Algus Koduloolases nr 3 (283)
11. märtsil 2020
Kui seni olime suutnud vältida omavahelisi teravaid vastasseise, siis nüüd olid need küpsemas ja võimalikuks muutumas. 1989. aasta lõpus ja 1990-nda alguses oli väga raske prognoosida, kuidas asjad arenema hakkavad ja ega me neis omavahelistes nääklemistes oma šanssi maha ei mängi. Kõik seisis veel ees.
Esialgu võis aga 1989. aastasse tagasi vaadates öelda, et oli hakkama saadud väga suure ja peaaegu uskumatu teoga – vähem kui aastaga oli suudetud luua ettekujutus Eesti Vabariigi kodanikkonna hetkeseisust. See ei olnud küll veel täiuslik, sest oli neid, kes kas siis põhimõttelistel kaalutlustel või ka lihtsalt hirmust tuleviku ees, polnud ennast kodanikuna registreerinud, aga nad ei moodustanud eestlaskonnast enam määravat osa. Eestlasi esindava esindusliku kongressi valimiseks vajalik hulk inimesi oli aga juba kindlalt olemas. See oli jõud, mida võis reaalse ohu korral aktsepteerida ka meile sõbralik välismaailm ja sellest ei saanud mööda vaadata ka Moskva. Sellega tuli arvestada, isegi siis, kui arvestamine oli põhimõtteliselt peaaegu vastuvõetamatu.
Kõige olulisem selle juures oli, et registreerimise korraldas ja viis ka läbi rahvas ise. Kodanike Komiteed, mis kandsid selles protsessis põhiraskust, moodustati alt üles tavaliste kodanike poolt ja ka kodanike registreerijad tulid rahva enda hulgast. See oli maailmapraktikas unikaalne kogemus, kus riigi tagasitoomist valmistas ette rahvas ise. Kusjuures kogu selle protsessi juures ei tulnud ette ühtegi jõu kasutamise juhust. Kõik laabus kuidagi rahulikult ja justkui iseendast.
Loomulikult oli kergemaid ja raskemaid aegu, tuli ette ka konflikte, ägedaid poliitilisi vaidlusi, aga kõik see jäi normaalse suhtluse piiresse – emotsioonidel ei lastud üle keeda.
Võib arvata, et kuskil arhiivides on olemas kõigi nende inimeste nimed, kes Kodanike Komiteede liikumises osalesid. Need nimed vääriksid eraldi väljakirjutamist ja meelespidamist. Tookord läksid nad välja teadlikule riskile – keegi ei võinud ju veel kinnitada, et kõik see, mis on alanud, on ka pöördumatu, et neile katsetele oma riiki tagasi tuua ei või järgneda repressioonide laine, kus esimeste kannatajate hulgas oleksid võinud olla just needsamad lihtsad ja tavalises olukorras võib-olla isegi märkamatud inimesed, kes tulid korraks, et oma kodanikuks olemise kohust täita, tahtmata selle eest mitte midagi – ei raha ega kuulsust -, ja kadusid siis taas rahva hulka oma igapäevaseid tegemisi toimetama. Kasvõi ainuüksi selle eest, et nad käitusid tõeliste kodanikena, vääriksid nad täna tähelepanu ja tunnustust.
1989. aasta detsembri Muinsuskaitse Seltsi Sõnumites (nr 11/12) on Pilistvere ja Kursi kihelkonna pastor Vello Salum juhtinud tähelepanu sellele, millise tähtsusga ülesannet täidetakse: “Küsimus ei ole ainult EV kodanike nimekirja koostamises, vaid kodaniku omaalgatuses. Iga EV kodanik või Eestimaa elanik, kes tahab EV kodanikuks saada, osaleb enda registreerimisega sisuliselt ja isiklikult eesti rahva enesemääramise referendumis juba nüüd. Seega saame mitte ainult EV kodanikkonna koondnimekirja, vaid lisaks saab iga registreeritu ka tõendi, et ta on (või taotlejana soovib olla) EV kodanik. Nii on kirjalikult fikseeritud nende arv, kes on EV kodanikud ja võtavad aluseks ajaloos juba toimunud eesti rahvuse enesemääramise 24. II 1918. Seega pole vaja uut rahvaküsitlust, pole vaja uut referendumit eestlaste enesemääramise kohta rahvusena.”
Siit edasi juhtis Vello Salum tähelepanu, et “kuni kõik EV kodanikud pole ennast kirja pannud, võivad okupatsioonivõimud öelda, et registreerimata eestlased tahavad kuuluda N. Liitu, omada N. Liidu kodakondsust või alles taotlevad eesti rahvuse enesemääramise õiguse täppisteaduslikku (a`la G. Naan) teadasaamist kunagi kauges tulevikus vastava (Moskvale meelepärase) referendumi kaudu. Iga seni veel registreerimata EV kodanik või ta õigusjärglane jätab ruumi selliseks demagoogiaks. Kui praegu on üle 300 000 eestlase ennast registreerinud, võivad venemeelsed öelda, et ligi 600 000 on veel meie poolel.”
Täna oskame ilmselt palju selgemini öelda, kui seda toona tajuda suutsime, et need, kes olid aktiivselt lülitunud Kodanike Komiteede liikumisse, täitsid tähtsat (otsustava tähtsusega!) riiklikku ülesannet ja iga vald ning kihelkond peaks nende üle uhke olema.
Eespool mitmel korral nimetatud Urmas Lauri uurimuses on jäädvustatud Läänemaa agaramate kodanike registreerijate nimed. Nende hulgas oli ka tänaseid Raplamaa inimesi. Toome selle nimekirja siinkohal ära.
Haapsalust olid tublimad Anneli ja Andres Ammas, Renee Kark, Enriko Erkmann, Heiki Kranich, Aleksander Ikonnikov ja Taimi Meri. Karusel tegutsesid aktiivsemalt Tõnis Ulm, Hellat Rumvolt ja Jürgen Vester. Kullamaa kihelkonna agaramad registreerijad olid Vaike Liiv ja Viljar Ansko. Lihulas paistis silma Maks Ots, Martnas Aino Prikk. Märjamaa Kodanike Komitees olid aktiivsemad Eesti kodanike registreerijad Eha Kaljusaar ning Ly Tammel. Varblast on selles loendis märgitud Reet Mägedit ja Salme Koppelit, Vigalast Vello Kübarat, Ly Rummat ja Mare Ülemaanted.
Tänaseks meie hulgast lahkunud Avo Lukasest järele jäänud paberitest võib välja lugeda järgmisi Rapla kihelkonnaga seotud inimesi: Ülo Roosimannus, Mihkel Nikkel, Toomas Tõnisson, Tõnu Rahula, Ahti Arak, Ilme Veetamm, Marje Berlokko, Ants Lindre, Milvi Tammik, Tea Mutli, Õie Meister, Krista Mägi, Helgi Lilleste, Jaan Raam, Ado-Endrik Kesküla, Jaan Kersna, Margo Veskimägi.
Hageri kihelkonnast oskame nimetada Maido Armast, Jüri Jarovikovi, Juuru kihelkonnast Toomas Pärna, Kaja Jalukset, Aarne Loodust. Aga paraku on see vaid tühine osa nendest, kes ennast liikumisega sidusid.
Eesti Kongressi valimine
1989. aasta viimasteks päevadeks oli registreeritud 520 000 EV kodanikku ja taotlejat. Seega oli ületatud loodetud poole miljoni piir. Et registreerimine veel jätkus, seati uueks eesmärgiks jõuda 600 000ni, mis tähendanuks kahte kolmandikku toonasest eestlaskonnast. Lõplikust tulemusest sõltumatult oli astutud Eesti Kongressi kokkukutsumise aktiivsesse faasi.
6. jaanuaril 1990 avaldas ajaleht Ühistöö esiküljel Ilme Veetamme kirjutise “Kolmekuningapäevast Tartu rahuni”. Jutt oli sellest, mis nüüd edasi sündima hakkab. Pealkiri ei olnud lihtsalt tähelepanu püüdmiseks selline, vaid sisaldas olulist informatsiooni. Nimelt hakati just nimelt 6. jaanuarist, ehk siis kolmekuningapäevast, nimetama neid Eesti Vabariigi kodanikke, keda taheti näha delegaadina Eesti Kongressil. Ülesseadmine kestis Tartu rahu päevani, ehk siis 2. veebruarini. Valimiste algus oli määratud 24. veebruarile, tegelikult jäid jaoskonnad avatuks järgnevaks viieks päevaks. Esindusnorm oli üks delegaat 2100 kodaniku kohta. Kokku valiti Eesti Kongressile 500 delegaati. Rapla kihelkonnale oli reserveeritud 7, Hageri-Nissile 6 jne kohta. Kandidaate pidi olema üles seatud vähemalt üks rohkem kui oli reserveeritud kohti, et ei juhtuks nii nagu oli nõukogude ajal, kus tegelikult ei olnudki kellegi vahel valida.
Ilme Veetamm juhtis tähelepanu sellele, et kongressi ettevalmistajad pidasid väga tähtsaks sallivust kõigi liikumiste ja parteide suhtes. Loomulikult kostis siit ja sealt ka pahaseid küsimusi, et kas siis tõesti lubatakse kandideerima ka NLKP liikmeid? Vastus oli, et loomulikult lubatakse ja jäetakse valik valimistel rahva otsustada. Rõhutati vaid seda, et kandideerijal oleks EV kodakondsus ning allkiri selle kohta, et inimene, kes tahab saada Eesti Kongressi delegaadiks, peab kongressi ikka vajalikuks ka.
Edasi oli loos juttu 4. jaanuaril Tallinnas Nõmmel kinos Võit peetud Harju maakonnakomitee konverentsist. Rapla maakonna piirest olid sinna kutsutud Lõuna-Harju kihelkondade esindajad. Seega olid esindatud Rapla, Hageri ja Juuru. Rapla kihelkonna esindusse kuulusid Ahti Arak Järvakandist, Tõnu Rahula Raikkülast, Jaan Raam Kabalast, Jaan Kersna Kehtnast, Toomas Tõnisson Alust ja Mihkel Nikkel, Ülo Roosimannus ning Ado-Endrik Kesküla Raplast. Lisaks neile olid esindusse arvatud ajakirjanik Ilme Veetamm ja töökollektiivide liidu aseesimees Tõnu Susi.
Arutelu kestis kolm tundi. Päevakorras oli kolm punkti: esiteks räägiti Eesti Kongressi valimiste korraldamisest Harjumaal; teiseks arutati maakonna- ja ringkonnakomisjonide moodustamise küsimust ning kolmandaks vaadati üksikasjalikult läbi peakomitee poolt projektina esitatud “Eesti kongressi valimiste eeskiri” ning täiendati ja parandati seda oma ettepanekutega.
