Kui keegi on aktiivne, siis jääb ta silma. Kroonimata sädeinimesi on aktiivsetes külades palju, nad tõmbavad oma energiaga ka teised käima, muutes oma küla kohaks, kus kõigil on hea olla. Üks selline särasilmne aktivist on MTÜ Adila ja Pihali Külade Selts juhatuse liige Kaisa Högren.
Kuigi selts on juba palju piirkonna heaks ära teinud, on Kaisal ka mõned unistused seoses külade tulevikuga. Kümne aasta pärast võiks neil näiteks olla oma külamaja. Perspektiiv selleks on täiesti olemas – kohe külaplatsi kõrval asub vana laudahoone, mis kuulub Kaisa eraomandisse.
“Soetasin selle aasta tagasi ja minu eesmärk oleks hakata koos külaseltsi teiste liikmetega erinevatest projektidest osa võtma, et saaks selle hoone järk-järgult korda teha. Kuna see on kohe külaplatsi kõrval, on kõige loogilisem, et see oleks külaga seotud,” sõnas Kaisa. Olles ametilt tegevusterapeut, näeb ta selles hoones võimalust ka oma teraapiaruumid sinna luua.
Kaisa esimesed mälestused külaelust pärinevad ajast, kui ta oli 6-7 aastat vana. Eriti hästi on tal meeles volbripäevad, mil mängitud mängud talle väga meeldisid. “Tegelikult juba päris kaua on Adila-Pihali piirkonnas olnud koosolemised ja üritused. Külaselts loodi 2006, kuid juba enne seda oldi aktiivsed. Kui praegune juhatus selle üle võttis, oli meil väga tugev vundament all, kuhu hakata edasi arendama, et tänapäevasemalt läheneda ja uuendusi tuua,” rääkis Kaisa.
Panustamine külaellu algab väiksest peale
Praeguses juhatuses on viis liiget, peale Kaisa kuuluvad sinna Krista Tarkmees, Mariann Saar, Anneli Vesiallik ja Andres Reidma. Andres oli ka esimeses juhatuses ning pikalt on külaseltsis tegutsenud Mariann ja Anneli. Krista on Kaisa eakaaslane ning juba pisikesest peale on üheskoos Adila ja Pihali külas mängitud ja tegutsetud.
„Tegutsemishimu oli meil juba väiksena. Kuna külas puudus pood ja veel vähem kohvik, otsustasime Kristaga väikestena, et teeme külla kohviku. Tegime Krista mängumaja mänguasjadest tühjaks ja asutasime sinna „kohviku“, kus müüsime jäätist, friikartuleid, hamburgereid, pirukaid jne. Vanemad andsid meile raha, et saaksime poest vajalikud asjad osta, ja nii me hakkasime küla inimestele oma asju reklaamima ja müüma. Kusjuures meil läks müük väga hästi! Sinnapaika see idee pärast seda suve jäi, aga kui nii mõelda, siis oleme küla arendusse panustanud juba lastena,“ rääkis Kaisa.
Üks tema soov lapsena oli loomade varjupaiga rajamine. Kaisa käiski mööda külateid ringi ja otsis abivajavaid loomi, keda lauta elama panna. Loomi ta sel ajal küll ei leidnud, kuid unistused on jõudnud ringiga Kaisa juurde tagasi ja nii on ta viimase poole aasta jooksul päästnud Kohila vallas 13 kassi, kes muidu oleks hukule määratud.
Kaisa kohta võib öelda, et juhtimine ja meeskonnatöö on talle alati südamelähedane olnud. „Mäletan, et kui ma väiksem olin, olid külavanema valimised ja seal tuli korra jutuks, et ehk minu ema Kristi soovib külavanemaks hakata. Mäletan, et käisin emale pinda, et mingu. Tean, et sellel hetkel küll mõtlesin, et kui mina suur oleks, siis mina küll läheks külavanemaks,“ meenutas Kaisa. Sellest ajast on Kaisal pärit ka vajadus kaasa mõelda ja rääkida küla tegemistes. Uue juhatuse valimisel oli tema soov, et seal oleks eri põlvkondade, kaasaarvatud temasarnaste noorte hääl esindatud, et tuua selts mugavustsoonist välja, pakkuda juba toimivatele üritustele midagi värsket ja uut kõrvale.
Kaisa näeb ka, et praegused külalapsed on vägagi huvitatud sellest, et küla tegemistes kaasa lüüa. Kuna ta ise oli juba väiksena küla tegemistega seotud, usub ta, et praegused lapsed oskavad tulevikus külaelu väärtustada ja selle tegemistes kaasa rääkida. Tegelikult juba nüüd kuulatakse seltsis laste arvamust.
„Nad on väga agarad, ootavad üritusi ja kui appi kutsud, siis nad kohe tulevad. Nad on väga tegutsemishimulised ja seda on väga äge vaadata,“ sõnas Kaisa. Ta kutsubki üles noori rohkem oma kodukandi tegemistes osalema. „Noored, tegutsege julgelt, sest see, milline on sinu kodukant ja selle jätkusuutlikkus, on igaühe enda kätes. Nii saad sa panustada enda tuleviku loomisse ja luua sellest paigast just nii ägeda koha, nagu sa endale ja oma lastele sooviksid ja tahaksid.“
Ürituste korraldamisega on praegu küll kehvad lood, kuid külaselts on optimistlik, uskudes, et suvi on viirusest vabam ja saab üritusi korraldada. Hetkel pannaksegi rohkem rõhku suve planeerimisele. Suurtel üritustel on ka sponsorid ja iga-aastased toetajad, nii et läbirääkimised nendega juba käivad.
Näiteks on Adila-Pihalis tulemas külapäev, tervisepäev ja valla külade spordipäev. See on üritus, mida Kohila vald tahab taaselustada, et külade aktiivgruppe lõimida omavahel, suhtlust arendada ja rohkem koostööd teha.
Külapäeva ajaks tahetakse korda ja ühesuguseks saada ka küla kõik bussipeatused. Veel soovitakse mänguväljakut laiendada. Selleaastased koristustalgudki tulevad Kaisa arvates tavapärasest suuremad, et küla ürituste jaoks ikka ilus oleks.
Tegevusteraapia toetab erivajadustega inimesi
Kui rääkida Kaisa erialast ehk tegevusteraapiast, siis paljud ei teagi, mida see tähendab. „Mina olen üks neid inimesi, kes teadis väga varakult, mida tahab teha või kuhu jõuda. Tahtsin tegeleda erivajadustega inimestega või siis meditsiinivaldkonnas. Kaheksandas klassis käisin üritusel, kus tegevusteraapia eriala tutvustati. Tundus, et see on täpselt mulle. Selles on erivajadusega inimesed lõimunud meditsiiniga. Ma läksin ka kohe tööle esimesel kursusel, küll tegevusterapeudi assistendina, et saada erinevaid kogemusi. Olengi töötanud lastest kuni eakateni, kõik etapid läbi käinud ja nüüd olen leidnud ennast tegelemas enamasti laste ja vaimupuudega tööealistega,“ rääkis Kaisa.
Tegevusteraapia eesmärk on inimese tegevusvõime toetamine, mille tulemusena saab ta edukalt toime tulla nende tegevuste, rollide ja ülesannetega, mis on just temale olulised ja tähenduslikud. Tähenduslikud tegevused on kõik, mis annavad inimese elule sisu, toetavad tema identiteeti ning võimaldavad väljendada oma isiksust sotsiaalsetes suhetes, töö- ja õppetegevustes, enese eest hoolitsemisel, osalemises pere- ja kogukonnaelus.
Lasteaias tegeleb ta näiteks lastega, kelle areng on eakohasest madalam, esineb meeleolu- ja käitumisprobleeme, on õpiraskused või sotsiaalsed oskused vajavad järeleaitamist. Laste puhul on teraapia mänguline, sest lapsed omandavad uusi oskusi väga hästi just neile omases tegevuses ehk mängides. Õpetlike tegevuste ja arendavate mängude abil saab nende nõrgemaid külgi arendada ja mitmekülgsemalt toetada. Tegevusteraapias ollakse väga loovad ning kõik tegevused ja mängud kohandatakse vastavalt sellele, milliseid tegevuseeldusi soovitakse arendada ning milline mäng on lapsele tähendusrikas, paeluv ja vajalik ning tema arengule vastav.
Just sotsiaalsed oskused ja kõne mahajäämus on Kaisa arvates üks suurimaid murekohti, kuna maailm on liikunud nuti peale niimoodi ära, et see pärsib laste arengut, eriti sotsiaalsete oskuste arenemist. See aga toob omakorda kaasa sotsiaalsed probleemid ja kõnehäired. Lapse arendamiseks ühendab tegevusterapeut käed ka teiste spetsialistidega nagu eripedagoog ja logopeed.
Vaimupuudega tööealiste puhul on oluline, et nad osaleksid tavaühiskonnas võrdväärsetena ja saaksid aktiivselt töötegevustes osaleda. „Et nad ei oleks lihtsalt surutud kuhugi asutusse, vaid neil oleks mingi väljund, sest neil kõigil on olemas väga suured oskused. Minu ülesanne ongi tuua nende oskused ja tugevused välja, millega siis tegeleda. Hindan, milleks nad on võimelised, milline töö neile sobiks, et nad saaksid teha täpselt seda, milleks nad on reaalselt võimelised. Kui sa paned nad olukorda, kus nad ei saa hakkama, on see neile demotiveeriv, samas, kui annad liiga lihtsa asja, on see nende oskuste mittearvestamine. Tegelikult on nad palju rohkemaks suutelised, kui usutakse, et nad on,“ sõnas Kaisa.
Praegustel töökohtadel on Kaisa olnud poolteist aastat, kuid assistendina alustas ta juba viis aastat tagasi, esimese kursuse lõpus. Õppima minnes oli ta eesmärk kindlasti lastega tegeleda, kuid esimene töökoht oli tal seotud hoopis eakatega.
Tugeva vundamendi loomine algab märkamisest
Kaisa on õnnelik, et ta saab just oma kodukohta panustada erialaselt. Raplamaal ei olegi väga palju teisi tegevusterapeute. Nüüd vaikselt hakatakse neid aina enam lasteaedades kaasama, kuid Kaisa teadmiste kohaselt on Raplamaal vaid kahes lasteaias tegevusterapeut. Tema Kohila Sipsiku lasteaias ning üks Kohila Männi lasteaias. Üks eelmisel aastal sama eriala lõpetanu tegi oma lõputöö tegevusterapeutide kohta lasteaedades ja sealt tuli välja, et Eestis ongi neid vaid 5-6 lasteaias. Varem oli see arv veel väiksem ning hetkel on tegevusterapeutide kaasamine kasvamas.
Kuid erivajadustega ja tuge vajavaid lapsi tuleb aina juurde.
„Selleks, et olla erivajadusega, ei ole vaja, et puue oleks määratud. Erivajadusi võib olla meil kõigil mingil eluperioodil. Aga just lasteaed on lapse alusvundament. Tugev alusvundament tagab selle, et ka tulevikus kooli minnes on meil olemas kõik eeldused, et seal hästi hakkama saada. Sellepärast ongi hästi hea, kui lapsed saavad abi lasteaias ja varakult. Selles ei ole midagi halba, et lapsel on natukene mingites asjades raskusi, see on täiesti loomulik ja me kõik oleme milleski paremad ja milleski kehvemad. Aga meil on võimalik lasteaias juba sellega tegeleda, et tal oleks tulevikus lihtsam,“ rääkis Kaisa, julgustades vanemaid, et kui laps käib tegevusterapeudi või mõne teise tugispetsialisti juures, siis see ei tähenda, et ta oleks kuidagi kehvem laps.
Sageli jäävad erivajadused õigel ajal märkamata ja nende peale hakatakse mõtlema siis, kui laps hakkab kooli minema. Seda saaks ennetada. Kaisa julgustabki lapsevanemaid rohkem usaldama lasteaia õpetajaid, assistente ja spetsialiste. Eesmärk on ikkagi lapse aitamine ja kõige parema tulemuse saab siis, kui nii lasteaed kui ka vanemad on motiveeritud asjaga tegelema.
Tegevusterapeudid nõustavad ka õpetajaid ja assistente selles, milline on lapsele parim lähenemisviis. Kaisa kiidab Sipsiku lasteaia töötajaid, kes on väga teadlikud ja koostööaldid, koolitades end ka ise väga palju eriliste laste osas. Suurt rolli selles mängib uuendusmeelne ja toetav juht, kes märkab ja toetab oma töötajaid.
„Mis mulle Sipsiku puhul meeldib, on see, et reaalselt on lasteaia jaoks kõige tähtsam laps. Mõeldakse kõigepealt selle peale, mis talle on vajalik, mitte et kas see on meile mugav. Kui on vaja, et lapsel läheks hästi, siis tuleb mingeid muudatusi teha, koolitustel käia, vahel on vaja ka väljastpoolt spetsialistidelt abi küsida. Selles osas on seal väga hea töötada ja arendada end selles valdkonnas, sest sind väärtustatakse ja väärtustatakse neid lapsi ja märgatakse neid probleeme.
Samuti on Katikodus kõige olulisemad just elanikud. Tegevused ja nende kodune keskkond on kohandatud just vastavalt nendele ja nende vajadustele. Kui remonditakse näiteks tube, kaasatakse sinna ka elanik, kes saab ise töötajate abiga omale valida näiteks tapeedi. See on ikkagi nende kodu ja kõige olulisem ja turvalisem paik, kus olla.“
Oma kodukandi terviseteadlikkusse panustamine
Öeldakse, et spetsialistiks saab siis, kui oled kümme aastat töötanud. Nii ei julge Kaisa veel öelda, et ta on spetsialist oma valdkonnas, kuid ta liigub sinnapoole, koolitades end jätkuvalt edasi. Tegevusterapeudi erialal magistrikraadi veel Eestis pole, kuid end saab täiendada näiteks sotsiaalpedagoogika alal.
„Kümne aasta pärast olen ma palju parem spetsialist ja küla juhtiv inimene. Mul on motivatsiooni saada aina paremaks ja teadlikumaks. Kui küla seisukohalt võtta, siis iga projektiga, mida kirjutad, sa arened, iga üritusega näed, mida teha veel paremaks. Kuna külades on ilmselgelt ka ressursiprobleem, siis võib-olla see liikumine on aeglasem ja ei näe kohe nii suuri asju, aga need tulevad järjest ja ma ootan põnevusega, et kümne aasta pärast vaadata, mis nüüd tehtud sai. Ma näen ennast tulevikus ikkagi siin, kodukohas Raplamaal ja tegevusterapeudina Raplamaal.
Eriti tore oleks, kui ma saaks tulevikus laialdasemalt pakkuda abi erivajadustega lastele või tööealistele. Ehk märgatakse aina rohkem ka tegevusterapeute. Mina julgustaks küll lasteaedu ja koole võtma oma meeskonda teisi spetsialiste, kes ei ole võib-olla alati olnud kaasatud tugimeeskondadesse, ka uuemaid lähenemisviise, näiteks muusikateraapia, loovteraapia,“ rääkis Kaisa sellest, millisena ta enda tulevikku näeb.
Terviseteemat proovib Kaisa ka külategemistesse sisse tuua ja nii on üks nende traditsiooniks muutunud üritusi tervisepäev, kus on erinevad töötoad ja räägitakse tervisega seotud teemasid lahti. Kaisa eesmärk on tõsta kogukonna teadlikkust tervise ja turvalisuse valdkonnas. Ta kuulub vabatahtliku liikmena ka Kohila valla tervisenõukogusse, kus ta saab oma teadmisi teistega jagada.
„Mulle on sattunud kuidagi hästi palju võimalusi osaleda erinevates terviseteemalistes projektides. See on hästi tore, et järjest rohkem märgatakse abivajajaid inimesi ja neid probleeme ning et sellega tegeletakse juba ka valla tasandil,“ sõnas Kaisa.
