Olla tõrjutud ja samal ajal nõutud

0
97
Ajakirjanik Stina Andok.

Olla ajakirjanik, see tähendab töötada kõiksugu tundidel ja päevadel. Üritused ja juhtumised ei küsi, kas praegu on mõistlik aeg või mitte. Tahaks kajastust, et olla pildil, oluline sündmus siiski, ajakirjanik võiks ka olla. Veeta kaks-kolm lisatundi väljaspool tööaega ja olla uudishimulik, talletada, suhelda ja üles kirjutada. Seejuures olla korrektne, teha selgeks faktid, aga kirjutada ikkagi huvitavalt, pole probleemi. Ikka saab.

Kui kerkib probleem, osutatakse nõudvalt. Ajakirjandus peab uurima, peab jõudma asja tuumani, avalikustama, häbimärgistama, otsima selgitusi ja seejuures pakkuma ka lahendusi. Ei tohi ju olla üdini negatiivne. See on paanika külvamine, otsitud probleem, pastakast imetud teema. Ajakirjanik ei vääri tervitust tänaval, kuigi on tuttav, ega ammugi sisulist vastust kirjale.

Kui ajakirjandus uurib, siis ta ründab, on kallutatud ja kiuslik. Ajakirjanik on valinud poole, aga ükski osapool ei tunneta seda, kusjuures. Kui rünnatakse, siis ebaõiglaselt palju, kui kaitstakse, siis süüdimatult vähe.

Infot tahavad kõik. Kohe ja kiiresti. Kliki kauguselt ja loomulikult tasuta. See kirjatükk seal mustal-valgel, see tekkis sinna ju viie minutiga. Iga artikkel peaks olema üksnes eetikanormidele vastav, tasakaalustatud, kõiki osapooli arvestav, korrektne faktides, pakkuma olulist informatsiooni, selgitama eri seisukohti, tooma välja lahendusi, tõstma esile probleemkohti, aga mitte ründama; kaitsma nõrgemaid, aga mitte kaastundlikult, rääkimata keelelisest korrektsusest, laitmatust sõnakasutusest ja mängulisusest, et lugejal oleks ikkagi huvitav. Ometi kahte eurot selle eest keegi maksta ei taha.

Täiusliku tasakaalu tagaajamise kõrvale jääb veel tundide viisi tööd, mida keegi ei näe. Materjalid, kirjad, vestlused, kokkusaamised, seadustes ja protokollides sobramine. Mõttetöö, kuidas ja mida kirjutada, kuidas vormistada. Ühte lugu ei saa kirjutada, pühendudes üksnes sellele. Samal ajal on alati mitu teemat paralleelselt, igaüks eri inimeste ja küsimustega.

Kui mitu korda võib päeva jooksul kokku lugeda kommentaariumitest mõtteteri: nii huvitav artikkel, kahju, et tasuline. Siin on suur vastuolu. Miks peaks ajakirjaniku eriti hästi tehtud töö, mis köidab lugejat, mis on tema töö üks eesmärke, olema tasuta? Miks peaks oluline teema, mida ajakirjanik on süvitsi uurinud, olema tasuta? Kes seda kuskil kellelegi ütles, et see kulutulena ja tõena inimeste teadvuses kulgema hakkas?

Tahta sõltumatut ja ühiskonnakriitilist ajakirjandust tähendab olla valmis maksma. Need inimesed, kes neid lugusid iga päev teevad, neid teemasid uurivad, pühendudes, riskides halvakspanuga ja rasketesse teemadesse uppumisega, saavad ja on motiveeritud seda edasi tegema üksnes juhul, kui nende töö on vääriliselt tasustatud. Kui need väljaanded saavad elada.

Ajakirjandusega tegelemine on ühiskondlikult väärtuslik, me teenime kõrgemat eesmärki kui me ise või ühe üksiku ettevõtte ärilised huvid. Kaasuvatest hüvedest teenivad kõik, kes vaevuvad huvi tundma ja lugema. Me talletame olnut, aga analüüsime ka ühiskonnas toimuvat. Ajakirjanik ei ole halvem või vähem väärtuslik kui ükskõik kes teine töötaja ükskõik mis teisel alal. Me ei pea tegema tasuta tööd.

See klikk, mis sa teed, ja see raha, mis sa läkitad artikli eest, jõuab ühel või teisel moel meie töötasuna meieni. Kaks eurot on suur raha, kui sul on seda vähe. Ometi ajakirjanikul oleks justkui seda juba alati liiga palju, kahju anda.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare