2.8 C
Rapla
Esmaspäev, 27 sept. 2021

Siim Kasari ja Kenert Karm ulatasid Rapla hooldekeskusele keerulisel ajal sõbraliku abikäe

Siim Kasari (27) ja Kenert Karm (26) on kaks Tallinna tervishoiu kõrgkooli õenduse eriala esimese kursuse tudengit, kes tulid kõige keerulisemal ajal Rapla hooldekeskusesse vabatahtlikuna appi. Noormehed olid hooldekeskuses tööl pisut vähem kui kaks nädalat. Saadud kogemusest rääkisid nad ka Raplamaa Sõnumitele.

Mõlemad langetasid kevadel otsuse kandideerida Tallinna tervishoiu kõrgkooli ja osutusid 150 vastuvõetud õpilase hulka valituks. Olukorra kohta Rapla hooldekeskuses teadsid nad meedia kaudu. Info sellest, et vajatakse vabatahtlikke, jõudis nendeni aga koolist. Nimelt on koolil oma nimekiri kõikidest asutustest, kus koroonakriisi perioodil abikäsi vajatakse. Kuigi nad on alles esimese kursuse tudengid, veeretasid mõlemad mõtet end siiski appi pakkuda.

Kodukanti appi

Kenert oli oma nime kirja pannud ja kandideeris algul Tallinnasse. Sealt ta aga väga kiirelt vastust ei saanud. Siim on pärit Kehtnast ja tundis seega ka vajadust kodukanti appi minna. Nii suhtlesidki kursusevennad omavahel ja langetasid otsuse koos Rapla hooldekeskusega ühendust võtta. Kiri juhatajale läks teele pühapäeval. Kohe esmaspäeval helistas Anne-Ly Pedaja tagasi ja andis mõista, et abi on igati oodatud.

Järgneva nädala võtsid noormehed selleks, et kooli- ja tööeluga seotud asjad korda ajada. Laupäeval tegid koroonatesti ja pühapäeva hommikul said rohelise tule hooldekeskuses alustamiseks. Noormeeste esimene tööpäev oligi 8. novembril.

Siimul varasemat töökogemust meditsiinivaldkonnas polnud. Ta küll mainib, et tema vanaisa, vanaema ja ema on kõik olnud tervishoiu valdkonnast. Kenert on kaitseväes parameedikuks õppinud ja sai ka kiirabis praktikal käia. Hooldusalast töökogemust noortel aga polnud.

See polnud aga asjaolu, millest vabatahtlikud või hooldekeskuse töötajad end häirida oleks lasknud.

„Õenduse õppekava ongi nii üles ehitatud, et esimene aasta keskendub hoolduse teemadele. Kõige esimene praktika, mis meil kevadel on, ongi hoolduspraktika,” selgitas Siim. Nad ütlesid naerdes, et esimesel päeval küsiti neilt, mida nad teha oskavad. „Me teeme praegu neid asju, mida me oleme oma kooli simulatsioonikeskuses teineteise ja nukkude peal teinud,” selgitas Siim. Hooldekeskuses avanes seega võimalus päris inimestega töötada.

Miks aga otsustasid kaks noormeest üldse sellise valiku langetada, et tulla haiguskoldesse kogemust omandama? Mõlemad tundsid, et hooldekeskusest saadav kogemus on selline, mida ei pruugi nad oma hilisema karjääri jooksul saada. Mõlemad on nõus, et see on olnud igati kasulik kogemus igas mõttes.

Ühelt poolt on nad saanud praktikasse rakendada teadmised isikukaitsevahendite kasutamisest ja hooldustoimingute sooritamisest. Samas on see olnud kasulik ka selles mõttes, et reaalselt hooldustööd tegevatel inimestel tekivad aja jooksul oma nipid ja harjumused, kuidas tööd paremini teha. Need on aga sellised nipid, mida koolis ei õpetata.

Pikad tööpäevad isikukaitsevahendites

Uurisin noormeestelt, kas haiguskoldesse tööle asumine neis ka nakatumise hirmu tekitas. Siim tõdes, et olenemata asjaolust, et nad on tervishoiukooli tudengid, käivad tundmatu olukorraga teatud hirmud siiski kaasas. COVID-19 on terves maailmas veel niivõrd uus ja tundmatu. Niisamuti ei teadnud nad ju täpselt, millisesse olukorda nad hooldekeskuses satuvad. „Me ei teadnud, mis meid ees ootab,” meenutas Siim. Mõlemad kinnitasid siiski kui ühest suust, et mis iganes hirme nad ka tundsid, siis kohapeal need kadusid.

„Meil on väga hea infektsioonikontrolli õppejõud Ljudmila Linnik, kes on meid niimoodi heas mõttes nahutanud. Me teadsime, mida me teeme ja kuidas me teeme,” ütles Siim naerdes. Kohapeal lahtus ka see hirm, et hoolealused on väga raskelt haiged. Tegelikult olid paljud asümptomaatilised ja väga rõõmsameelsed. Pigem isegi sai omajagu nalja selle üle, et tööle on asunud noormehed, keda selles ametis võib-olla liiga tihti ei kohta.

Millised siis tavalised tööpäevad välja nägid? Üldiselt kulgesid need ikka söögikordade rütmis. Päeva alustati hommikusöögi jagamise ja söömisel abistamisega ning lõpetati õhtusöögiga. Sinna vahele jäid kõik muud vajalikud toimingud pesemisest voodipesu vahetamise ja jalutamiseni.

Mõlemad noormehed ütlesid, et hooldustöötajate töö on raske ja väärib tunnustamist. Samas peavad nad oma kogemuse kõige keerulisemaks osaks kõikide vajalike toimingute tegemist isikukaitsevahendites.

Koolis olid neil kirurgilised maskid juba sügisel kohustuslikud ja noormehed muhelesid oma tollaste mõtete üle, et maskis on ebamugav ja paeltest hakkavad kõrvad valutama. See pole mõistagi midagi selle kõrval, et terve tööpäev tuleb respiraatoriga mööda saata.

Arusaadavalt tuli neil enda ja teiste kaitsmiseks kasutada kõikvõimalikke meetmeid. Selleks oli noormeestel oma tavaliste riiete peal nii-öelda kaitseskafander, kilesussid, kilepõll, kätised, kindad, müts, respiraator ja lõpetuseks visiir või prillid. Pärast kokkupuudet hoolealusega tuli suur osa sellest varustusest välja vahetada. Ja seda iga kord.

Pole siis ime, et ka kõige lihtsamad ja tavalisemad toimingud nõudsid tavalisest palju enam energiat. Tööpäevad olid pikad ja kestsid 10-11 tundi. Omal algatusel tulid Siim ja Kenert tööle ka nädalavahetusel. Kuigi eeldati, et sel ajal nad puhkavad, leidsid noormehed, et kui nad sinna juba tulid, siis tahavad nad iga päev abiks olla. Kokku olid nad hooldekeskuses abiks 12 päeva.

Uurisin neilt ka seda, mis neid selle kogemuse juures kõige enam üllatas. Nad tõid välja inimeste rõõmsameelsuse ja abivalmiduse. Nad olid hoitud nii juhataja, töötajate kui ka hoolealuste poolt. Olenemata keerulisest olukorrast oli meeleolu majas ikka pigem positiivne ja neilt uuriti iga päev, kuidas nad toime tulevad.

Noormeestele jäi mulje, et pisut peljati, et nad kohkuvad ära mingitest toimingutest või tööst üldiselt. Meie vestluse käigus sai selgeks, et nende kahe puhul on tegemist elurõõmsate ja realistlike noorte meestega. Nad võtavad hooldustegevusi kui osa eluringist, mis on täiesti normaalsed ja mida ei ole vaja peljata. Nii polnudki noormeestel suuremat muret hoolealustega kontakti astuda.

„Nii tore on näha, et ka kontoripool paneb käed külge. Juhataja ei istu eraldi oma kabinetis, vaid tuleb täisvarustuses appi,” rääkis Siim. Kenert meenutas, kuidas klientide oma tubadesse tagasi kolimise käigus märkas ta ühel hetkel hooldekeskuse juhatajat enda kõrval voodipesu vahetamas.

Kuigi nad ei tea, kuidas hooldekeskus tavapäraselt töötab, olid raskel ajal igatahes kõik omavahel väga toetavad ja üks meeskond. Pigem tahavad Siim ja Kenert panna südamele tunnustada hooldekeskuse töötajaid ja mitte neist hirmu ja suure kaarega mööda käia. Töö on raske ning hooldekeskuse rahvas on keerulises olukorras hakkama saanud ja inimeseks jäänud. Ei olnud ühtegi töötajat, kellega nad läbi poleks saanud.

Endi puhul tõid nad välja, et suureks abiks oli kahekesi vabatahtlikuks tulemine. See tähendas, et pärast tööpäeva lõppu said nad kogemusi jagada ja oma enesetunnet analüüsida. Tegelikult tuleb neil pärast selle kogemuse lõppu ka oma kooli jaoks natuke põhjalikum aruanne ja analüüs kokku kirjutada.

Erialaselt huvitav aeg

Koolitöö jäi peaaegu kaheks nädalaks pisut tagaplaanile. Sellest aga suurt muret pole, sest noormeeste kool on iseenesest selliste ettevõtmiste suhtes positiivselt ja toetavalt meelestatud ning õppejõududega oli kõik kooskõlastatud. Kuna Siimu ja Kenerti õpe toimub tänaseks juba mõnda aega distantsilt, saavad nad materjalid hiljem järele vaadata.

Mõlemad olid nõus, et see kogemus on neile igati kasulik olnud. Siim ütles naerdes, et koolis kevadel ees ootavale hoolduspraktikale minnes on nad päris hästi ette valmistatud. „Meil on detsembris hooldustoimingute praktiline eksam. Ma arvan, et selleks ei pea väga palju kordama,” nentis Siim.

Möödunud reedel oli noormeestel viimane tööpäev. Selle aja jooksul nad oma lähedastega kokku puutuda ei saanud. Nad olid majutatud Raplasse. „Loomulikult me anname endast sada ja rohkemgi protsenti, et me ise ei nakatuks, aga me ei saa võtta seda riski,” rääkis Siim. Kuigi ta ema elab lähedal, nad sel ajal omavahel kokku ei puutunud. Periood polnud ka ülemäära pikk ja video vahendusel sai kontakti hoida.

Küsisin Siimult ja Kenertilt, kas neil on hooldekeskusest lahkumise järel ka mingeid plaane tehtud. Kenert vastas sellele väga ratsionaalselt, aga pisut muheledes, et peaks õppima hakkama.

„Mis siis ikka saab. Siis hakkad kodus mõtlema, kuidas neil seal läheb,” arvas Siim. „Muidu tahaks naasta tavaellu. Aga tundub, et olukord on selle aja jooksul veel hullemaks läinud ja ei tea, mis seal Tallinnas ees ootab,” ütles ta naljaga pooleks.

Mõlemad arvasid, et kunagi pärast kriisi lõppu tasuks hooldekeskusesse uuesti külla minna. Kasvõi juba selleks, et näha, millised sealsed inimesed tegelikult välja näevad. Terve selle aja jooksul on nad isikukaitsevahendite tõttu peamiselt ju ainult üksteise silmi näinud.

Samas on nad teadlikud, et koolile saadetakse pidevalt erinevaid pakkumisi, kuhu abikäsi otsitakse. Nad ei välista, et nad mõnest sellisest pakkumisest ka edaspidi kinni võiksid haarata. Kuigi Siim oli oma sõnade seadmisel ettevaatlik, leidis ta, et meditsiinivaldkonnas on käsil huvitav aeg. See on kahtlemata paljudele raske, aga erialaselt pakub see erinevaid võimalusi ja väljakutseid, millest tasub kinni haarata.



***

Julged noored aitasid seljatada eriolukorra raskeima perioodi

Rapla hooldekeskuse juhataja Anne-Ly Pedaja: Seoses Rapla hooldekeskuses kehtestatud eriolukorraga on meie igapäevane elukorraldus märkimisväärselt muutunud. Mõned nädalad tagasi olime olukorras, mil vajasime kiirelt toetavaid ja tegusaid abikäsi. Hooldekeskus esitas üleskutse Eesti vabatahtlikele abistajatele.

Eesmärk oli leida hooldustöötajatele ja eakatele inimestele heasüdamlikke abistajaid.

Meie üleskutsele vastasid kaks noort julget Tallinna tervishoiu kõrgkooli esimese kursuse tudengit Siim Kasari ja Kenert Karm.

Seadsime nimekirja hooldustöö võimalikest tegevustest ja vajaminevatest oskustest töökohal ning koostöökokkulepped said sõlmitud.

Siim ja Kenert tegid enne tööle asumist põhjaliku ettevalmistuse isikukaitsevahendite kasutamise kohta ning tutvusid eaka hooldamise põhitõdedega.

Rõõm oli suur, kui noormehed juba esimesest päevast alates nii klientide kui ka hooldustöötajate lemmikuks osutusid. Noorte meeste rõõmsameelne, julge ja avatud suhtlemine tõi endaga kaasa hooldusmeeskonnale uue hingamise, tervendavad muutused, rohket energiat ja rõõmu igasse tööpäeva. Siim ja Kenert on andnud hooldustöötajatele nii füüsiliselt kui ka vaimselt sõnul kirjeldamatut tuge.

Noormehi ei kohutanud ükski hooldustööga seotud toiming. Nende panus oli tavatöötajatega täiesti võrdsel tasemel. Kõik, mis oli tarvis eaka heaks teha, sai ütlemata kiirelt teoks. Siim ja Kenert seadsid igaks päevaks kindlad eesmärgid. Näiteks julgustada eakaid aktiivsemalt liikuma. Igapäevased jalutuskäigud tekitasid memmede seas suurt elevust ning noormeestel tuli varuda muude protseduuride kõrvalt lisaaega, et kõigi soove täita. See on üks näide sellest, kui oluline on siiras tahe ja soov kedagi südamest aidata. Selleks ei ole palju tarvis.

Siiras hea meel on tõdeda, et siiski on inimesi, kes väärtuslikku aega ja energiat soovivad teiste heaks kulutada selle eest tasu ootamata. Noormeeste arvates piisab eluks vajalikest kogemustest, tegutsemisrõõmust, tänusõnadest ning toredatest inimestest, kes neid usaldavad.

Julged noored aitasid üheskoos seljatada eriolukorra raskeima perioodi.

Siirad tänusõnad Siimule ja Kenertile, kes eriolukorra ajal Rapla hooldekeskuse üleskutsele reageerisid ning hooldustöötajatele ja eakatele inimestele appi tõttasid!

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,159JälgijatFollow

Viimased uudised