejärel ette Vaiko laul “Nelgid”.

Vaiko: “See lugu “Nelgid” ei ole juhuslikult valitud siia kavva. Selle loo põhilised motiivid on varastatud ühelt teiselt Rapla laulukirjutajalt, kes veetis Raplas küll vaid oma elu kaheksa esimest aastat, aga kes muuseas mängis sama õue peal Märt Avandiga.”

Priit: “Jah, Raimond Valgre ja Märt Avandi mängisid koos. Ja lõpuks mängis Märt Avandi Draamateatris Merle Karusoo lavastuses ise Raimond Valgret.“

Vaiko: “Nii et Märt mängis Valgre üle.”

Priit: “Jah.”

Priit ja Vaiko viitasid sellele, et Märdi ja Raimondi kodumajad olid väga lähestikku, ehkki nad elasid Raplas ikkagi erinevatel kümnenditel.

Vaiko: “Aga tegelikult on ka Priidul ja Liisil oma lugu.”

Priit: “Jah, meil on. Me oleme jälle muusikali radadel.”

Ja siis kõlas Priidu ja Liisi esituses muusikalist “Grease” tuntud lugu “Sinu valinud ma”. Teatavasti mängisid nad selles muusikalis esipaari, kui see 2004. aastal Nukuteatri egiidi all lavale jõudis. See duett oli minu jaoks kindlasti üks selle õhtu tipphetkedest, sest tõi meelde minu nooruspõlve, kui toonast “Grease” lavastust sai käidud korduvalt vaatamas.

Vaiko: “Meil on tegelikult midagi teile veel varuks. Võib-olla ei tule ka suure üllatusena, et põhiosa meie tutvusest ja sõprusest ikkagi ei saanud alguse võimlemistrennist, vaid Rapla laulustuudiost. Ja meie mõlema muusikaline ema, Thea Paluoja, on täna meil saalis ja me kutsuksime ta siia lavale.”

Vaiko ja Thea esituses kõlas laul “Kogu elu on tee”, mille ajal tulid mul pisarad silma ja voolasid üle põskede. Oleks olnud raske valida veel tähendusrikkamat laulu siia kava lõpuossa.

Kogu elu on tee,

üle ja läbi sust käiv,

kogu elu on tee,

peatuste viiv on näiv,

kogu elu on tee,

kulgeb surmani sünd,

kogu elu on tee,

külv ja lõikus ja künd.

Kogu elu on tee,

edasiviiv – nagu kell,

pärle Su päevade keest,

hea ja halva karussell.

(Tekst Peep Puis)

Ei tea, kas teised märkasid, aga lava valgus oli sätitud nii, et spordisaali laes olid Vaiko ja Priidu varjud. Mõtlesin neid vaadates, et kui tavaliselt öeldakse, et suured on need kingad, millesse astuda, siis siinkohal oleks sobilik öelda, et suured on need varjud, mille järgi käia. On Raplamaalt kasvanud ju nii palju loojaid just seepärast, et nooremad on tiivustatud vanemate inspireerivast eeskujust. Annab see ju juurde julgust unistada, kui näed, et sinu eesminejatel on läinud hästi. Aitäh, Vaiko ja Priit, inspireeriva eeskuju eest!

Vaiko: “Loodame, et enam ei teki selliseid olukordi, kus iseenesest lihtne ringsõit võib nii pikaks venida. Me täname teid ja soovime teile ilusat sügise jätku. Ja hoidke ennast, olge terved ja uute rõõmsate kohtumisteni.”

Rahvas aplodeeris püsti seistes ja ovatsioonid kestsid ja kestsid.