Kuidas kassi puu otsast alla meelitada

0
126
Kalle Laanet

Kalle Laanet, Riigikogu riigikaitsekomisjoni aseesimees

Eesti Päästeala Töötajate Ametiühing pöördus Riigikogu riigikaitsekomisjoni poole üleskutsega, et poliitikud võiksid mõnikord oma lubadusi pidada. Mõnele poliitikule võib see mõte oma originaalsuses isegi meeldima hakata…
Mure ise ei ole muidugi üldse originaalne – väikesed ja aastateks külmutatud palgad. Arstid on kuidagi vaiksemaks jäänud, õpetajate palkadest ja töötingimustest kõneldakse iga päev ning enam üldsegi mitte nii traagilise tooniga nagu aastaid tagasi. See ei tähenda kahjuks, et tervishoidu ja hariduse andmist küllaga rahastatakse, kuid asjad vähemalt liiguvad. Vähehaaval. Aga päästjad? Ja lubadused?
Päästjate näod olid möödunudkevadise valitsuse tegemise ajal naerukil, kuna Eesti Keskerakonna, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ja Isamaa Erakonna sõlmitud valitsusliidu aluspõhimõtted 2019-2023 lubasid päästjate palgatõusu. Aastaid kestnud ebaõiglus, mis on päästjatest siseturvalisuse valdkonna kõige madalamalt tasustatud töötajad teinud, ununes ja lootusrikkalt päästeti, demineeriti, abistati hätta sattunud inimesi, korraldati kohalike omavalitsuste kriisitegevusi, õpetati varjuma ja – vaat et veel kõige tähtsam – ennetati ja õpetati õnnetusi ennetama värske innuga.
Ja siis loeti valitsuse poolt Riigikogule töötamiseks antud eelarve eelnõust, et pikalt oodatud palgatõusu ei tule, see lükkub edasi määramatusse.
Kas päästjad riputasid kindad varna ja läksid koju? Ei, nad jätkavad kohusetundlikult oma tööd, kuigi on oht, et peatselt tuleb varna riputada hambad.
Sellele analüütiliselt mõeldes tärkas mul päästjate suhtes üks väikene lootusekiirekene, järgmise analoogi najal. Valitsus jättis sellesama Riigikogule üle antud 2021. aasta eelarve eelnõust välja põllumeestele mõeldud üleminekutoetused – raha, mis peaks mõnevõrra tasandama erinevust Lääne-Euroopa põllumeestele makstavate suurte toetuste ja meie kiviste kündide harimisele abiks antava pisku vahel.
Esialgu tekkis küsimus, kas nad, st meie tänased valitsejad, on tõesti nii julged ja ülbed, et sülitavad nii suurele osale valijatest suisa avalikult… noh, mitte just näkku, aga saapanina peale küll? Aga siis loobusin lihtsa lehelugeja ja vagura valija mõtteviisist ning vedasin paari veteranpoliitikuga kihla, et peatselt kuuleme, kuidas üks või teine erakond kõhtu punnitades kuulutab, et „meie ajame selle asja korda“. Ei läinudki kaua, kui poliitik-ajakirjanik Kalle Muuli ühes raadiosaates deklareeris, et Isamaa likvideerib selle ebaõigluse. Igivana nõks – ise probleem luua ja see siis aplombiga lahendada.
Kas ehk päästevaldkonna palkade ja üldse rahastamisega sedasama vigurit tehakse? Sellised lapsemeelsed mängud on oma inimeste asja ajamisel loomulikult nõmedad, labased, lubamatud, kuid pole ju tähtis, mis värvi kass on, kui ta hiiri püüab. Ehk las sebivad, kui lõpuks ikkagi asi kuidagi joone peale aetakse. Aga kas aetakse?
Riigikogu liikmed Kalle Laanet, Hanno Pevkur, Madis Milling, Ants Laaneots ja Johannes Kert tegid ettepaneku vastav muudatus 2021. aasta eelarvesse teha, et vähemalt päästjate palgad kolleegidega samale pulgale jõuaksid, kuid häda on selles, et need härrad on täna kõik opositsiooni pingil ning uuema aja valitsemise kultuuri(tust) silmas pidades on enam kui kindel, et ainuüksi ettepaneku päritolu tõttu seda ei rakendata.
Nüüd võib tekkida küsimus, kas opositsionäärid võtsid sellega päästjatelt võimaluse? Et nüüd on mõnel valitseval poliitikul sobimatu päästjaid päästma tõtata? Jah, see võib ka nii olla, sest väiklus ja rumalus on ennast jõuliselt taastootvad loodusvarad. Jääb siiski väike lootus, et nii tähtsas küsimuses leitakse mõni veel kavalam krutski, et oma poliitilise mängu punktid kokku korjata.
Aga… kui jutt juba kassi peale läks, siis milline on kõige tavalisem eelarvamuslik pilt päästjate tegutsemisest? Eks ikka see, kui nad täies varustuses kohale sõidavad ja memmekese kassikese puu otsast alla toovad. Kas see teeb neist naljanumbri või vähendab väärikust? Ei, kaugel sellest! Esiteks on ka kassi päästmine osa riigi kui meie poolt kinni makstava kalli struktuuri pakutavast turvatundest.
Teiseks nõuab kassikese puu otsast kättesaamine oskusi, teadmisi ja kindlameelsust. Kolmandaks tehakse selliseid operatsioone ju ikkagi siis, kui pole vaja inimesi tulesurmast või mujalt päästa.
Neljandaks võib iga juhtumit mõtestada õppuse, kogemuste omandamisena.
Kõik see kokku selgitab, kuidas on päästjate iga üksik tegu kokkuvõttes osa meie laiapõhjalisest riigikaitsest. Kui memmekese kassi päästmise seos riigikaitsega arusaamatuks jääb, soovitan oma maailmapilti avardada, kas või sel viisil, et proovige sellegi väikese asjaga mõnikord ise hakkama saada! Ehk – kumb on keerulisem, kas kassi puu otsast alla või Riigikogust õiglase palgaraha väljameelitamine?

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare