Kõrvade tagant kipitab, hingata on raske, lõug hakkab sügelema. Tõepoolest, maailmas on mugavamaid asju kui kanda terve päeva või õhtu näo ees maski. Isegi paar tundi on ebamugav. Ometi ei ole sellest praegusel keerulisel ajal pääsu. Alates laupäevast, 14. novembrist tuletab seda kõigile liiklejatele meelde ka Rapla südalinnas paiknev Alu mõisahärra kuju.
Initsiatiivi mõisahärra nägu maskiga katta näitas üles MTÜ Ettevõtlikud Naised Raplamaal. Igati tervitatav ettevõtmine. Igal täistunnil köhatab mõisahärra oma hääle puhtaks, enne kui jalutajatele kellaaega teatab. On igati sobilik, et ta just sellel hetkel maski kannab. Lühike ja põgus tseremoonia maski paigaldamiseks viidi läbi 14. novembri keskpäeval. Mask sai Alu mõisahärra suu ette pandud vahetult pärast seda, kui ta hõikas välja, et “Es ist zwölf Uhr” ehk eesti keeles “kell on saanud kaksteist”.
Spetsiaalselt oli selleks hetkeks kohale tulnud kaheksa inimest. Üritus oli internetis välja hõigatud ning huvilisi oleks võinud olla rohkemgi. Juhuslike kõrvaltvaatajate pilke köitis see situatsioon küll. Uudistavaid pilke heideti nii autodest kui ka otse tänavalt. Nüüd saab seda maskistatud mõisahärrat igaüks ise vaatamas käia. Loodetavasti jääb mask talle ette seniks, kuni praegused keerulised ajad möödas on. Eks ikka selleks, et tuletada kõigile meelde maskikandmise vajalikkust.
Avalikus tänavapildis ja kauplustes oleks saabunud justkui uus ajastu. Enamik inimesi on maskikandmise võtnud omaks. Veel üheksa kuud tagasi oleks selline vaatepilt ületanud ajalehtede uudiskünnise ja pealkirjad oleksid võinud olla midagi sellist: “Nagu stseen tulevikufilmist: Kõik poekülastajad kannavad maski!”. Nüüd ei ole see enam üldse uudis. Pigem harjumuspärane vaatepilt. Küll aga meenub, et filmides on kujutatud tulevikustsenaariume, kus inimesed kannavad avalikus ruumis maski.
- aastal linastus film nimega “Robot Jox”. Seal kujutatakse tulevikumaailma, kus sõda on keelustatud ja riikidevahelisi tülisid lahendatakse robotitevaheliste võitlustega. Selles filmis kannavad kõik inimesed avalikus ruumis maski. Mis kunagi oli ulmefilmi stsenaarium, on nüüd saanud tegelikkuseks. Mäletan, et lapsepõlves seda filmi vaadates tekkis maskidega inimesi nähes võõrastav tunne. Kuidagi kummaline tundus. Seesama kummaline tunne tuli tagasi, kui mõni aasta tagasi nägin Tallinna vanalinnas jalutamas turiste, kes samamoodi maski kandsid. Neid ei olnud palju, kuid mõned üksikud torkasid kergesti silma. O tempora, o mores! Nüüd ei paista selles midagi harjumuspäratut, kui Tallinna vanalinnas oleks igal teisel inimesel samasugune sinine mask ees.
Aga kui pöörduda tagasi loo algusesse, siis tuleb Alu mõisahärrale soovida vastupidavust ja sihikindlust, et seda maski kanda. Nagu öeldud, kõrvade tagant võib kergesti hakata kipitama ja hingamisel võib õhk otsa saada. Kui Alu mõisahärra selle ülesandega hakkama saab, siis on see julgustuseks kõigile teistele ja samas juhib tähelepanu maski kandmise vajalikkusele.
