Sel aastal teeb Eesti moetööstuses kõrget lendu Annika Kiidron, kes lõpetas hiljuti EKA-s magistriõpingud moedisaini erialal ning on juba oma kollektsioonidega pälvinud mitmeid auhindu, sealhulgas võitnud ERKI moeshow ja maailmakuulsa Premiere Vision-Paris konkursi peapreemia.
Seekordse Käsitöölase huviorbiiti sattus Annika aga oma käsitööarmastuse tõttu, mis väljendub eriti tema kollektsioonis “Give Me My Fairytale” (mis tõi ka eelpoolmainitud tunnustused), kus kostüümides on oskuslikult kasutatud tikitud pilte, andes sellega ehk mõnevõrra kitšina mõjuvale käsitööle uue elu.
Käsitööga on Annika seotud olnud terve oma elu, kuna ta on üles kasvanud perekonnas, kus naised põlvkondade kaupa on käsitööd teinud ja seda ka väga armastanud. Nii on loomulik, et teda aina enam selle poole tõmbab. Esmalt õppis Annika Tartu kõrgemas kunstikoolis Pallas tekstiilikunstnikuks ja pärast seda keskendus moele.
Ennast disaineriks Annika ei nimetaks, pidades end rohkem moekunstnikuks. “Mulle meeldib ikkagi valmistada materjalid ise oma loomingule. Lähenen oma teostele alati kunstnikuna, mitte disainerina, kuigi pean oluliseks ka neid põhimõtteid, mis disaini puhul on olulised. Siiski pean kõige olulisemaks oma loo jutustamist, idee vormi saamist, nii et ma olen rohkem kunstnik,” rääkis Annika.
Enamasti disainitakse naiselikke mustreid
Kollektsiooni “Give Me My Fairytale” kohta sõnas Annika, et selle valmimine on olnud tegelikult väga pikk protsess, millega ta alustas juba kolm aastat tagasi. Suure osa tööst moodustas kogumine, kuna selles kollektsioonis on kokku üle 300 erineva tikandi, pluss ise juurde tikitud ülikond, mille tegemine võttis 11 kuud. Annika jaoks on tähtis ka kogu protsessi talletamine ja analüüsimine. Nii pildistas ta kõik tikandid üles, luges ära pistete arvu ja üritas analüüsida, mis ajal need umbes on tikitud ja mis kangale tehtud, et talletada kõigi teiste naiste panus sellesse kollektsiooni.
“Ma ütlen naised, sest tegin oma lõputöö ajal ka uuringu ja tõepoolest väga palju mehi ei ole tikkijaid. Mul on küll üks kontakt, mille kaudu sain ühe vanahärra töid Jeruusalemmast. Leidsin selle kontakti Iisareli vanakraami ja vintage vahendajate kaudu, nemad olid leidnud Jeruusalemmast ühe naise, kes müüs oma isa tehtud tikandeid. Naine sai pärast isa surma teada, et kui ema oli surnud, võttis isa ristpistes tikkimise üle. Kuna isa oli insener, olid tööd hästi korrektsed, teibitud külgedega, et ei hargneks ning juures olid lõnganäidised ja toonide juhised. Sealt kogust ostsin kuus suurt tikandit,” rääkis Annika.
Tikitud pildid pärinevadki maailma erinevatest kohtadest. Kõige suurem valik on Annika sõnul Iisraelis, kus piltide temaatika on väga mitmekülgne, sealt võib leida nii akte kui ka detailseid suuri loodusvaateid. Riigiti on täiesti erinev see, mis teemad tikitud piltides domineerivad. Rootsist tulevad rohkem maaelu ja metsaga seotud pildid, Prantsusmaal aga tikitakse palju vanade maalide koopiaid ja seal on ka palju religioosse sisuga tikandeid. Austraalia eripära on aga see, et väga palju tikitakse puhtalt müügiks, nii et sealsed pildid on Annika sõnul väga ilusate värviskeemidega, tundlikud ja harmoonilised, kuid tunduvalt kallimad kui mujal.
Eestisse arvatakse olevat ristpistes tikkimine jõudnud Rootsist, nii et siinsed pildid on paljuski sealsete mõjutustega, ehk palju on koduseid vaateid, metsavaateid ja lilli. Mingil määral on teemade ring küll muutumas, Annika sõnas, et olles Facebookis tikkijate grupi liige, näeb ta, kuidas noored teevad täiesti pööraseid asju, tikkides näiteks ka fotode järgi.
Peale teemade on riigiti erinevused ka materjalivalikul. Lõuna pool ei tikitud mitte kunagi villasega, kõik, mis sealt tuleb, on puuvillasega tikitud. Põhja pool aga kasutatakse rohkem villast lõnga.
Käsitööd peetakse üldiselt ikka rohkem naiste alaks ja ei ole siin erinevus ka ristpistes tikkimise puhul. Olles erinevates koolides tekstiili ja moodi õppinud, on Annika näinud, et on mehi, kes tikkimisega küll tegelevad, kuid nende tegevus ei paista väga välja.
Kuid ajaloos on olnud periood, mil ka mehed väga palju käsitööga tegelesid ja see oli 1960-70ndad, kui erinevad tikandid olid moes. Kuna midagi väga saada ei olnud, tuli ise teha. Ka vajadus ja soov eristuda, teatav hipiajastu mässumeelsus oli see, mis pani inimesed rohkem käsitööga tegelema.
Annika rääkis, et üle maailma on firmasid, kes toodavad ka tikkimiskomplekte mehelike teemadega, kuid neid on siiski vähe, valdavalt on pildid siiski naiselikud, õrnad ja helgetes toonides. Olles suhelnud ka ühe tikkimiskomplekte tootvas firmas töötanud naisega, tuli välja, et tal oli lausa keelatud pilte disainides kujutada neil mehist atmosfääri. Annika arvab, et see on natuke ka ühiskonnas kinni, tikkimist lihtsalt seostatakse väga otseselt naisega ja kiputakse arvama, et mees, kes tikib, lõhub justkui oma seksuaalset identiteeti.
„Samas, minu arust ei ole vahet, kes teeb käsitööd, see on samamoodi looming nagu kirjutamine või maalimine. Lihtsalt võib-olla me ühiskond vajab veel aega, et leppida sellega, et kõik võivad teha kõike. Praegu oleme ikka neis stagnaaja stampides kinni, et olid naistetööd ja meestetööd, mida tegelikult enam ammu ei ole. Moekunstis on maailma kõige võimsamad moedisainerid läbi ajaloo olnud kõik mehed, Frederick Worthist alates,“ rääkis Annika.
Keskkonnasäästlik mood
Käsitöö tegemise taga on ka nende tegijate enda lood, mida Annika oma kollektsiooni luues kogus ja millest paljud lood talle väga hinge läksid. Läbi aja on käsitöö tegemine olnud miski, mille kaudu naised on end teostanud ja selle müümisega end ka keerulistest olukordadest päästnud. Käsitöö müügist saadud rahaga on ostetud majasid, autosid, kuid saadud ka uued hambad suhu ja naiselikkus tagasi. „See on oluline märk sellest, et käsitöö on vajalik ka tänapäeva ühiskonnas. Mood on küll läinud kiireks ja kõik saab justkui masinal tehtud, kuid traditsiooniliste oskuste säilitamine on oluline, kuna need on olnud meile ajaloos tähtsad ja käsitöö tegemine on viis, kuidas ennast hädas aidata või ennast tõestada,“ lisas Annika.
Võimalusi käsitööd õppida on erinevaid ja igaüks saab endale kokku panna just sellise hariduse, nagu ta tahab. Annika on siin hea näide: õppides kunstikoolis tekstiili, teadis ta, et tahab lõputööks teha meeste mantlid ja nii läks ta kõrvalt ka kutsehariduskeskusesse meeste rätsepaks õppima. Aina enam propageeritakse elukestvat õpet ja Annika on ka ise väga hariduseusku. Üks teda iseloomustav sõna on „kvaliteet“ ja just see kannustabki teda veel ja veel õppima.
Tekstiilivaldkonna õppimine annab ka teistmoodi perspektiivi ja oskuse hinnata, millised on poest koju toodud riiete materjal ja kvaliteet. „See on ka väga oluline tänapäeva maailmas, et me ei teeks enam mingeid hetke ajendil oste, vaid me oleks teadlikumad, kui kaua see asi vastu peab, mis ma endale soetasin. Kliendi harimine on väga oluline tänapäeva seisukohast, kuna tekstiilimaailm on tegelikult kõige saastavam tööstuharu, juba on see naftatööstusest mööda läinud,“ sõnas Annika.
Ka Euroopa Liit hakkab disainereid seadustega survestama keskkonnasäästlikum olema, nii et aastal 2025 peab disainer teadma oma toote eluringi, mis sellest materjalist hiljem saab. „Varsti enam ei saagi teha lihtsalt tegemise pärast. Kui vaadata enda ümber, siis maailm on asju täis, ilusaid asju ka, aga kõigel sellel, mida me loome, peab olema ka mingi muu väärtus, see peab olema väga läbimõeldud. Eeltöö peab olema palju suurem, mitte lihtsalt see, et lükkan kangarulli lahti ja lõikan sealt midagi välja.“
Kollektsiooni „Give Me My Fairytale“ eesmärk ongi tähelepanu pöörata sellele, kui palju ilusat materjali me ümber leidub ja kui palju töötunde selle tegemiseks kulunud on. „Tänapäeva inimene, kes ise käsitööd ei tee, ei saa sellest töömahust aru. Seepärast ongi vaja näidata, et see materjal on liiga väärtuslik, et seda mitte hinnata,“ sõnas Annika, lisades, et euroremondi kuldajastul 1990-ndatel nägi ta korduvalt, kuidas käsitööd põletati ja just see aeg andis talle tõuke käsitööd väärtustav kollektsioon luua. Kindlasti ei jää see viimaseks selliseks käsitööd päästvaks kollektsiooniks, materjale on Annika juba kogunud, kuid täpsemalt on vara veel järgmisest ideest rääkida.
Kollektsiooni nimi viitab muinasjutule ja Annika sõnul koondabki see kollektsioon endas tuhandeid muinasjutte. Iga tikkija on ju näputööd tehes unistanud ja lootnud, nii et neis piltides on väga tugevad ja olulised lood peidus ning igaüks võib sealt leida omale sobiva muinasloo.
Kollektsioon on küll üles pildistatud meeste seljas, kuid Annika on loonud need riided nii, et mõnda neist saaks kanda ka naine. Nii värvilise asja kandmiseks peab olema küll natuke rohkem oskust ja igaüks ei kannagi seda välja. Põhjamaiste inimestena armastatakse meil küll pigem halle, musti ja valgeid toone, kuid Annika sõnas, et üha enam on näha, et noored tahavad ja julgevad kanda ka värve. Kuid kindlasti ei saa moekunstnikust ettevõtjana loota vaid Eesti turule. Ühest küljest on noori andekaid moeloojaid ja disainereid aina peale tulemas ning siin ei ole ka piisavalt neid, kes jaksaks disaini osta. Välismaal läbilöömiseks peab aga tegema rohkem turundustööd.
Kindlasti ei ole asja müüdavus kollektsiooni aluseks, oluline on ikkagi see idee ja loo rääkimine nende rõivaste kaudu. Moemaailmas on siinkohal Annikale eeskujuks Walter Van Beirendonck, kes ei tee midagi selleks, et seda müüa, tähtis on loovus ja teadmine, et õige klient leiab endale õige asja üles.
Uut kollektsiooni luues on Annikal suurimaks inspiratsiooniallikaks materjal. Olles leidnud sobiva materjali, töötab ta sellega mitu kuud, vaatab, mida materjal talle „räägib“ ja teeb tundide kaupa uurimustööd. Ka sketšide tegemise etapp on pikk, sadade sketšide seast valib ta lõpuks need, mis vormi jõuavad.
„Ma üritan oma vormis olla suhteliselt klassikaline, kuna need ei lähe kunagi moest. Kõige hullem ongi see, kui võetakse mingi väga väärtuslik materjal ja luuakse niivõrd trendikas vorm, et see on kuu pärast moest läinud,“ sõnas Annika. Ideesid on moega tegelevatel inimestel väga palju peas, kuid tehnoloogia areng võimaldab neid välja elada ka nii, et see ei koormaks lõpuks keskkonda millegi uue loomisega, mille kasutusiga jääks lühikeseks.
Olgu Annika mõtteviis ja tegemised meile teistelegi eeskujuks. Kellegi jaoks väärtusetu kraam saab olla teistele millegi väga ägeda ja loomingulise asja sisendiks.