8.8 C
Rapla
Reede, 24 sept. 2021

Minge kinno, kino ootab juba

Tegelikult võiks öelda kokkuvõtvalt, et minge tarbige kultuuri. Ükskõik mis valdkonnas, kuskohas ja mil moel, lihtsalt tundke huvi ja aidake kaasa, et seda ikka tehtaks. Kevadine kriisiaeg pani põntsu meile kõigile omal moel. Eriliselt said tunda seda põntsu need, kes pidid oma läbiharjutatud sõnad ja sõnumid iseendale hoidma, sest ei saanud neid kellegagi enam jagada. Avalikud asutused, mis vahendasid kõiksugu meelelahutusvorme, sulgesid ajutiselt, kuid siiski päris mitmeks pikaks kuuks uksed.
Võib-olla sellest tekkinud sulust tulenevalt kadus endine harjumus aeg-ajalt kinno põigata või teatripileteid piiluda, kuigi samal ajal võiks ju arvata, et pärast pausi on soov seda suurem minna ja kogeda, saada osa lavalistest elamustest, vaadata suurelt ekraanilt midagi uut. Võiks ju arvata, aga tundub, et nii siiski ei ole.
Käisin hiljuti oma kodukandi kinos Märjamaal ja olin ainus külastaja. See ei ole tõtt öelda just kuigi ebatavaline olukord. Ka enne koroona aega (näe, juba arvestamegi aega enne ja pärast) ei olnud see midagi nii haruldast, et imeks panna. Ikkagi väike koht ja vahel mängib rolli ka hiline kellaaeg. Sel korral oli kolmikvõit selles osas: aeg oli hiline, film pigem nišipublikule ja see oli juba selle filmi kolmas seanss, kui ma ei eksi. Nii et istusin üksi, natuke nihelesin, et kino vaid minu pärast näidatakse nii hilja õhtul, aga kehitasin õlgu. On nii ennegi olnud.
Vestlesin pärast seansi lõppu aga kino-Hansuga, kes mulle kenasti filmi näitas ja hilise tunnini minu järele seal ootas ning selgus, et kinoga on sootuks täbarad lood. Õigemini, kino on ise igati viimase peal korras ja pakub juba teada-tuntult suurepäraseid elamusi, aga külastajaid ei ole. Koroona raputas pisut, aga kui suurem hirm oli inimestes taandunud, tuldi ikka filme vaatama. Noored olla käinud vähemasti. Nüüd ei olevat neidki enam nii palju. Ja vanemad ei tule enam lastega nädalavahetustel filme vaatama.
Siin saan ka iseendale rohkem otsa vaadata. Ei ole mina oma lapsi suurt kinno vedanud ning ega ma iseendki just ülemäära sageli sinna kinosaali istuma sea. See pani mõtlema, et kui kelleltki küsida, kas kino on oluline, siis tuleks ilmselt vastuseks ühtlane ja kõlav: jah! Olgu siis vastajateks Märjamaa inimesed, Rapla inimesed, Vigala inimesed või Raplamaa inimesed tervikuna. Tuli ju Raplassegi kino alles hiljaaegu ja suure juubelduse saatel.
Suur rõõm, et on kino. Nii hea, et see on olemas. Kino olemasolu annab justkui asula väärtusele kaalu. Et ikkagi on koht ja siin elavad inimesed. Midagi toimub. Saab näha uusimaid filme. Ei pea sõitma pealinna. Aga millal sa viimati kinos käisid? Tore on, et see võimalus on olemas, aga me ei saa alati tingimata iseenesestmõistetavalt võtta, et see nii on. Võimalused luuakse, et neid kasutataks.
Eelkõige iseendale otsa vaadates tõden, et on mugavusi ja võimalusi, millega lihtsalt harjub nii ära, et enam ei mõtle sellele, kuidas see toimib ja mis tingimustel. Peab ju olema kino! See on ju nii elementaarne, eks ole. Aga kellele? Eelduslikult kõigile, kuigi see abstraktne kõik seda võimalust kindlasti ei kasuta.
Ärgem siis laskem meie armsatel kinopidajatel murekortsusid kasvatada ja kukalt kratsida, et mis valemitega neid inimesi küll kinno meelitada. Kino on, mugavused on, valikut on. Tuleb ainult minna ja nautida. Tänulikkusega.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,159JälgijatFollow

Viimased uudised