Mäletan aega, kui ma oma esimesed kokkupuuted õmblemisega sain. Olin siis küll nukkudega mängimise east just välja kasvanud, kuid kui kätte sattusid Barbie riiete lõiked, kulus mu kooliväline aeg suuresti riiete tegemisele. Toona oli meil kodus vaid vana vändaga õmblusmasin. Kuid masin töötas väga hästi ja seniajani on alles mõned nukuriided, mis tolle masinaga 20 aastat tagasi tehtud said.
Mingil hetkel õnnestus me perel soetada ka uus õmblusmasin, Brother, tollel hetkel üks uuemaid ja ägedamaid mudeleid. Äkitselt avanes nagu uus maailm mulle, nii palju uusi pisteid ja võimalusi. Mingi aeg käisin seetõttu, et omal masin olemas, ka kooli juures koos täiskasvanutega õmblusringis.
Ühel hetkel hankis ka kool omale mõned uued masinad ja õpetaja teadis, et mul on sarnane masin kodus. Nii et alguses tuldi koolimaja pealt mind otsima, kui mõnega neist midagi juhtus, kuna ma olin juba sarnase masina hingeeluga tuttav. Päris uhke tunne oli, kui sain veale jaole!
Muidu ma tõesti ei ole see, kes näpuga kasutusjuhendis järge ajaks, aga me õmblusmasina juhend muutus mu käes küll päris kapsaks. Küll harjutasin erinevaid pisteid ja kui mõni probleem tekkis, oli ka see esimene koht, mida uurida, mitte ei hakanud oma loogikat kasutama.
Kõlab küll veidralt, kuid vahel piisas ka sellest, kui masinaga natuke rääkida, kuulas sõna küll ja hakkas tööle. Tolle masinaga valmisid mitmed kotid, mis seniajani kasutuses.
Elu on teinud küll omad korrektuurid ja teised käsitööliigid mu ellu toonud, kuid vahel ikka mõtlen, et küll ma ühel hetkel oma vana armastuse õmblemise vastu üles soojendan.
