Närvikõdi lihtsatest asjadest

0
108
Katri Reinsalu Foto: Siim Solman

Kirjutan seda mõni tund enne südaööd. Õige pea on taas päev, mil ma saan aastakese vanemaks. Kummaline, kuidas tunded selle päeva osas võivad aastate jooksul muutuda. Mäletan nii selgelt seda ärevust, mida isegi mõte sünnipäevast minus lapsena tekitas.

Kirjutan seda tunnil, mil ma lapsena oleksin pidanud ilmselt voodis olema. Teadsin juba õhtul teki alla pugedes, et ega sel ööl ma magada suurt saa. Ootusärevus oli lihtsalt nii suur. Mäletan, kuidas ärkasin mitu korda öö jooksul, et rahutult kella poole kiigata. Peaaegu iga kord tuli paraku pettumusega tõdeda, et hommikuni on veel liiga mitu tundi. Mäletan, kuidas lõpuks hakkas kätte jõudma see hetk, mida võiks juba öö asemel hommikuks pidada. Kuulasin oma vanemate vaikseid samme ja seda, kuidas nad ettevalmistusi tegid. Meie peres oli ikka kombeks sünnipäevalaps tordi ja lauluga äratada. Mina loomulikult surusin silmad tugevasti kinni ja teesklesin kõigest hingest, et olen sügavas unes. Ja siis saabus see kauaoodatud hetk, mil avasin silmad ja käes oligi mu sünnipäev.

See magus sünnipäev, kus olid segamini väike uhkus numbri võrra kõrgema vanuse üle ja liblikad kõhus kingituse avamise ärevusest. Ma ei suuda praegu vist meenutada mitte ühtegi kinki, mille ma lapsepõlves sünnipäevaks sain. Aga see närvikõdi, mida paki avamise eel tundsin, on mul tänaseni erksalt meeles.

Tuleb tunnistada, et tänavu jõudsin juba mõelda, et sünnipäev langeb tobedale päevale, kus mul pole mahti kellegi võõrustamiseks jõupingutusi teha. Saan julgelt öelda, et ööl enne tähtsat päeva ootusärevus mind enam ei ärata. Kui lapsed lubavad, siis magan rahulikult ja sügavalt. Kingitused liblikaid kõhtu ka ei tekita. Pigem olen seda meelt, et asju on mul juba piisavalt ja tarbetut lisa neile ei soovi. Terve päev kipub enamasti üsna tavaliselt mööduma.

Mõnikord on mul veidi kahju, et ma lapsepõlve närvikõdi sellistest lihtsatest asjadest enam tunda ei suuda. Ja siis mõtlen, et eks ole see ilmselt elu loomulik kulg. Need lapsepõlve sünnipäevad on nii suure laenguga, sest nad on ju esimesed. Kolmkümmend sünnipäeva hiljem on keeruline sama suurt elevust tunda.

Aga eks ole see elevuse vähenemine pisut seotud ka unistuste muutumisega. Koolieelikuna võis kogu maailm mõne ihaldatud nuku ümber keerelda ja sünnipäev tähendas lootust unistuse täitumisele. Tänaseid unistusi poest enam osta ei saa. Need on seotud pigem mind ümbritsevate inimeste ja üldise meelelaadiga. Enamasti neid asjade abil täide viia ju ei saa. Hoidsin täna tunnikese oma pisut tõbist ja selle tõttu kehva tujuga last süles, et ta rahulikult magama saaks jääda. Ei ole midagi ilusamat kui see suletud silmadega rahulikult nohisev laps mu kätel.

Kui üldse millestki unistada, siis unistan võimest just selliseid hetki kõikvõimalike muude kohustuste kõrval paremini märgata ja nautida. Kui sedasi mõelda, siis on pisut isegi tore, et ma täna öösel rahulikult magan ja mõne telefoni või muu vidina ootusärevuses öösel kella vaatama ei pea.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare