-1.2 C
Rapla
Reede, 19 apr. 2024
ArvamusElu lõpu paratamatusest

Elu lõpu paratamatusest

Helerin Väronen

Jätkuks eelmisel nädalal selles rubriigis ilmunud Katri Reinsalu loole tahan jagada mõningaid oma mõtteid surmast ja leinast. On ju ikkagi hingedeaeg ja millal siis veel kui mitte nüüd.

Vaatasime hiljuti multifilmi “Coco”, mis on ühest küljest põnev ja tore kogupere meelelahutus, kuid ennekõike südamlik multikas, mis paneb mõtlema selle üle, kui oluline on surnud lähedasi mäletada ja mälestada. Tore on ka näha, et julgetakse teha lastele multikaid, kus puudutatakse surma teemat. Tihtipeale kiputakse arvama, et lastega ei pea surmast rääkima või ei osata seda teha, neid ei võeta matustele kaasa, nii et just sedasorti multikad aitavad surma, leina ja mälestamist nende jaoks mõistetavaks teha maailmas, kus surma teema käib küll filmidest ja telesarjadest läbi, kuid liiga tihti vägivaldse ja hirmus koledana.
See, kuidas selles multifilmis on Mehhiko surnute püha traditsioone ja hingedemaailma kujutatud, tõi mulle kohe meelde kirjanik Terry Pratcheti tegelaskuju Surma mõtte, mida kasutasin ka Margus Mikomäe kogumikule „Surnute raamat” kirjutatud arvustuses: „Keegi pole tegelikult surnud enne, kui nende põhjustatud lainetused maailmas surevad.“
Selles Mehhiko filmis elavad surnute hinged oma maailmas, kust nad saavad surnute püha ajal oma lähedasi külastada, kuid ainult siis, kui keegi on tema pildi mälestamiseks välja pannud. Surnute hinged ei jää sinna maailma igavesti. Kui maailmas ei ole enam kedagi, kes teda mäletaks, kaob ta igavikku.
Jäin mõtlema, et kuigi meil just hingedeajal meenutatakse lahkunuid, süüdatakse küünlaid ja käiakse surnuaias, ei ole meil väga sellist kommet, et lahkunute pilte vähemalt kord aastas välja pannakse. Sageli pole meil isegi oma vanaemadest-vanaisadest, rääkimata kaugematest esivanematest, pilte alles, kuna neil pole justkui nooremate põlvkondade jaoks tähendust. Nende piltide taga pole inimeste lugusid, noored ei tea, kes ja mis olukorrad piltidel on ja nii muutuvad pildid lihtsalt üheks osaks rämpsust. Mälestuste elushoidmiseks on aga pildid nii olulised.
Esimesed aastad pärast kalli lähedase lahkumist on muidugi eriti valus neid pilte vaadata, kuid see on üks osa leinast. Matused on meil juba muutunud ülikiireteks, lahkunuid ei olegi aega sel hetkel leinata, nii et seda enam võiks olla võimalust võtta pildialbum kas reaalsel või digitaalsel kujul ette, meenutada ja mälestada. Ja näidata pilte, rääkida lähedaste lahkunute lugusid ka lastele. Isegi kui nad kõike ei mõista, jääb neisse see lahkunute mälestamise ja mäletamise olulisus ning arusaam, et surm on elu paratamatu osa.

Vastukaaluks värvikirevale ja lapsemeelsele “Coco” multikale soovitaks vanematel lastel ja täiskasvanutel vaadata praegu ERR-i veebikanalis Jupiter olevat draamasarja “Lõpp”, mis räägib kolme põlvkonna vahelistest keerulistest suhetest, depressioonist, eutanaasiast, enesetappudest ja sellest, mis teeb elu elamisväärseks. Käsitletud teemad on küll tõsised ja kohati nukraks tegevad, kuid samas on kõiges selles midagi nii elujaatavat, ilusat ja veider küll, ka naljakat, nii et kokkuvõttes jätab see sari kerge ja helge tunde ning annab uue vaatenurga nii mõnelegi olulisele teemale. Kui multikas pani mõtlema lahkunud lähedastele, siis see sari viib vaataja mõtted enda surmale, esitama küsimust, kas meil on õigus otsustada, kuidas me tahame surra, ja aru saama, et selleks, et hästi surra, tuleb surmast rääkida enne elu lõppu.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare