Mariliis Vest
Seitse vaprat Rapla malevlast võtsid laupäeval ette rännaku, mille sarnast nad varem polnud kogenud. 24 tunniga tuli jalgsi läbida 100-kilomeetrine distants, seda sõjaväevormis ning -saabastes.
Kestvusrännak „Tartu 24/100“ toimus Tartu maakonna kuppelmaastikul. Võistlusjuhendi kohaselt tuli relvastamata ja kõrvalise abita liikuda jalgsi üksikvõitleja individuaalvarustuses 24 tunni jooksul võimalikult kaugele 100 kilomeetri ulatuses. Varustusse kuulus: EKV sõjaväevorm ja -saapad, seljakott, vahetusaluspesu, joogivesi, laetud akuga mobiiltelefon, pealamp, kompass, toit, helkur ja termokile. Matkal said osaleda kaitseväe teenistujad ja Kaitseliidu liikmed.
Raplamaad esindas rajal seitse osalejat: 5 naist ja 2 meest, kellest kuus lõpetasid sajakilomeetrise raja etteantud aja sees.
Naiskonnana läksid välja Kaidi Kauffeldt, Reelika Rohuste, Maire-Anu-Liis Oidsalu, Aivi Tarvis, Triin Tähtla ning meeste esinduses Janek Nelson ja Janek Laoväli. Kogu Eestist läks kestvusrännakule 81 osalejat, nendest 26 lõpetas 100 km distantsi: 11 naist ja 15 meest.
Rapla Naiskodukaitse ringkonna instruktor Reelika Rohuste ütles, et kuigi naiste puhul tavaliselt vanusest ei räägita, on nendega matkanud Aivi tema ema vanune. „Kui tema on nii krapsakas, siis minuvanune peaks üldse suu kinni hoidma ja mängleva kergusega 100 km läbi tegema.“
Kõige raskemad olid tema sõnul 85-90 kilomeetrid, kuid naised olid omavahel alguses kokku leppinud, et lähevad kasvõi kulmude peal lõpuni. Rohuste rääkis, et rajal sõitis neist mööda niinimetatud laibaauto, kus autojuht pidevalt meelitas sooja bussi tulema. Seda võimalust peeti küll ahvatlevaks, kuid alla ei antud ning pigem rõõmustati sisimas, et ollakse veel rajal. Laibaautoks nimetati isekeskis bussi, mis vedas katkestanud või siis oma eesmärgi täitnud inimesi rajalt ära.
Kestvusrännaku rada oli Rohuste hinnangul väga huvitav. Käidi kolmes maakonnas (Tartumaa, Valgamaa, Põlvamaa) ning kuigi sellisel aastaajal on valget aega vähe, nähti ära Lõuna-Eesti kuppelmaastik. „Naersime, et sealsetel inimestel on kõigil kodus oma isiklik mägi ja tiik, sest vähesed majapidamised mägede vahel olid ilma veekoguta.“ Naine nendib, et pimedas pealampidega väga kaugele ei näinud ning mäe olemasolust saadi aru siis, kui jalgadel läks raskemaks või kui kalde tõttu nina vastu teed oli. „Õnneks päriselt ninad teed ei puudutanud ja kui komistamisi oligi, siis kukkumisi ei olnud kordagi.“ Umbes 40. kilomeetril pakuti osalejatele ka sooja toitu ning joogipunktid olid iga 10 km tagant, alates 70 kilomeetrist iga 5 km tagant.
Mis motiveerib inimesi sellistel rännakutel osalema? Rohuste ütleb, et sellele küsimusele on raske vastata nii, et teised sellest aru saaksid. Välja toob ta näiteks asjaolu, et säärasel rännakul pole varem käidud, samuti mainib ta südamelähedast Tartut ja Eesti metsa. „Lisaks oli viimane militaarvõistlus juba juuli lõpus ning vahepeal oli tükk tühja maad. Eelkõige ka eneseületus ja huvi, et kas ma saan hakkama,“ lisab ta.
Väga oluline roll kestvusmatkal oli Rohuste sõnul kamraadidel, kuna tema on just meeskonnainimene. Rapla naiste punt alustas küll viiekesi, kuid kuna rännakul otseselt meeskondi ei ole, läbivad kõik raja individuaalarvestuses ja nii hakkas nende liige Triin Tähtla varakult tempot tegema ja kõndis eest ära. „Müts maha, et ta tegi kogu raja üksi läbi. Vahepeal muretsesime, kuidas tal läheb, aga helistades saime kinnitust, et ta täielikult naudib ja pidas seda oma „palverännakuks“.“ Rohuste leiab, et rännaku peakski enda tempo järgi läbi tegema, sest liiga kiire või liiga aeglane kõndimine tapab kiiresti.
70 kilomeetrit on kõndimiseks piisav
Üheks meeldejäävamaks hetkeks peab naine seda, kui lähenes 75. kilomeeter ja jalg oli juba tönts ning meel mõru. Siis sõitis nende kõrvale auto, milles olnud inimesed otsisid Reelika-nimelist naist. „Minu venna pere oli tulnud mulle kaasa elama, see andis mulle väga palju motivatsiooni juurde. Teadsin, et mitmed jälgivad ja hoiavad meile kodudes pöialt, aga kui reaalselt kohale sõideti, siis see on väga südamesse minev.“
Kuna naised olid kohe algul leppinud kokku, et lõpuni minnakse kasvõi teineteist juukseid pidi järel lohistades, siis loobumismõtteid neil pähe ei tulnud. Rajal hoidis ka mõte, et järgmisel aastal ei peaks enam tagasi tulema, sest 100 km taheti kindlasti läbi teha. Matkaja Maire-Anu-Liis Oidsalu ütles Rohuste arvates tabavalt: „Me oleme ikka hullud, sest kui antakse ette 100 km, siis meie võtamegi eesmärgiks 100 km, selle asemel et teha nagu teised.“ Näiteks oli üks naine 60 km punktis väga õnnelik, et ületas oma 50 km eesmärgi kümne kilomeetri võrra, räägib Rohuste. Sellist mõtteviisi võiks tema sõnul rohkem olla.
Naine leiab nüüd, et 70 km on palju tervislikum ja teinekord järjest kõndimiseks piisav. „Olen küll kõige pikemalt kõndinud 144 km kokku, aga see oli Admiral Pitka luureretkel mitme päeva peale kokku. Nüüd oli see 100 km nagu sprint võrreldes sellega, kuidas varem kilomeetrid on kogunenud,“ nendib ta.
Milline oli võistlejate füüsiline ja vaimne vorm järgmisel päeval? Rohuste ütleb, et rännakute lõpus küsitakse tihti, kas selliste vigastuste saamine tasus ära. „Ma arvan, et täiega tasus ära. Jalad küll valutavad ja natukene ebameeldiv on kõndida, aga sisemine rõõm on valust palju-palju suurem,“ ütleb Rohuste ning lisab, et nüüd ollakse jälle selle võrra targem, milline on nende suutlikkus. Naise sõnul on kõndides võimalik ka magada, aga mitte pikalt.
„Sa õpid ennast palju rohkem tundma ja hindama. Iseenesestmõistetavad asjad saavad uue tähenduse ja veelgi paremaks. Näiteks voodit vaatad sa täiesti uue pilguga,“ muljetab ta.
