-1.2 C
Rapla
Laupäev, 27 nov. 2021

Vaene vana onu

Ma olen alati pigem kaastundlik inimene olnud. Ma ei ütle seda sugugi põleva uhkusega, vaid enda meelsuses kahtlevana. Kohtupingis süüdistatavaid vaadates hakkas mul tihtipeale neist hale. Valdavalt on neil sel hetkel juba kõigil saba jalge vahel, pea norgus, silmad kui kutsikal ja suu vaid vabandusi täis.

On igati inimlik otsida ja leida põhjuseid. Meil on vaja, et kõigel oleks mingisugune selgitus. Ei saa ju lihtsalt olla, et asjad juhtuvad ja keegi ei tea miks. Kui me suudame enese jaoks välja mõelda usutava põhjenduse, siis saame endale peeglis otsa vaadates noogutada – minuga nii ei juhtu.

Alles hiljuti vapustas meid juhtum, kus 80-aastane mees tappis kolme relvalasuga oma 36-aastase naabri, kahe väikese lapse ema. Polina suri oma laste silme ees. Midagi nii jõhkrat annab välja mõelda. Minu esimene, teine ega ka kolmas mõte selle juhtumi peale mõeldes ei olnud, millega Polina selle ära teenis. Kui üks laseb maha teise ning teeb seda niivõrd julmal viisil, ei huvita mind miks.

Millal, kus, kuidas ja miks on küsimused, millega tegelevad juba vastavad ametiasutused. Küllap nad suudavad ka lõpuks mingisugusele tulemusele jõuda ning kõigi eelduste kohaselt saab süüdlane õiglase karistuse. Ühel või teisel moel saab ta seda kindlasti. Minu kui tavakodaniku jaoks on lugu ääretult lihtne. Igasugune vägivald on vale, julmal viisil tapmine on tuhandekordselt vale ning see inimene, kes teo toime pani, ei vääri mitte mingil viisil tagajärgedega toime tulemisel pehmendust.
Eesti Ekspressist võib lugeda suurelt ja rasvaselt, kuidas nimetu tulistaja tütar räägib, et tema isal läks katus sõitu ning et ta tahtis end kohe maha lasta. Mis reaktsiooni selline pealkiri esile kutsub? Kahju. Vaene tütar. Tema igati normaalne isa keeras korraks ära. Kohe kahetses. Miks ta muidu end maha lasta tahtis?

Tasuta saab veel sama väljaande usutlusest lugeda, et vana mees ei suutnud aastaid harjuda laste mängimisest tekkiva müraga. See viis meeleheitele. Mida me kujutleme vanade inimeste puhul? Küllap oli haige, väetike, kurnatud. Ei suutnud harjuda on ikka väga armsasti ja soojalt öeldud. Viis meeleheitele on eriti nunnu väljend – lapsed on süüdi. Vaene vana ebaseadusliku relvaga onu viidi täiesti endast välja. Jah, endast välja, sest tütar kinnitab, et aastavahetusel ja jõulude ajal oli kõik väga hästi ja isa igati „endas“.

Rõveda kuriteo toime pannud isikule suunatakse meid kaasa tundma veelgi enam, kirjeldades, kuidas nii tütar kui ka tema vana ema, mõrtsukast Mati abikaasa on meeleheitel. Vaesekesed. Loomulikult, nemad ei ole süüdi ja neile võibki kaasa tunda, aga see ei peaks käima käsikäes püüdlusega mõista vastuvõetamatu käitumise tagamaid.

Kogu see narratiiv, et tulistaja on ka inimene, kes kuidagi väliste mõjude toel sunniti relva haarama, on üdini jälk. Matil oli see relv juba enne olemas, ebaseaduslikult. Ta olevat ka hoiatanud Polinat oma käitumise eest. Mis ei tähenda, et Polina oleks edaspidi pidanud kuulivestiga ringi käima, vaid et Mati oli tõsiselt häiritud inimene juba enne. Mitte ootamatult aru kaotanud täiesti terve indiviid.

Meedia on nii oluline ja mõjuvõimas ning mõne teema puhul, iseäranis, mis puudutab niivõrd rämedat teguviisi, tuleks rakendada viimnegi ettevaatus. Kõikide osapoolte kuulamine on vajalik teatud lugude puhul, aga see narratiiv, kus keskendutakse Mati isikule ja tema perekonnale, on valitud.

See müüb. Inimesed tahavad lugeda ja tunda kaasa, valutada südant nii ühe kui ka teise poole pärast. Vahel tasuks kaks korda mõelda, kas kõike on vaja müüa. Kurjategija rõveda käitumisviisi tõttu talle langeva hoobi pehmendamise õigustamine on ülimalt ebavajalik ning kahjustab otseselt Polina lähedasi.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,159JälgijatFollow

Viimased uudised