Koroonaviiruse haigus COVID-19 maailmas ja Eestis

0
306

Jaak Uibu

Kuu aega tagasi ilmunud meediaartiklis andsin tagasihoidlikult mõista koroonatõrje vastutavatele ametiisikutele, et „meil tuleb õppida Austraalialt ja teisteltki, kes on suutnud ohjata koroonat“. Saatsin artikli selle ettepanekuga Riigikogu kantseleisse, Riigikantseleisse, peaministrile, Terviseametile, välisministeeriumile. Tulemus – vaid automaatvastaja teatab, et kiri on kohale jõudnud ja sellega kontaktid lõpevad.
Kehvale kirjakultuurile asutustes lisandus veel koroonaviiruse haigus, mis veelgi halvendab ametikirjavahetust.
Koroona teadusnõukoja esimees seletas Riigikogu sotsiaalkomisjonile madalat nakatumist talvise aastaajaga teisel pool maakera. Paraku nakatumisi ühes teises riigis teisel pool maakera – Argentiinas – oli ju tuhandeid juhte päevas. Eesti koroonateadetes ei esine võrdlust Kagu-Aasia riikide ja Austraaliaga. Ehk polnud minu näited küllalt veenvad, et tehtud soovituse järgi eeskuju otsida?
Demonstreerime siis koroonasse üldnakatumist, nakatumist viimasel kuul ja viimase päeva jooksul 9. detsembri seisuga absoluutarvudes: Austraalia – 27 993, 328, 6 juhtu; Uus-Meremaa – 2088, 102, 3; Taivan – 718, 141, 2; Vietnam – 1377, 164, 10; Hiina – 83 782, 2117, 112; Singapur – 58 285, 229, 12.
Illustreerime veel mõningate riikidega: USA – 15 165 159, 5 115 617; 215 860; Eesti – 15 510; 9385; 284; Šveits – 358 568, 146 655, 4262. Need andmed on võetud John Hopkinsi Ülikooli koroonakeskuse avalikust andmebaasist. Eesti Statistikaameti andmebaasist leiame graafikutelt tõendi – suremus aastal 2020 juba ületab valdavas ulatuses kümne aasta keskmist, sest lisaks koroonasurmadele ei saa koroona tõttu rahvas enam vajalikku arstiabi.
Nakatumisnumbrid on kõnekad, kui neist osatakse teha järeldusi. Maailma majanduseliit ei kogune enam Davosis, vaid järgmise aasta mais Singapuris. Võrreldes koroonasse nakatumist Šveitsis ja Singapuris, on see mõistlik otsus rikaste puhul, kellele on armas peale raha ka enda elu.
Miks Eestis on olukord nõnda katastroofiliseks muutunud? Märtsi keskpaiku kirjutasin Tartu Postimehes artikli “Koroonaviiruse epideemiaks Eestis valmisolek puudus“, kus loetlesin seitse põhjust, miks koroona tungis meie riiki. Neist ükski pole oma tähtsust kaotanud. Siiski näib, et juhtivaks põhjuseks on omas ajas professionaalse kaadriga sanitaar-epidemioloogia teenistuse likvideerimine ja asjatundjate asendamine võhikutega. Meenutame härdusega, et Ida-Virumaa linnades oli kolm valvsat sanitaar-epidemioloogiajaama kokku ligi paarisaja töötajaga.
Heasoovlik sotsiaalminister Tanel Kiik võib punnitada kui palju tahes, ent ta ei ole ei arst ega ammugi mitte epidemioloog, kes tunneks epidemioloogilist protsessi. Ta on võtnud liiga palju enda peale. Tema kümme ametnikku ajavad küll võrdsust taga, kuid ühtki epidemioloogi sealt ei leia. Surma ees oleme võrdsed niigi.
Majanduseliit leidis Singapuri oma kogunemiseks, koroona teadusnõukoda ei leia seda riiki mõõduvõtuks, vaid mõõdab naabrite numbreid, leides nendes õigustust. Mitte teadusnõukoja või valitsuse koroonakoosolekute kestus pole oluline, vaid epideemia tõkestamine on tähtis, mis argade otsustega ei ole õnnestunud. Kannatame kõik. Ka võrdsusametnikud ja nutika (või hoopis nutuse?) arengu asjatundjad.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare