Sel aastal toimub MTÜ Tuhala Ajaloo- ja Kunstikamber ja Maalehe puukäsitöökonkurss viiendat korda. Iga aasta on sellest osa võtnud ka Haapsalu kutsehariduskeskuses käsi- ja puutööd õpetav Epp Klimenko. Eelmisel aastal, kui teemaks oli ummiknõu, läks tal eriti hästi, sest ta saavutas oma teravate peitlite, modernistlikult peene vormitunnetuse ja perfektse teostuse eest esikoha.
Puutöö on valdkond, mis on Eppu paelunud pikka aega. Peamine põhjus, mis teda selle valdkonna juurde on viinud, on oma maja olemasolu. “Arvan, et iga inimene, kellel on oma maja, on sunnitud mingil ajahetkel puutööga tegelema. Aga kui ma kutsekoolis olin tekstiiliõpetaja, avati meil restaureerimise eriala ja ma teadsin kohe, et ma tahan seda õppida,” rääkis Epp. Oma sooviga ennast aina edasi harida ja oma teadmiste teistega jagamise eest on ta pälvinud nii Läänemaa aasta õppija kui ka aasta koolitaja tiitli.
Puutöö juures võlub Eppu kõige enam võimalus midagi ise teha, käsitöölisena tahab ta ju kõike ise järele proovida, näha, kuidas asjad valmivad, ja ta leiab, et eks sel isetegemisel on ka mingi teraapiavõti juures. „Puit on soe materjal, vanem kui meie ja ikkagi elus asi oma tujude ja iseloomudega,“ lisas Epp.
Seda hetke või inimest, kes teda ummiknõude maailmaga tutvustas ja pisikuga nakatas, ta täpselt ei mäletagi. Paar aastat tagasi valmis peotäis väiksemaid ummikuid, nii 5-6 tükki ja seejärel õpetas ta omandatud oskusi huviringide juhendajate koolitusel. Selleks ajaks, kui ummiknõude konkurss välja kuulutati, oli teema igatahes talle juba väga tuttav ja kokku oli valminud kümmekond ummikut. Hetkel on tal ka üks ummik pooleli, millele ta tahab teha kaks põhja. Epu juhendamisel on kutsekooli õpilastel valminud samuti kümmekond ummikut, kaks neist on teinud Prantsuse sõpruskooli õpilased, keda rahvuslik puutööndus väga huvitas. Praegu on tisleri eriala õpilastel seitse ummikut pooleli.
Otseselt õppekavas ummiku tegemist tisleritel pole, see käib puidutöötlemise alla. Seda, et ummiku tegemise oskus ja vanad puutöövõtted pole vaid väga kitsa ringkonna huvi ja hobi, on Mardilaadalgi alati näha, kui puutöönurgakeses mehed igasugu põnevaid asju vestavad. „Ju ikka tehakse, ei usu, et see asi soiku või unustusehõlma on jäänud. Just need puukäsitöökonkursid kutsuvad väärtustama ja meelde tuletama neid vanu töövõtteid, nii et Heidi Solo teeb nende eestvedajana tänuväärset tööd,“ sõnas Epp, leides, et vanad käsitöövõtted on siiski hoitud.
See, kas ja kuidas õpilased ummiku tegemisega kaasa tulevad, on aastate lõikes erinev. Eelmine aasta, kui konkurss oli, ei olnud Epul õpilaste hulgas väga palju neid, kes teemaga kaasa tuleks ja oleks tahtnud osaleda. Üks põhjus, mis esimese hooga paneb õpilasi ummikut pelgama, on Epu arvates sõnavara. „Kui küsid, kes tahab ummikut või küüpi teha, siis nad ei saa aru, millest ma räägin, nende jaoks on tegu võõrsõnadega,“ selgitas Epp. Näidates aga enda töid ja Pinterestis pilte juurde, läks sel aastal ummikutegu nii hoogsalt käima, et prügikastid on laastudest umbes.
