Jõulutulede ja kallite inimestega masenduse vastu

0
215
Ajakirjanik Helerin Väronen. Foto: Siim Solman

Viimase paari nädala jooksul on kõikjal näha märke lähenevatest jõuludest. Poodides olid esimesed märgid olemas juba enne oktoobri lõppu. Ka kodud on paljudel juba jõuluootuse vaimus saanud säravad tuled külge ja kuusedki tuppa.

Ma ei tea, kas see on alati nii olnud, et niivõrd paljudel on juba 1. advendiks kuusk püsti? Tavaline on ikka umbes nädala jagu enne jõule kuusk tuua. Kuid kuusemüüjadki tunnistavad, et aasta-aastalt kolib kuusemüük aina varasemaks: kunagi algas kaks nädalat enne jõule, nüüd juba enne advendiaja algust.

Praegu tekib kõiki neid tulukestega kaunistatud maju teeservades ja sotsiaalmeediat uputada ähvardavaid uhkeid kuusepilte vaadates tunne, et pigem on natuke varem jõulutunde loomisega alustatud sel aastal seepärast, et keerulisel ajal oleks mingigi rõõm ja valgus päevas. Jõulud on nagu pidepunkt, turvatunnet loov traditsioon, millest hetkel kinni hoida. Kõiki varasemaid traditsioone ilmselt sel aastal täita ei saa, kuid kaunistatud kodu loob meeldivad mälestused varasematest jõuludest, jõulutulede kuma toob halli päeva rõõmu ja see aitavat ka kurbuse, depressiooni ja stressi vastu.

Tabavalt on Malle Pajula Kodukirja juhtkirjas kirjutanud: “Praegune aeg on võtnud jõuludelt tempot maha. Koorinud selle kihte lahti, et jõuda lähemale põhiolemusele.” See põhiolemus võib olla muidugi inimeseti erinev. Kellele on tähtis jõulude kristlik sõnum, kelle jaoks on see üks hetk looduse aastaringis, kes peab oluliseks esivanemate kombestiku täitmist.

Selle kõrval teeb muidugi kurvaks, kui unustatakse ära, et jõulud ja sellele eelnev ootusaeg peaks olema rahuaeg. Üks tuttav ütles tabavalt, et tundub, nagu Rakveres oleks kõik muu nii hästi, et muud ei olegi teha, kui jaurata kuuskede ümber, muutes needki osaks poliitilisest maailmavaatest ja seksuaalsest sättumusest. Ja trall kuuskede ümber on vaid väike osa kogu sellest vastandumisest, mis praktiliselt igasse valdkonda end sisse on pressinud.

Muidugi on meil kõigil olnud raske aasta, mõnel vähem, mõnel rohkem, kuid see ei anna õigustust endasse kogunenud viha, pettumust ja halbu tundeid teistele inetute sõnadega kaela kallata. Kõik see halb jõuab lõpuks ikka ringiga tagasi, nii et kui midagi head öelda ei ole, tasuks ehk vait olla ja energia millegi loomisesse suunata.

Soovin, et inimesed jõuaksid sel jõuluootuse ajal enda sees arusaamisele, mida jõulud nende jaoks tähendavad, mis on tegelikult tähtis, ja et tekiks see õige jõulutunne. Aastaid olen ise hädas olnud sellega, et jõulutunne on kusagil detsembri alguses korraks olemas, kuid jõululaupäeval on lihtsalt väsimus ja kergendus sellest, et üks pingeline kuu läbi saab. Kuid tegelikult ei ole selleks õigeks jõulutundeks palju vaja, ei kuuske, jõuluvana ega kinke. Mul on eredalt meeles ühed jõulud, mil lund praktiliselt polnud, kuid minnes vastu ööd kogu perega surnuaiale, hakkas äkki nagu jõuluimena laia lund sadama. See hetk, kus kõndisin, mõlemad käed kallite inimeste pihus, läbi krudiseva lund ja küünlaleeke täis surnuaia, on läbi aegade mu parim jõulumälestus.

Viivi Luige jõululuuletuses „Väike kuusk“ on read: „tema ootab lahket maja, rõõmu, mis on ehtne“. Need sõnad käivad küll kuuse kohta, kuid usun, tegelikult on ka inimestega nii, et mida rohkemat meil ongi õnneks vaja kui lahkust ja rõõmu. Kõik muu hea hakkab kasvama nende pinnalt.

Isegi kui sel aastal ei saa kõiki lähedasi, kellega harjunud jõuludel koos olema, füüsiliselt näha, siis tehnoloogia võimaldab meil ikkagi ühenduses olla. Üksindus detsembris on üks hullemaid asju üldse, nii et olgem üksteisele sel aastal rohkem olemas.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare