Anne Ummalas
Taimede põletamist ja suitsu tegemist tunneb inimkond ilmselt sama kaua kui tuletegemise kunstigi. Küllap esimeste lõkete ümber istujad avastasid, et eeterlikke õlisid sisaldavaid ja lõhnavaid taimi lõkkesse visates leviv suits tekitab neis mõnusat meeleolu. Peaaegu kõikide rahvaste rahvaravis esineb ka erinevate taimede suitsuga ravimist. Vanade indiaanijuttude põhjal teame hõimu ühtsuse märgiks koos rahupiibu popsutamist.
Eestisse jõudis tubakas ja suitsetamise komme ilmselt 16.-17. sajandil, olles esialgu kallihinnaline importkaup. Sisse toodi ka piipusid, põhiliselt Madalmaadest, aga ka Rootsist. Naaberriik Soome hakkas oma ettevõtlusena savipiipe valmistama aastal 1758. Enamik piipusid ongi tööstuses valmistatud, kuid lihtsad talumehed tegid oma piibud tihti ise.
Savipiibud olid esimene piibutüüp ja nad levisid kogu Euroopas. Koosnesid nad savist piibukahast, kus põletati tubakapuru, ja kaha külge kinnitatud savi- või puitvarrest, mille kaudu imeti tekkiv suits suhu. Mida pikem vars, seda jahedam, meeldivam ja puhtam oli suits suhu jõudes.
Sepioliit (mere põhjast pärit mineraal, poorne ja kerge, pärit enamasti Türgist, aga leiukohti on ka Keenias) oli teine piibuvalmistamise materjal. Seda sai ka toonida ja nikerdada piibukahale erinevaid figuure.
Hiidkanarbikujuur osutus masstootmisel tänuväärseks leiuks. Sellised piibud on toreda säbrulise mustriga. Neid piipe peetakse piipude kuningaks. Puurmasinaga kiirelt ja odavalt valmistatud piibud levisid kiiresti üle kogu Euroopa.
Portselanistki on piipe valmistatud. Muid piibutüüpe on kaunistatud nikerdustega, aga portselanile sai maalida. Nii oli piibutööstus üks miniatuurmaali vorme, mis hiljem taandus küll odavatele trükipiltidele.
Piipusid valmistati ka puidust ja paljudest muudest erilistest materjalidest. Puidust piibud olid samuti kaheosalised. Saksamaal Ulmi piirkonnas hakati aga tootma treitud kolmeosalisi puitpiipe – kaha ja varre vahele ilmus nn vammtoos (sks. k Stiefel), mis kogus endasse tekkiva pigi.
Eesti talumehedki valmistasid ise puidust piipusid. Kujunesid välja kohalikud meistrid, kes saavutasid piibuvoolimises kõrge kunstilise taseme.
Eestis kohapeal tehtud puitpiibud jäljendavad tihti tööstuslikke piipusid. Valmistati neid lehtpuudest, eriti hinnatud olid kirsi- ja kasepuust piibud. Igapäevased piibud olid lihtsad – kaha ja sirge või kaarja varrega. Rikkamad mehed, mõisnikud, kiltrid kasutasid uhkemaid, nikerdatud kahaga ja pika varrega piipu. Või kasutati neid pidulikul päeval. Kohalike meistrite piipudeltki ei puudunud metallist kahakaaned, mida kohalikud sepad suutsid valmis meisterdada.
Piibuvarred on samuti tähelepanuväärsed. Neid on sirgeid ja lühikesi, kõveraid ja pikki, ulatudes kuni 50 sentimeetrini. Pikemad piibuvarred võivad koosneda 2-4 lülist. Lülid võivad olla ka erinevast materjalist: puidust ja luust või klaasist, vahel võib olla ka jõhvidest punutud kattega osi. Varreks on kasutatud ka kitsejalgu.
Piip võib olla mehel igapäevane tarbeese, aga ka uhkuse ja rikkuse näitaja. Piip võis olla pidevalt suus (ka süütamata) samuti siis, kui tööd tehti ja niisama juttu aeti. Piibutõmbamine oli puhkuseks töö vahepeal ja võimaldas aja maha võtta ja pikki mõtteid mõelda.
Tuletan siiski meelde, et kuigi piip on tore ja kaunis aksessuaar, kahjustab tubakasuits siiski meie tervist.
Põhjalikumalt piipude ajaloost saad lugeda:
S. Pallo, E. Russow „Piiburaamat“ 2008
http://aerling.blogspot.com/2011/10/suitsetajate-horisont-pilguheit.html
Artikli koostamisel tänan abi eest Mahtra talurahvamuuseumi ja Rait Talvoja.