Epp selgitas ka ummiku tegemise telgitaguseid, rääkides, et ummik tuleb teha alati niiskest ehk toorest puidust ja põhi kuivast puidust. Ummiku kere tuleks tühjaks ja põhi alla saada ühe päevaga, et puit vahepeal ära ei kuivaks. „Kui mul koolitunnis on aega vähe, siis me oleme teinud ka nii, et poole peale teevad ja siis viime õue tagasi. Praegu on õues hea niiske, puit ei kaota oma niiskust, saab teine päev edasi teha. Oleme ka leotanud ämbris ja vee sees, et ta ära ei kuivaks enne põhja alla panekut. Tahaks ikka seest siledaks saada enne, sest kui põhi on all, siis on keeruline teda siledamaks saada,“ rääkis Epp, lisades, et kuivades tõmbub kere lausa sentimeetri jagu kokku. Korra on üks ummik ka katki läinud, kuna põhi oli nii täpselt tehtud, et ummik kuivas lõhki.
Peale tööetappide teadmise on ummiku tegemisel vaja kannatlikkust ja muidugi teravaid tööriistu.
Mõningane puuvestmisoskus võiks peale tisleriks õppivate noorte ka teistel olemas olla. Oli ju vanasti tavaline, et lastel oli mingist vanusest alates oma taskunuga. Epp meenutaski, et ta on suviti Iloni Imedemaal teinud lastele puutööpäeva ja neilt alati ikka küsinud, kas neil on oma taskunuga olemas, kuid seda leidub aina vähematel. Neil, kellel soov kas ise või lapsele vestmist õpetada, soovitab Epp esimeseks noaks Bauhausis müüdavaid nikerdamiseks mõeldud Kirscheni nugasid, millel on pikk vars ja lühike tera.
Kuigi vanad puutööoskused kadumismärke ei näita, ei ole asjalood tisleri eriala populaarsusega kiita. Iga aasta tuleb rühm napilt täis. Epu arvates võib asi olla selles, et tänapäeva noortele ei ütle sõna tisler enam midagi, oleks seal ees veel sõna „mööbli“, võiks sellest ala populariseerimisel abi olla. „Kui on lahtiste uste päev ja lapsed tulevad, siis teavitustööd ikka teeme. Küsin, mis tööd teeb tisler, mida see sõna üldse tähendab, et arusaamist tekitada. Kui hakkad kutsekooli minema ja vaatad õppekavasid, siis sõna tisler läheb silmist mööda ja ei saagi aru, mida ta täpselt teeb. Iseenesest need poisid, kes on kohale tulnud, on sellised mõnusad ja rahulikud puutöömehed, nemad ikka oma koha elus leiavad,“ lisas Epp. Peale poiste on Epu käe all lõpetanute hulgas ka kaks tüdrukut ning praegugi on rühmas kaks tüdrukut, kes poistega võrdväärselt puutöömasinatega hakkama saavad.
Minnes aga tagasi ummiknõude juurde, näitab Epp üht oma esimest ummikut, mis tal kirjutuslaual pliiatsitopsi ametit täidab. Ummiku materjalina on Epp kasutanud ainult pärna. „Ta on pehme ja lahke puu, leplik. Pärnaga on mul tekkinud selline südamlik suhe,“ sõnas Epp.
Ummikul kasutatavate mustrite puhul on tsälgutamine ja küüslõige kõige lihtsamad, mida koos õpilastega kasutada, kuid ise eelistab Epp oma töödes teha alati midagi teistmoodi, proovida midagi uut. „Ma püüan alati õpilastega koos tehtavat asja kaasa teha, et neile eeskujuks olla. Õpetajaid peetakse selliseks, kes ainult jutustavad ja ise kaasa ei tee, kuid mina tahan teha. Praegu ka on mul õpilastega koos üks ummik pooleli. Õpetada saan ju ainult läbi oma kogemuse. Kui ise olen kõik vead läbi teinud, siis olen ma ka ise tänu sellele parem,“ rääkis Epp.
Suurim viga, mis puutöö juures tulla saab, on Epu sõnul nüri tööriist. „Kui puit jääb karvane, siis vaata parem peitlile otsa, mitte ära arva, et puit on paha või mina ise kehv tegija. Tööriist peab hea olema, küll siis tuleb ka töö välja ja saad eduelamuse,“ sõnas Epp. Tööriista puhul on veel oluline see, kuidas seda käes hoida, milline on keha asend ja milliseid abivahendeid töö hõlbustamiseks kasutatakse.
Rääkides puukäsitöö konkurssidest, sõnas Epp, et osalema sattus ta sinna juhuslikult ühe õpilase kaudu, kes talle vastava lingi saatis. Esimese konkursi teema oli lusikas, teisel aastal oli teema küüp ja seal sai Epp teise koha. Kuna esimese koha sai mees, saab Epp end rahumeeli küübikuningannaks nimetada. Kolmanda konkursi teema oli pitsu ja seal sai ta eriauhinna teravate peitlite eest. Neljas konkurss tõi talle ummiknõuga võidu. Konkursile järgneb alati üritus, kus teiste osalejatega kohtutakse ja valminud tööd lähevad ka näitusele. Läbi aastate on märgata, et osa nägusid korduvad, kuid on ka uusi tulijaid. Osalejate kokkusaamisi iseloomustas Epp naljatlemisi kui „omasuguste hullude kokkutulekut“.
Epp tõi ka välja konkreetse põhjuse, miks ta puutöö konkurssidest osa võtab. „Ma tahan, et mul oleks ka tähtaeg ja ülesanne/asi, mille ma pean lõpuni tegema. Kui ma koolis mingeid töid koos õpilastega teen, siis jäävad need sageli pooleli. Kui aga konkursitööd teha, siis ma pean ta ju valmis saama, jutu juurde kirjutama, ilusaks tegema ja posti panema. Seepärast olengi endale selle osalemise ülesande võtnud, et ise ka tunda kohustust mõni asi lõpuni teha,“ selgitas Epp.
Võidutöö kohta sõnas Epp, et ega ta läinudki selle tööga enda arust võitma, nii et esikoht oli seda ootamatum. Epu eesmärk oli lihtsalt ummik valmis saada ja ta nentis, et nii palju ta südant sinna sisse ei pannud kui oma eelmistesse töödesse. Võiduummiku tööprotsessi kohta rääkis Epp, et kere jaoks juppi lõigates tuli see viltune ja ta pani seepärast ka mustri anuma peale viltusena jooksma.
Sel aastal oli konkursil vähem osalejaid ja Epp arvab, et see tuleneb ummiku keerukusest. „Aga keerukus ongi põnev,“ leidis Epp.
Puutöö tegemise puhul inspireeribki Eppu uute asjade proovimine. Koolis proovib ta programmi ka uusi ülesandeid ja teise nurga alt lähenemist sisse tuua, et tal endal oleks samuti põnev ja ta õpetajana ära ei manduks. Põhjuseks, miks on vaja vanu puutööoskusi elus hoida, vastas Epp: „Et me ennast ära ei unustaks, eestlane on ikka metsarahvas. Ikka tuleb mõni poiss, kelle vanaisa oli näiteks tisler. Vanu tööriistu tuleb ka ellu äratada, neid teritada ja restaureerida ning tunnetada, kuidas nendega on tööd teha. Masinad masinateks, aga käsitööriistadel on ikka süda sees. Sinna töö sisse paned ju oma hinge. Kui on oma kätega tehtud kingitus, siis on ikkagi mõte sees sellel. Asja tehes ju mõtled sellele, kellele kingid, nii et siis on asjal hoopis teine väärtus ja tähendus.“
Peale puutöö on ka teisi alasid, millega Epp tegeleb. Oma karjääri alustas ta tekstiiliosakonnas, kus ta heegeldamise õpetamise on ära jätnud, kuid siiamaani õpetab tikkimist. Ta armastab ka sõrmikuid kududa, just kirisõrmikuid, kuna „labakinnas on igav, pärast pöialt ei tule midagi põnevat.“
Kõige südamelähedasem on Epule aga pakutrükk, kus on ühendatud puit ja tekstiil. Paar aastat tagasi oli tal pakutrükiga kangaste näitus, mis on isegi Prantsusmaal Revelis asuvas sõpruskoolis käinud.
Uusi oskusi meeldib Epule juurde õppida ja üks asi, mida ta kindlasti veel tahaks õppida, on kuldamine, kuna puunikerdaja peaks ühtlasi olema ka kuldaja, kui vaadata vanu pildiraame või kirikukujusid. „Iga teemaga saab minna süvitsi, alati on kuhugi areneda, lage ei tule mitte kunagi,“ sõnas Epp.
