Võlg on võõra oma

0
142
Katri Reinsalu Foto: Siim Solman

Uuringuid eestlaste rahatarkuse kohta ringleb vist peaaegu iga aasta ja enamasti jõutakse tulemusele, et arenemisruumi selles valdkonnas veel on. Andmed on küll erinevad, aga enamasti tõdetakse, et vähem kui pooltel perekondadel on piisav ehk 3-6 kuu sissetuleku suurune säästupuhver ootamatustega toime tulemiseks.

Mõtlen tagasi oma kooliajale ja mulle ei meenu, et üheski tunnis oleks peatutud rahaga seotud teemadel. Ometigi tundub mulle, et finantskirjaoskus on üks olulisemaid oskusi oma eluga toime tulemisel. Rääkimata sellest, et ebastabiilne majanduslik olukord kipub inimestele palju stressi tekitama.

Hiljuti jäi mulle näppu Jaak Roosaare „Rikkaks saamise õpik”, mis on kuuldavasti Eesti enimmüüdud majandusraamat. Kuigi raamat räägib omajagu investeerimisest, on selle ehk kõige väärtuslikum osa hoopis säästmisele pühendatud leheküljed.

On ju selge, et mõistliku säästupuhvri omamise või lausa rikkaks saamise eeldus on alla oma võimete elamine. Elades palgapäevast palgapäevani, iga viimastki senti ära kulutades ei ole võimalik midagi kõrvale panna.

Siinkohal lähevad ilmselt arvamused lahku, aga mulle tundub, et enamasti on säästmine siiski valik. On selge, et erinevate sissetulekute ja kohustustega inimestel on erinevad võimalused selles osas, millise summa nad iga kuu kõrvale panevad. Aga ka kümme eurot on sääst, mis aja jooksul kasvab suuremaks summaks.

Nagu ka Roosaare oma raamatus kirjutab, leiab enamasti iga inimene oma väljaminekute seast midagi, millele ta saaks mitte kulutada. Selleks aga tuleks esmajärjekorras oma kulud kirja panna ja neid analüüsida.

Raamatus kirjutab ta lihtsatest ja ratsionaalsetest põhimõtetest, kuidas oma rahaga toime tulla.

Ja selle kõrval võib aina enam märgata reklaame, mis just nimelt kutsuvad üles oma rahaga rumalaid otsuseid langetama. Kallimate toodete müügireklaamides saab toote tegeliku hinna kõrval rohkem tähelepanu igakuine märksa taskukohasem makse. Aina enam poode pakub kliendikaarte, mis oma olemuselt sarnanevad krediitkaardiga. Ilma oma huvi üles näitamata pakutakse inimestele valimatult väikelaene ihaldatud asjade soetamiseks. Kõik see kutsub inimesi üles kulutama raha, mida neil veel ei ole.

Pean siinkohal oma vanemaid selle eest tänama, et meie peres ei oldud kunagi laenuusku. Järgiti põhimõtet, et kui puuduvad vahendid millegi kohe välja ostmiseks, siis seda lihtsalt ei ostetud.

Täiskasvanuks saades tundsin, et järelmaks on justkui üks neist asjadest, mis kõigil tõsiseltvõetavatel täiskasvanutel on. Seega soetasin endale telefoni järelmaksuga. Pärast selle mitte kuigi erakordse kogemuse omandamist ma rohkem järelmaksu võtnud ei ole, sest see lihtsalt ei tundu mulle mõistlik.

Aga uuringud ju näitavad, et vähem kui pooled pered on suutnud endale piisava säästupuhvri luua. Teeb muret, et rahatarkuse teadmisi ei saa kodust ega koolist. Seda enam kriibivad eelpool mainitud reklaamid mu silma. Ma tahaksin näha rohkem üleskutseid majanduslikult vastutustundlikult käituma ja vähem võlgu elamise normaliseerimist.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare