19.4 C
Rapla
Neljapäev, 19 mai 2022

Adila-Pihali külad tõestavad, et õnnelikuks külaeluks ei ole palju vaja

Selleks ajaks, kui see lugu ilmub, on Raplamaa Külade Liit aasta küla välja valinud, kuid kõik konkursil osalenud külad ja nende eluolu väärivad tutvustamist. Eelmine nädal külastasime Adila-Pihali külasid Kohila vallas.

Paljud külad hakkasid umbes 2006. aasta paiku uut hingamist leidma ja MTÜ-sid looma. Nii oli ka Adila ja Pihali külades, kes otsustasid ühiselt just siis MTÜ Adila ja Pihali Küla Seltsi luua. Viimased kolm aastat on seltsi viieliikmelises juhatuses olnud Kaisa Högren ja Mariann Saar, kes ootasid meid Adila ja Pihali külaplatsil. Ka varem on Adila-Pihali olnud Raplamaa aasta küla nominendiks.

Vahepealse aja jooksul on külaplatsile lisandunud mänguväljaku osa ja lava on just hiljuti saanud värskenduskuuri. Kuna kummalgi külal oma külamaja pole, on külaplats ja see lava tihedas kasutuses. Seal peetakse ka külakoosolekuid ja hoitakse inventari.

Eelmine aasta oli muidugi ürituste suhtes hõredam, kuid üht-teist ikkagi toimus. Kaisa rääkis näiteks, kuidas muidu traditsioonilised koristustalgud toimusid neil seekord kuu aja jooksul virtuaalüritusena “Adila-Pihali prügivabaks”. Igaüks sai omale sobival ajal ja kohast prügi korjata ja oma tegevusest seltsile pildi saata. Kaisa arvates sai niimoodi isegi rohkem prügi koristatud kui tavalise talgupäeva ajal.

Mariann Saar ja Kaisa Högren on õnnelikud, et Adila-Pihali inimesed on kokkuhoidvad ja hakkajad.

Lapsi kaasatakse külaelu tegemistesse

Koroona tõttu jäid pidamata mitmed kevadised üritused, näiteks volbripäev, kuid ärajäänud sündmused kompenseeriti hiljem toreda perepiknikuga, mis oli eriti mõeldud just lastele.

Lastega seoses on huvitav märkida, et viimasel külakoosolekul tehti vanematele ettepanek luua külaseltsile ka lastekogu, mille kaudu lapsi veelgi enam küla tegemistesse kaasata. Juba varem on olnud tava, et päevakorra üks punkt on laste arvamuse küsimine. „Nad ju näevad, mis võiks nende jaoks olemas olla, ise me ei oska seda hinnata, nemad on kõige paremad eksperdid,“ sõnas Kaisa ja Mariann lisas, et kui lapsi väikesest peale niimoodi kaasata, on nad suureks saades harjunud oma sõna sekka ütlema.

Külade laste hulka arvatakse ka need, kes on kolinud küll väljapoole, kuid kellel on näiteks sealsete esivanemate kaudu side ja külaskäimine siiski säilinud. Külade traditsiooniks on saanud lastele jõulupeol pakke jagada, nii et pakkide arvu järgi võttes on kuni 12-aastaseid lapsi kokku ligi 40. Arvestades kahe küla inimeste koguarvu, 171, on laste arv kogukonnas päris kõrge. Kohvitassi taga külaelujuttu ajades sõnas Mariann, et kui vaadata inimeste vanuse järgi, siis nende külad on võrdlemisi noore elanikkonnaga. Vanemaid inimesi, üle 75-seid, on kokku vaid viis, neist vanim 97.

Paljud noored tulevad küladesse tagasi siis, kui vanemad põlvkonnad kaovad, rajades kodu esivanemate tallu või ehitades uue maja. Vaid vähesed majad on kaugemalt tulijate poolt ostetud.

Tööle käiakse enamasti Tallinna, kuid ka Raplasse ja Kohilasse. Kuid on ka mõningaid kohalikke ettevõtjaid, üks pikaaegsemaid neist Sutlema Mets OÜ, mis tegeleb küttepuudega. Puumet OÜ tegeleb väikeste puitehitistega ja iluteenuseid pakkuv Merbel Care OÜ tõmbab peale kohaliku rahva kliente ligi ka kaugemalt. Adilas asub ka Urmas Sõõrumaa rajatud heaolu- ja puhkekeskus Adila Camp OÜ, kus ajal, kui küladel veel oma külaplatsi polnud, toimusid külaüritused. Praegu on koostöö nendega soiku jäänud. Kohalikud ettevõtted on aga läbi aja kes vähem, kes rohkem seltsi tegemisi toetanud.

Külaseltsi üks suuri unistusi on saada omale külamaja. Külaplatsi kõrval asub selleks sobiv hoone, mis pärast firma käes olekut on nüüd erakätes. Seltsil on omanikuga kokkulepe, et neid ruume ühistegevusteks kasutada ja üheskoos külamajaks ehitada.

Adila-Pihali vaatamisväärsused

Vaatamisväärsustest on küla jaoks olulised kohad peale Adila mõisa varemete kunagise koolimaja asukoht mälestuskiviga, mille juurde viivat teed regulaarselt hooldatakse. Seal käivad just vanema generatsiooni inimesed, kes külast välja rännanud, vanu aegu meenutamas. Oluline koht on ka küüditamisohvrite mälestuskivi Mikuri talu juures. Kivile on märgitud kaheksa talu nimed, kust inimesed 1949. aastal ära viidi. Kuna need talud on seniajani aktiivsed, mitte varemetes, hoolivad inimesed väga sellest mälestusmärgist, seal käiakse tihti küünlaid ja lilli panemas. Samuti mälestatakse selle kiviga kunagisi ohvrikive, mis põllul olid, kuid kolhoosiajaga kadusid. Samas kõrval asub kivikalme koht, mis annab aimu asula pikast ajaloost.

Külaseltsil on soov suvisel külapäeval just oma mälestuspaikadele keskenduda, rajades nende juurde infostendid, mis aitaks säilitada vajalikku infot möödunu kohta ka noorema generatsiooni jaoks.

Enne peatust küüditamisohvrite mälestuskivi juures tutvustasid Kaisa ja Mariann meile veel kahte olulist kohta. Esimene neist on EV100 raames rajatud infostend, mille tegi üks külaelanik. Kaisa ütles, et väga palju asju teevadki neil oma küla inimesed ise, vabast tahtest ja omal initsiatiivil. Sama lugu oli külaplatsi lavaga, mille värskenduse võttis täies mahus enda peale inimene, kes maalritööga tegeleb.

Külaplatsile tuleva tee kõrval asub kasesalu, mis peaaegu 10 aastat tagasi istutati. Sündmus oli siis Baltimaade esimene ühine metsaistutuspäev, mida korraldasid Kohila vallavalitsus ja OÜ Kohila Vineer.

Külamaja saamine on kohalike jaoks kõige suurem unistus, aga natuke väiksemad soovid on seotud Pihali külla jääva ujumispaigaga, mis eelmisel aastal sai endale ujumissilla. Koht ise on taas kohaliku inimese initsiatiivil loodud. Tiik rajati juba mõni aasta varem kohta, kuhu vesi põlluveerel kogunema kippus. Eelmisel suvel muutus koht aga eriti populaarseks, kui ujumissild ka lisandus. Seal käivad ujumas nii Pihali kui ka Adila inimesed. Ujumiskoha rajaja on öelnud, et kellele ta siis veel selle rajaks, kui mitte oma kandi rahvale, head asja ei tasu vaid endale hoida.

Kohalikud hoiavad oma ujumiskohta, ei viska prügi maha ja küsivad sageli minemiseks luba. Külaselts on koha omanikuga läbirääkimisi pidanud, et kohta veelgi edasi arendada, paigaldada prügikastid, infosildid ja päästerõngas. Kaisa lisas, et tulevikus võiks projektirahaga saada sinna rannavõrkpalliplatsi liivaväljakuga. Korralik ujumiskoht erinevate lisavõimalustega muudaks küla veelgi atraktiivsemaks.

Ühe külaelaniku poolt rajatud ujumistiik on mõeldud kasutamiseks kõigile ja koos külaseltsiga loodetakse saada see tulevikus veelgi atraktiivsemaks.

Adila-Pihali inimesed liiguvad meeleldi

Kohvilauas läks Kaisa ja Marianni jutt esmalt minevikule, sellele, kuidas Adila oli rikaste peremeeste ja põldudega kant, mille keskmeks olid mõis ja viinaköök. Kõrts oli külas olemas, kuid mida polnud, oli kirik. Kuid Adilast läks talvetee Hageri kirikusse. Tee asukoht olevat seniajani leitav.

Praegusel ajal põlde küll on, kuid põllupidajaid pole. Osal on põllud välja renditud, osal enda käes ja neid ka mingil määral haritakse, kuid loomapidajaid väga pole. Kaisa meenutas, kuidas tema lapsepõlves oli viljavõtt suur sündmus, samuti külarahva ühine kartulivõtt, kuid need ajad on nüüdseks läbi.

See aga ei tähenda, et külarahvas ühiselt midagi ei tee. Teeb küll ja veel kuidas! Kuna nii Kaisa kui ka Mariann on tervishoiuvaldkonna inimesed ja kuuluvad ka Kohila valla tervisenõukogusse, on terviseteema mõlema jaoks südamelähedane. Külakoosolekutel avaldati samuti soovi koolitusteks ja õpitubadeks ja nii alustati kolm aastat tagasi tervisepäevaga „Adila-Pihali liigub“. Selle raames toimuvad erinevad koolitused, töötoad ja liikumistegevused. Iga aasta on fookuses üks kindel teema. Esimesel aastal oli selleks tervislik toitumine ja liikumine, teisel aastal esmaabi ja turvalisus ning eelmisel aastal vaimne tervis.

Üks osa päevast on 5 km jooks. Mariann rääkis, kuidas kolm aastat tagasi esimest korda seda üritust tehes oli küll kartus, kas keegi kohalikest ikka rajale läheb. Kuid läksid ja paljuski just mehed, kes polnud aastakümneid jooksnud. Nägemine, kuidas üks jookseb, motiveeris ka teisi end liigutama ja nii mõnigi hakkas pärast seda üritust jooksmas käima, et aasta hiljem juba paremas vormis olla.

Sellel suvel tuleb Pihalis valla külade spordipäev, mida aitavad korraldada teiste külade aktivistid. Peale sportlike mängude on plaanis ka rahvalikud mängud, et kõik leiaks endale midagi sobivat.

Traditsiooniliseks ürituseks on muutumas ka sel aastal neljandat korda toimuv 20. augusti matk, kus samuti arvestatakse sellega, et see oleks kõigile jõukohane. Varem on käidud Mukri rabas, Rabivere matkarajal ja Pirgu terviserajal.

„Käime lähedal asuvates looduskaunites kohtades, kus saab looduses ka midagi teha. Ei ole ette võtnud suuri rabasid, just selleks, et matk oleks kõigile jõukohane ja saaks üheskoos minna, raja läbi teha ja piknikku pidada. Mukri rabas käisime suure tormi ja vihmaga, arvasime, et keegi ei tule, kuid 30 inimest oli. Pigem oligi hästi äge, teistmoodi elamus,“ sõnas Kaisa.

Mariann lisas: „Meil ongi sellega vedanud, et külarahvas on ikkagi liikuv, tulevad kaasa. Päris palju on kuulda, et mõni küla ütleb, et ei taheta toast välja tulla.“ Kaisa arvates peitub põhjus selles, et kõigiga on arvestatud, matkateed pole pikad ja raskesti läbitavad. Koht, kuhu minnakse, valitakse ühise hääletuse teel, mitte juhatuse siseselt.

Palju kaasatakse kõikidesse tegevustesse ja ürituste ettevalmistamisse ka lapsi, kasvõi midagi väikest tegema, kuid nagu Kaisa sõnas, siis väikeste asjadega saabki kogukonnatunnet luua, tunnet, et oled osa millestki. „Just see kokkuhoidmine, üksteise väärtustamine on see, mis on kõige olulisem,“ sõnas Kaisa. Adila-Pihali üritustele on alati oodatud ka kaugem rahvas, kõik võetakse avasüli vastu. Kaisa on seda meelt, et kõik ei peagi olema tohutult aktiivsed ja kui on neid, kes tahavad olla omaette, siis on neil see õigus.

Iga tiitel, mille küla on saanud ja saab, on Kaisa sõnul märk sellest, et tehakse õiget asja ja märgatakse seda kambavaimu, mis Adila-Pihali külades tunda on. „Võib-olla on see inspiratsiooniks ja eeskujuks teistele, et ei pea olema suuri visuaalseid objekte, asju saab väga lihtsalt teha ja inimesed on väga õnnelikud,“ sõnas Kaisa ja tõi näite eelmisest vastlapäevast, kui kusagil liugu lasta polnud, kuid tema isa kraapis kopaga vähese lume kokku, tegi väikese mäe ja lapsed said korralikult terve päeva seal lustida.

Unistama peab suurelt, nii et eesmärk saada oma külamaja on kindlalt küla aktivistidel südames. Siis saaks tulevikus seda sisemist põlemist, mis neis on, veelgi rohkem rakendada erinevatel üritustel, õpitubades ja koolitustel kogukonna teenimisse.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised