Päris piinlik jälle alustada, aga mis sa teed, kui elu toob ise teema jälle värskelt kätte. Sellest on juba mõni nädal, kui hakkas liikuma kumu, et Hageri muuseumisse on toodud mingeid fotosid, mis kuuluvad ilmselt eelmise sajandi viimastesse kümnenditesse. Leitud olid need Rapla jäätmejaamast (vt tänase lehe viimast külge). Pikkamööda hakkas hargnema, et äkki võis pildikogu kuuluda kevadel lahkunud fotograafile ja tunnustatud fotoajakirjanikule Juris Moksile.
Asjatundjad, kes nüüd leitud fotosid näinud, kinnitavad, et pildistaja käekirja järgi võib tõesti kinnitada, et tegemist ongi Moksi jäädvustustega. Kokkuvõttes võib öelda, et õnnelik õnnetus – hea, et jäätmejaamas on inimesi, kes väärtuslikke asju oskavad ära tunda ja tunnevad endas ka lisakohustust neid päästa ja talletamispaika otsida. Päris kindlasti ei kuulu need asjad jäätmejaama töötaja kohustuste hulka.
See siin ei ole koht, kus lugeda moraali ja teha etteheiteid inimestele, kes otsustasid fotodest vabaneda. Me ei tea, kas nad otsisid mingit võimalust mitmesaja allkirjastamata foto hoiustamiseks, aga võime üsna kindlalt öelda, et selliseid paiku, kus neid jutule võetaks, on maakonnas väga vähe. Võib-olla ongi Hageri ainus paik, kuigi ka sealsed võimalused on varsti ammendumas. Seega, sõltumata sellest, kas Moksi vara haldajad otsisid või ei otsinud kohta, kuhu ajaloolisi jäädvustusi pakkuda, võib öelda, et häid võimalusi lahendusteks Raplamaal ei ole ja ei paista eestpoolt ka. See on siia raske südamega kirjutatud.
Rapla vald on välja käinud põnevaid ja innovaatilisi lahendusi tõotava virtuaalse mälukeskuse idee, mille taha on asunud ka omavalitsuste liit, kuid tunnistagem, et see on vaid pool lahendusest. Ka virtuaalselt eksponeerimiseks välja pandud eksponaatidel peab kusagil turvaline kodu olema. Üks ei saa teiseta läbi. Raamatukogudele kogu vastutust panna ei oleks ka õiglane.
Seekord läks hästi, et vähemalt osa Juris Moksi pärandist on päästetud. Me ei tea, kas seal oli veel midagi ja kui oli, siis mis sellest sai. Tegelikult peaks ehk nii olema, et kui jäädavalt lahkub keegi olulistest persoonidest (pole tähtis, kas tegemist on kultuuri-, majandus- või mis tahes valdkonna esindajaga), siis pöördub esimesel sobival momendil tema järeltulijate või pärijate poole mälukeskuse (kui see kord olemas on) töötaja ja küsib, mis saab lahkunu vaimsest pärandist, kas lähedastel on selle säilitamiseks võimalusi ja ka huvi. Ja kuni mälukeskust pole, peaks sellega tegelema omavalitsuse kultuurispetsialist. See on meie järeltulijate huvides.
Indiaanlased on meist paljudes asjades targemad. Näiteks on neil minevik ees ja tulevik taga. Seda sellepärast, et minevikku on nad juba näinud ja tahavad sellel silma peal hoida ka eluga edasi liikudes. Tulevikku ei saa aga keegi ette näha. Meil on vastupidi: tulevik ees ja minevik taga – mis läinud, see ka meelest… Kas nii?
Niisugune vana ja habemega jutt, mis jätkuvalt haiget teeb.
