Jaan Tootseni film „Fred Jüssi. Olemise ilu” ei ole üksnes imeline lühikokkuvõte ühe inimese mõttemaailmast, vaid jutustab ka looduse ja inimese harmoonilise suhte võimalikkusest ning toimib õppematerjalina meenutamaks ammu unustatud oskust panna tähele ja unustada end maailma pisiasjadesse.
Ma mäletan, kuidas ma lapsena nautisin suvist vihma. Ilma vihmata mängisime alati tädipojaga vanaema juures õues ja kuigi see oli tore, meeldisid mulle vähemalt sama palju ka vihmased päevad. Mäletan jahedas toas laua taga istumist ja värviliste pliiatsitega joonistamist, tihe vihm akna taga asfaldile ja aknaplekile langemas. Maja oli vaikne. Kõik olid leidnud endale vaikse tegevuse omaette. Aeg-ajalt halli taevast ja piiskasid aknal kiigates nautisin seda rahu, mis oli nii minus eneses ning näis, et ka kogu ilmas sel hetkel.
Samamoodi just seal vanaema juures olemisest on mulle meelde jäänud tuule hääl. Iseäranis just vastu õhtut, kui me saunamajast üle õue suurde majja suundusime, et päeva toimetused selja taha jätta. Kuidas maja ees suure kase lehed laulsid ja taamal kõrged männipuud pargis õõtsusid. See sahin hämarduvas õhtus tundus alati kuidagi kodune, kuigi pisut hirmuäratav.
Olen hiljem täiskasvanuna üritanud ikka ja jälle tagasi saada seda kerget muretuse tunnet, mil justkui kõik muu kaoks ja oleks ainult see hetk, milles parasjagu viibin. On ainult minu olemus, minu keha ja füüsiline maailm minu ümber. Lapsena on loomulik, et muresid on vähem ja neist on ka lihtsam eemalduda. Mida rohkem ma tagasi mõtlen, seda selgemalt näen, et lapsena oskame instinktiivselt enda pingeid leevendada. Ilmselt paremini, kui ma praegu parima püüdlusega suudaksin.
Vaatasin jõulupühade aegu televiisorist Jaan Tootseni filmi „Fred Jüssi. Olemise ilu” ja kõik need eelnevad mõtted tulid mulle taas pähe. Ma kadestan Fred Jüssit, kuna tal on oskus elada lapselikult. Nii nagu lastelgi, on tema suurim mure tema ise ning ta hoiab end oskuslikult. Inimene ise on ühendlüli ülejäänud maailma tunnetamisel ning on igati mõistetav, et ühenduse hoidmiseks tuleb enda suhtes hoolas olla.
Siiski on elu ilus. Nagu kirjutas peaaegu sajand tagasi luuletuses Anna Haava. Mu ema ütles seda aeg-ajalt ja see on mul alati hästi meeles püsinud. Mitte et elu on ilus, vaid siiski on elu ilus. Sellegipoolest, kõigele vaatamata. Vahel on nii, et ei suuda oma isikliku elu murepilvesid hajutada või siis ka laiemas vaates kogu maailma ähvardavaid koledusi eemale peletada ning näib, et see elu on üks närb asi, tulvil üksnes pettumusi valmistavaid inimolendeid, kel ei näi olevat mingit sidet ei iseenda südame ega ka teiste olevustega.
Siiski elu on ilus, meenutas mulle Fred Jüssi selles filmis. Maailm ei ole üksnes sündmuste jada, vaid ka viibimise paik ja elu on olemise viis. Inimesele on antud võime tajuda, juurelda ja tunnetada. Tundub raiskamisena mitte kasutada neid kingitusena saadud võimalusi.
Hirmus vaikne
Selleks, et argimaailma vaigistada, tuleb sellest vahel lihtsalt füüsiliselt eralduda. Vaadata pilvi, nagu vaatab Fred, tundide viisi, ja lasta mõtetel endast lihtsalt välja voolata. Olla selles tühjas, laisklevas mittemidagitegevas olekus lihtsalt olemise pärast. Võib-olla on need just need tõeliselt elatud hetked, mitte need, mil rabeleme tegevuses olla, kes teab.
Miks me selliseid hetki ei otsi ega leia, ei ole seotud nii palju sellega, et meil ei ole aega või võimalust. Teame ju kõik, et kui huvi on, siis tuleb ka aeg järele. Vaikust kardetakse, ütleb Fred filmis, ning sõltuvalt meie loomusest vajame igaüks seda erineva annuse. Vaikuses enesega olemine sunnib ennast vaatama ja esile võivad kerkida mõtted, mida oleme argimüraga maha surunud. Loomulikult on see hirmus, aga samas vajalik.
Looduses üksi ringi ekslemise juures leiab Fred, et tegelikult ta ei ole üksi, sest mets elab. See on tulvil elusolendeid ning iseendaga sõber olles ei saagi tegelikult selles üksiolemises end õnnetult üksikuna tunda. Fred ütleb, et mets on tema jaoks kirik ning puud selle sambad. See näitab austust, mida ta tunneb looduse vastu, mille seltskonnas ta viibib. Aupaklikkusega vaatab ta vastu igale linnule, kes laulu siristab, kuulatab ja on tänulik võimaluse eest olla selles hetkes.
Mitte midagi tegemine tehismürast eemal looduse rüpes on viis puhastumiseks. Nii saab lükata maha kõik selle, mida meile söödetakse kaubanduskeskustes, televiisorite ja raadiote vahendusel, internetis ja tegelikult igal pool, kus me oleme. Need on meie tegevused, aga see ei ole meie isiksus. Meie olemus, meie hing ei vaja neid asju, et olla rahul. Selleks, et säilitada tasakaalu eneses, on vaja aeg-ajalt puhastuda.
Tuleb leida enese jaoks aega, õpetab Fred. Tema juba teab. Film kulgeb väga aeglaselt ja Fred on kui vana rahu ise – on selge, et temal on seda aega enesele varutud. Miks on vaja rabas käia? Sest rabas ei saa tormata. Tuleb aeglustada sammu ja olla tähelepanelik oma ümbruse suhtes. Selles tähelepanelikkuses avaneb võimalus avastada maailma meie ümber lähemalt. Märgata kaselehtede sahinat tuules, vihmasabina rahustavat toimet või seisatada ja maitsta lund.
Mäletan selgelt üht hetke, kui oli seljataha jäämas üks keerulisem eluperiood umbes seitse aastat tagasi. See oli hetk, mil tabasin end mõttelt, et aastaajad ei häiri mind enam. Tundub naljakas nii kirjutada ja küllap ka seda lugeda, aga selline see mõte oli. Oli aeg, mil tundus iga tuuleiil, ootamatu vihmapiisk või lumesadu tüütu asi, millest püüaks hoiduda. Külmatunne oli midagi, mille eest iga hinna eest varjuda. Kuni üks hetk enam ei olnud.
Lumi ei olnud enam pelgalt ilm, vaid märkasin taas miljoneid üksikuid isesuguste mustritega helbekesi, mis moodustasid lumeebeme minu mantlihõlmal. Kuidas need ebemed lendlesid kord kiiremini, kord aeglasemalt, tuues endaga krudisevad sammud, öökülmad, jäälilled, õhetavad põsed, tutimütsid ja kelgutavad lapsed.
Muu ebaoluline müra vaigistatud, saab jälle märgata lapselikult neid pisikesi asju, mis moodustavad tervikuna meie elupaiga. Keskkonna, milles viibime, ja hetked, mille tunnistajaks saame olla. Taas end neis hetkedes unustusse viia lastes on lihtne hakata pisikesi imesid märkama kõikjal. Näha näiteks novembrikuus õitsevaid roose, nagu ülimalt pehmel sügisel võimalikuks sai, või rõõmustada värviliste riiete üle nööri peal reas üleni valgel lumisel talvepäeval.
