Hobifotograaf Ilmar Merekivi lemmikud on rästikud, keda tal tänavu õnnestus erakordselt vara kohata. Tal on hea nina nende paljudes ehk külmavärinaid tekitavate loomade talvituskohtade üles leidmisel.
Ilmar ütleb, et käib igal varakevadel ja hilissügisel rästikuid vaatamas. „Nad on mu lemmikloomad,” lausub ta soojalt. Tänavune esmakohtumine oli erakordselt vara. Juba veebruari eelviimasel päeval õnnestus Ilmaril fotole saada päikese käes mõnulev rästik. Pilt on tehtud Raplas Ööbiku kandis Ilmarile tuttavas rästikute talvituskohas. Päike sulatab sealt lume varakult ja loob ideaalsed tingimused madude kohtamiseks.
Teine talvituskoht, kus Ilmar madusid otsimas käib, on Rapla kardiraja juures. Kevadel sinilillede õitsemise ajal võib seal suure kase all palju rästikuid kohata.
„Vaatad, kuidas kõik liigub. Nii vahva minu meelest,” räägib Ilmar. Ise ta madu ei pelga ega ole ka rästiku käest uudistamise käigus hammustada saanud. „Ma võin talle kasvõi pai teha. Aga torkida ei ole mõtet,” arvab Ilmar.
Ilmar on olnud loodusesõber terve elu. Praegu elab ta Raplas, aga pärit on ta Vändrast. „Juba seal kiskus metsa,” ütleb ta naerdes. Ta peab looduses viibimist ja selle jäädvustamist heaks viisiks, kuidas aega veeta ja end liikumises hoida. „Ma arvan, et mõistlikum kui kõrtsis käia,” ütleb ta.
Aastate jooksul on Ilmaril kujunenud ka teatav tunnetus, kus rästikuid kohata võib. „Leiad kevadel hästi mõnusa sooja kohta. Vaatad kohe ringi, et kuskil peab midagi olema. Ja tavaliselt ongi,” kirjeldab Ilmar. Fotol oleva hetke tabamiseks Ilmaril palju otsida ei olnud vaja. Rästikud olid teda seal juba ootamas.
Tänaseks on lumevaip taas maad katmas ja päikesevanne võtvad rästikud mõneks ajaks minevik. Ilmar end sellest aga heidutada ei lase, sest talle meeldib kõiki loomi jäädvustada. Praegu on ta seadnud eesmärgiks saada üks hea tabamus vesimutist. Väike, aga üsna pelglik loomake on Ilmarile kättesaamatuks jäänud. „Eile sain mingisuguse pildi, aga see pole ikka see. Ta on nii ettevaatlik. Ma tahaks ideaalset pilti saada,” räägib Ilmar. Selleks läheb tarvis parasjagu kannatust. Seda Ilmaril õnneks jagub.
Teadmisi fotograafiast on ta omandanud ikka omal käel. Mees jääb ise tagasihoidlikuks ja ütleb, et välja tuleb nii halvemaid kui ka paremaid pilte. Lisaks pildistamisele hoiab ta looduses toimuval silma peal ka rajakaamerate vahendusel. Ilmar räägib, et kui käisid jutud, et Rapla kandis on šaakal liikumas, sättis ta kohe rajakaamera koos söödaga üles. Šaakalit ta kaameras ei tabanud. Selle asemel märkas ta aga hunti, karu ja ilvest.
„Loodus on vägev ju,” ütleb ta. Ta naudib kõikide loomade jälgimist ja jäädvustamist. Loodusesse kipub ta igal ajal. „Põhiline, et ilus ilm oleks,” ütleb ta. Pigem on muret Rapla lähedal mõne sellise paiga leidmisega, kuhu inimtegevus ei kostaks. Vaikus on paraku muutunud haruldaseks nähtuseks.
