Nagu juba traditsiooniks saanud, toimus ka tänavu jaanuari viimasel nädalavahetusel, 29.-31. jaanuaril talvine aialinnuvaatlus, kus kõik linnuhuvilised said jälgida oma aias toimuvat ja tunni jooksul tehtud tähelepanekud hiljem Eesti Ornitoloogiaühingule edastada. Esialgsetel andmetel märgati rohkem kui 50 000 lindu vähemalt 65 liigist.
Talvise aialinnuvaatluse koordinaator Aarne Tuule selgitas, et esialgsed tulemused kipuvad omajagu muutuma. On vaatlusi, kus midagi on kogemata valesti sisestatud. „Kui on ikkagi kirjas 100 rasvatihast, on tegu trükiveaga. Aga ma ei tea, kas on mõeldud ühte või kümmet ja tuleb üle suhelda,” selgitas Tuule. Samamoodi kipub esialgseid tulemusi moonutama ka inimeste liigne innukus. Tuule naljatab, et iga lindude toidumaja omanik teab, et kui muidu on aed linde täis, siis just vaatluse ajal on nad ühtäkki kõik kadunud. Ankeet saadetakse ära, aga samas tehakse parima „tulemuse” saavutamiseks uus vaatlus näiteks järgmisel päeval. Ja nii satubki süsteemi sama vaatluskoha korduvaid andmeid. Need tuleb siis korraldajatel ükshaaval läbi vaadata ja eemaldada.
Selle nädala alguse seisuga võib aga Raplamaa tulemusi üsna lõpliku-lähedasteks pidada. Vaatlusi saabus 130 inimeselt 85 vaatluskohast.
„Nagu ikka, jagunevad ankeetides toodud tähelepanekud lindude arvukuse kohta kaheks: 50% on kurvad, kuhu kõik linnud on aiast kadunud; 50% kurdab, et ei jaksa üleöö ilmunud linde ära toita ja kust nad küll kõik tulid,” kommenteeris Tuule Raplamaa ankeete.
Sula või külm
„Suures plaanis on esmaste tulemuste pealt tunne selline, et üle pika aja oli vaatluspäevade ajal talveilm ja see mõjutas vaatlustulemusi päris palju,” ütles Tuule. „Lindude lisatoitmine on emotsionaalne tegevus. Inimestel tuleb tunne, et lindudele tuleks lisatoitu anda siis, kui väljas on lumi ja väljas on külm,” jätkas ta.
Nii ongi lindude toitmine tänavu juba jaanuarist alates aktiivsem olnud. Ja teisalt on Tuule sõnul olulist rolli mänginud ka lindude enda vajadus lisatoidu järele, mis selliste krõbedate ilmadega tekib. Tegelikult on lindude arvukus igal talvel enam-vähem sama. Krõbedad talveilmad meelitavad linnud aga rohkem aedadesse ja sellest tulenevalt nähaksegi tänavu paremaid tulemusi.
„Siit tuleb välja ka aialinnuvaatluse suurim metoodiline nõrkus. See toimub kolmel päeval ja tulemused sõltuvad väga palju sellest, kas sellel kolmel päeval on sula või on külm,” selgitas Tuule. Nii ongi mitmel aastal juhtunud, et vaatluspäevadele eelneb mitu nädalat külma ja täpselt vaatluse ajal tuleb sula ja linde pole aias. Seega ei kajasta tulemused alati talve keskmist.
Tuule ütles, et põhilised liigid ja arvukused on aastast aastasse samad. „Kõige rohkem on rasvatihaseid. Seda nii üldarvukuse poolest kui ka kohtamissageduse poolest,” ütles Tuule. Rasvatihase järel on aedade sagedased külalised ka põldvarblane ja rohevint.
Just kohtamissagedus on näitaja, mida eriti hoolikalt jälgitakse. See näitab, kui mitmes vaatluskohas teatud liiki kohati. Kohtamissageduse muutus läbi aegade iseloomustab kõige paremini ka üldiseid muutusi. Üldarvukus sõltubki pigem sellest, kas on külm või mitte.
Tuule sõnul väljendasid vaatlejad tänavu siirast rõõmu, et taas kord on väljas talv, linnud hoovis ja on võimalik neid ise tundma õppida ja teistele õpetada. „See on talvise aialinnuvaatluse üks kahest suurest eesmärgist,” lausus Tuule. Tihtipeale pannakse toidumaja üles ja pärast paari esimest päeva elevus raugeb. Vahemärkusena ütles Tuule, et lindudel kulub enamasti ligi nädal, et uus toidumaja üles leida. Õige pea aga jõutakse olukorrani, kus tegelikult ei panda tähele, mis aias toimub ja kes söömas käivad. Aialinnuvaatlus ongi seega suurepärane võimalus tunniks ajaks kõik muu kõrvale jätta ja keskenduda lindudele. Selle käigus selgub, et lisaks rasvatihastele, kelle vist peaaegu kõik ära tunnevad, käivad söömas ka teised linnud. Aialinnuvaatluse varjatud eesmärk on tekitada huvi ja panna inimesi infot otsima, et need tundmatud linnud õigesti ära määrata.
Tuule leidis, et talvine aialinnuvaatlus on hea algpunkt, kust kevadel teadmiste omandamisega edasi minna. Seega on aialinnuvaatluse pool eesmärkidest seotud loodusharidusega.
Teine pool on harrastusteadus. „Need andmed ei lähe prügikasti,” ütles Tuule. Ta lisas, et esmapilgul võib ehk tekkida küsimus, mis teadust nendega teha saab, kui osalevad nii-öelda juhuslikud inimesed ja ei teata nende lindude määramise oskust. Aga selgub, et see ei ole takistuseks, sest teatud kõige lihtsamini määratavate liikide puhul on vale määramise võimalus üsna väike. Põhiline väärtus seisneb aga selles, et vaatluskohti on tuhandeid. Tuule selgitas, et võimalikke valesid arvukusi ja ilmastiku mõju on võimalik tasandada. „Tulemus on kõigile kasulik ja teadusliku kaaluga,” lisas ta.
Esimene teadusartikkel aialinnuvaatluse tulemustest on valmimisel ja veel selle tulemustest rääkida ei saa. Tuule arvas, et ehk saab selle sisu avada järgmise aasta aialinnuvaatluse tutvustuse ajal.
Arvukus on languses
„Üldiselt on ka ilma selle teadusartikli tulemusteta selge, et pesitsemisaegse linnustiku arvukus on langustrendis kõigile arusaadavatel põhjustel, et elupaiku jääb vähemaks,” ütles Tuule. „Tervikuna on meil päris palju seireid ja uuringuid, mis kõik näitavad ühte pilti, et üldine linnustiku arvukus ja mitmekesisus langeb ja see avaldub loomulikult ka talvises pildis,” jätkas ta. Talvel ei saa pilt parem olla. Muutused toimuvad aga aeglaselt ja praegu pole ühtegi sellist liiki, kelle puhul tuleks kiiresti sekkuda. Tasub muidugi meeles pidada, et üldiselt ongi aialindude puhul tegemist arvukate liikidega.
Kui aga rääkida pisut erilisematest lindudest, keda ka kindlasti aialinnuvaatluse ajal märgatakse, siis ütles Tuule, et erilisus on suhteline. Ta tõdes, et kindlasti on linde, kelle puhul teati, et nad talvituvad Eestis vaid väga vähesel määral. Üheks selliseks näiteks on klassikaline kevadlind punarind, kes saabub meile aprillis. Ja just viimaste aastate pehmete talvede valguses on tulnud need teadmised üle vaadata. Tuule tõi välja, et paar aastat tagasi toimunud aialinnuvaatluse ajal märgatud punarinna arvukus oli suurem, kui arvati, et kogu Eesti peale neid talvitub. „See näitas, et meil on iganenud teadmised,” ütles Tuule.
Huvitavaid liike on aga veel. „Käblik on teine selline lind, keda ei kujuta ette, et meil siin -20 ja paksu lumega ellu suudaks jääda. Aga ometi kuidagi nad siiski suudavad,” rääkis Tuule. Väga paljude jaoks on aga eriline kohtumine Euroopa kõige väiksema kakulise ehk värbkakuga. Ta on napilt kuldnoka suurune, tema toiduks on hiired ja teised pisilinnud. „Kui pisilinnud talvel külmaga tulevad metsast aedadesse, tuleb ka värbkakk enda toidule järele,” selgitas Tuule. Nii istubki lind puuvõras ja jälgib seda, mis toidumaja ümber toimub. Ühel hetkel napsab ta sealt mõne rasvatihase, kellest ta vaevu jagu saab. „Siis muidugi juhtub loodushariduslik, aga emotsionaalselt üsna inetu asi, et kõik kohad on verd ja sulgi täis,” kirjeldas Tuule. Kahtlemata on see meeldejääv kohtumine. Juhtub seda aga just külma talvega, kui linnud aedadesse kogunevad ja kaku söögilaud metsas kesiseks jääb.
„Ja siis on üks liik veel, kes küll ilmselt ei kõneta enamikke inimesi üldse.” See on mustpea-põõsalind. Ta on üks paljudest väikestest värvulistest, kes ei torka silma just kuigi uhke välimusega ja inimestele on ta enamasti tundmatu. Aga iga aasta on saadud vähemalt ühest vaatluskohast ka foto, et see lind päriselt Eestis talvel olemas on. „Ta on kõige haruldasem lind talvel, kui vaadata võimalikke talvitujaid,” ütles Tuule.
Pilk vaatlejate endi poole
Omaette huvitav küsimus on erinevate lindude kõrval ka see, kes on nende vaatlejad. Tuule rääkis, et see on ka teda ennast juba esimesest aastast alates huvitanud. „Aus vastus on see, et me ei tea, kus kohast ilmuvad need aialinnuvaatlejad, kes äkitselt avastavad, et see on väga tore ja põnev,” rääkis ta. Vaatlus tehakse ühel aastal ja teiselgi ning kolmandal enam mitte. Igal aastal on keskeltläbi 2000-2500 osalejat, kellest kuni pool vahetuvad. Viimase 12 aasta jooksul on aialinnuvaatlusel osalenud üle 11 000 erineva vaatleja.
Tänavusel vaatlusel osales aga kõigest umbes 60 ornitoloogiaühingu liiget. Tuule jaoks on see märk sellest, et meil on märksa rohkem linnuhuvilisi, kui varem arvati. Ajad on muutunud ja enam ei peeta ehk nii vajalikuks ornitoloogiaühingu liikmeks astuda. Sellest hoolimata on aialinnuvaatlusel osalenud inimeste koguarv ju tegelikult suur.
„See näitab, et Eestis on väga palju inimesi, kellel on loodushuvi elementaarsel tasemel väga tugev. Me oleme jätkuvalt veel maarahvas,” leiab Tuule. Ta usub, et õnneks on veel vähe neid, kes on mitu põlvkonda linnas elanud ja kellel puuduks täiesti seos lindude toitmise või loodusega laiemalt. Tuule tõdes, et see on tema isiklik järeldus, et loodus jätkuvalt kõnetab inimesi. Inimestes on säilinud soov loodust tunda ja ka oma lastele õpetada.
Viimase tähelepanekuna toob ta välja need sadakond ankeeti, mis neile jätkuvalt iga aasta kirja teel saadetakse. Enamasti on tegemist eakamate inimestega ning vaatlusandmetega tuleb kaasa ka pikk kiri. Tuule sõnul on neid alati südantsoojendav lugeda. Lindude jälgimine ja toitmine on tihtipeale suur osa päevast ja võimalus oma tähelepanekuid kuhugi raporteerida inimeste jaoks oluline. Tuule sõnul on alati ka huvitav lugeda tähelepanekuid, mida inimesed oma aeda külastavate lindude kohta teevad. Mõneti on see lausa nagu teraapia. Oludes, kus üksteisega suhtlemine on piiratud, pakuvad linnud akna taga seda suuremat rõõmu.
