19.4 C
Rapla
Neljapäev, 19 mai 2022

Lihaga või lihata?

Ööl vastu 2006. aasta saabumist vaatasin taevasse lastavat ilutulestikku ja saatsin vaikselt teele lubaduse saabuval aastal enam mitte liha süüa. Erinevalt paljudest teistest uusaastalubadustest õnnestus mul sellest kinni pidada. Tegelikult olin lihavaba kokku seitse aastat.

Aga mis põhjusel ma sellise otsuse siis tegin? Suuresti ikka sellepärast, et ma ei suuda kuidagi sõbruneda mõttega, et looma ainuke eesmärk on lõpetada meie toidulaual. Ma ei eita mitte kuidagi asjaolu, et liha on ammustest aegadest vähemalt mingit rolli meie toidulaual mänginud. Aga minu jaoks on selge vahe selles, mis elu see loom enne mõne kaupluseketi lihaletti jõudmist on elanud. On ta näinud päevavalgust, on tal olnud vabadust liikuda? See üsna jõhker tööstus avaldas mulle ilmselt parasjagu mõju, et sellise lubaduse andsin.

Piimatooted jäid menüüsse, aga omajagu aastaid liha minu taldrikule ei jõudnud. Sel ajal oli see väga ebapopulaarne valik ja ei suudagi meenutada, et oleksin mõne mõttekaaslasega kokku sattunud. Eredalt ja selgelt on aga meeles kõik need ausalt öeldes üsna kiuslikud reaktsioonid.

On loomulik, et vähelevinud valik tekitab omajagu küsimusi. Kus iganes tekkis olukord, et lauale pandi midagi söödavat, kippus vestlus enamasti ikka sinna jõudma, et miks ma siis lihast loobunud olen. Vastamise vastu ei olnud mul midagi. Enamasti kippus sellele ikka ka teatud toonil küsimus järgnema, mille sisu oli suuresti sama: „Mis sul viga on?”

Tundus, et minu valik millestki loobuda pani paljud enda valikuid kirglikult kaitsma. Justkui oli nende kohus ära tõestada, et minu valik on vale. See oli tõesti väga väsitav. Tean, et lihast loobujad võivad teinekord väga tulihingelised olla ja võtta vastupidi oma südameasjaks teiste „õigele” teele juhatamise. Kellele meist meeldiks, kui keegi nende tõekspidamisi agressiivselt ümber lükkama tahab hakata. Ma vähemalt ise usun, et mina seda teemat kellegagi üles ei võtnud ja kedagi veenda ei üritanud. Pigem mäletan seda, et aastate möödudes püüdsin igal võimalikul moel seda teemat vältida, sest olin nii väsinud nõmedatest kommentaaridest. Kuni siis seitse aastat hiljem liha vaikselt taas mu toidulauale jõudis.

Nii tore ja värskendav on näha, et aastad möödusid ja see loomsetest toodetest loobumine muutus aina tavalisemaks. Peaaegu igas toidukohas on sul võimalus tellida midagi taimset. Poodides on oma riiulid toiduainete jaoks, mis on näiteks veganitele sobilikud. Ja mulle tundub, et enam ei ole see nii šokeeriv, kui keegi ütleb, et tema eelistab mitte loomseid tooteid süüa. Tahaksin loota, et ehk ei ole enam ka nii palju inimeste isiklike eluvalikute kahtluse alla seadmist.

Minu seisukohad liha kasvatamise osas ei ole muutunud. Pigem väsisin ma sellest pidevast aruandmisest. Naljaga pooleks kipun ütlema, et hinges olen ma ikka taimetoitlane. Ja siis näen inimesi nagu meie tänase lehe persoon, kes inspireerivad ja näitavad, kui maitsev võib ainult taimedest valmistatud toit olla. Ja kuidagi salamisi hakkab jälle hinge pugema seesama lubadus, mille kord 15 aastat tagasi taevasse saatsin…

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised