Ta ääremaastub ikkagi!

Võib-olla mäletab veel keegi, kuidas meid moositi 2017. aasta haldusreformi ettevalmistamise ajal. Valitsuse agitbrigaadid sõitsid mööda Eestimaad ja agitaatorid seletasid, et ainult suurvaldade loomisega on võimalik võidelda ääremaastumise vastu, parandada esmateenuste kättesaadavust ja kvaliteeti.
Mingi hulk toonaseid omavalitsusjuhte jäi üsna pikaks ajaks ettevaatlikuks, et kust see siis niimoodi äkki, nagu taevamanna, meile kaela saaks sadada – eeldusi ju eriti pole, kui reform tähendab ainult liitmistehet? Õige varsti tehti neile selgeks, et nad on häbitud arengupidurid, kes hoiavad kramplikult oma leivatükist ja istumise all olevast toolist kinni. Selline näägutamine ja näpuganäitamine väsitas lõpuks viimasegi kahtleja ning nad astusid kõrvale – eks te tehke siis! Ja mis neil muud üle jäigi. Kui keegi punniski vastu, tehti lõpuks sundliitmistehing. Ja selle valemi järgi, mis kuskil pealinnas kokku oli joonistatud.
Nüüd, ehk siis kolm aastat pärast reformi realiseerumist tunnistab Riigikontroll seda, mida paljud meist teadsid niikuinii: „Riigikontrolli ametite kaetuse ülevaatest selgub, et kogu Eesti väljaspool Harju- ja Tartumaad on ääremaa, see tähendab, et neis piirkondades on ohus mitme esmateenuse pakkumine.” Ja veel ütleb Riigikontroll: „Oleme Eestis jõudnud aega, kus tuleks ausalt tunnistada: kõikjal riigis ühetaoliselt ja ühtlase kvaliteediga avalike teenuste pakkumine käib meil üle jõu.”
Kummaline, et seda alles nüüd märgati. Ja miks oli vaja oodata Riigikontrolli signaali? Kas see, et teenused inimestest kaugenevad, ja küsimus, mis meist sedasi saab, ei peaks mitte omavalitsuste mure olema?
Tegelikult läks ju igasuguste teenuste, olgu need siis esma-, teise või kolmanda tasandi omad, hoogne lahkumine käima just viimase haldusreformi rakendumise järel. Tuletame või seda meelde, kui hasartselt Eesti Post kirjakaste kokku kogus ja kuidas postkontorid postipunktideks muundusid ning seejärel lõplikult haihtusid. Või kuidas näiteks panga- ja kindlustusteenused maalt lahkuvad. SEB-il Raplamaal oma esindust enam ei ole. Kui midagi pangakontoris lahendada, siis võta aga jalad kõhu alt välja ja marsi pealinna. Ja ühtegi telefoniesindust ei ole ka enam maakonnas. Või mis asi see maakondki enam on – oma esindustki ja esinduspersooni pole enam!
Riigikontroll on rõhunud just nimelt esmatasandi teenustele – perearstikeskustele, politseijaoskondadele, päästjatele, kooli- ja lasteaedadele. Selles mõttes, et kui nüüd kiiresti olukorra parandamiseks midagi ette ei võeta (kes võtab?), siis kaovad ka need. Paraku ei ole olemas esma- ja teise tasandi teenuseid. Kui telefoni-, panga-, posti- jne teenused kolivad pealinna, siis pean ka mina varem või hiljem neile järele minema. Ja kui neid teenuseid ei ole enam maal saada, siis ei tule siia ei arste, politseinikke, päästjaid ega õpetajaid. Nii lihtne see ongi. Paraku just lihtsatest asjadest ongi raske aru saada.