Surnuaed, see kole paik

0
423
Ajakirjanik Stina Andok. Foto: Siim Solman

Eelmisel nädalal kirjutasime Raplamaa Sõnumites, et algas erihooldekodu ehitus Raplas. See uudis tekitas meie sotsiaalmeediaplatvormil mõnes inimeses elevust. Esialgu keegi justkui erihooldekodu kui asutuse tekkimise osas kulmu ei kergitanud, vaid energia suundus murega hooldekodus elavate inimeste poole. Nimelt tuleb neil hakata elama surnuaiast üle tee.

Tegemist on siiski erihooldekoduga, mitte vanadekoduga traditsioonilises mõttes, nii et „vanakesi“, kes häiritult aknast oma tulevikku vaatama peaksid, eeldatavasti liiga palju ei saa olema. Aga see selleks.

Kommentaariumis kerkinud arutelu pani mõtisklema, miks on elu surnuaia kõrval sobimatu. Inimesed elavad igal pool. Probleem oli aga justkui selles, et need inimesed hooldekodus ei saa valida, kus nende hooldekodu asub, neid kolitakse sinna ja neil ei jää muud üle kui leppida.

Mind on lapsest saati mööda surnuaedasid veetud. Oleme oma emaga külastanud väga paljusid meie suguvõsa haudasid. Olen aidanud tal neid hooldada, kuigi tõele au andes, pigem teda eemalt jälginud, kuni ta riisus, rohis ja istutas. Mina jalutasin samal ajal niisama ringi, kuulasin linnulaulu, imetlesin surnuaiale omast loodusliku ja kujundatud keskkonna sulandumist ning uurisin hauaplaate.

Kujutlesin nende inimeste lugusid, kes nad olid ja kes on need lähedased, kes platse hooldasid. Ükskord otsustasin kraapida puhtaks oma vanaema hauaplatsi läheduses asuva vana platsi, mille ees seisis väga kulunud rist. Seal ilmselgelt keegi enam ei käinud, aga minul läks süda härdaks ja otsustasin kadunukesele platsi mõnusamaks teha.

Need kogemused on süvendanud minus arusaama, et surnuaed on puhkepaik, lähedaste mälestamise koht ning seal viibimine on viis enesega rahu teha. Surnuaed ei ole kole koht, kuhu poole ei taha vaadatagi. Ilmselt on mul lihtsam surnuaeda vaadata ka sellepärast, et ma tean, et see ei saa olema minu viimne puhkepaik, olgu surm lähedal või kaugel.

Nii palju kui mina olen kohanud vanakesi või muul moel elukogenud, surmaga lähedalt kokku puutunud inimesi, ei pelga nad ei surma ega ammugi mitte rahupaika. On loomuomane karta midagi, mida me ei tea. Hirm tundmatu ees on ilmselt üks loomulikumaid reaktsioone.

Samal ajal vestle ükskõik kellega, kes on oma elus pidanud surmaga kokku puutuma – surm ei peaks olema tabu. Räägime surmast vabalt ja hinnanguteta. See on paratamatu elu osa, mis tabab alati valusalt, vahel ka väga ootamatult. Pärast tuleb rääkimine kui iseenesest, sest muidu edasi minna ei saa, aga tavapäraseks võiks muutuda ka surmast enne selle juhtumist rääkimine. Usun siiralt, et kui toetada leppimist surmaga juba lihtsalt sellest rohkem rääkides, oma hirme jagades, teiste lugusid kuulates, tekib parem mõistmine ja kaob ärevus, vähemasti pisidetailide ümber.

Üks selline pisidetail on minu meelest ka erihooldekodu asukoht surnuaia läheduses. Oli valida looduslähedane, aga samal ajal asulale lähedane rahulik koht, kus on piisavalt ruumi, et luua asukatele head elamistingimused nii hoone sees kui ka väljaspool, ning sellest valikust haarati kinni. Tõtt öelda, midagi paremat neile ei pakutud, aga erihooldekodu on vajalik ja teenib meie kõigi huve.

Mul on kahju, et surnuaed kui rahupaik, kus avaldatakse lahkunud lähedastele austust ning mis on laetud armastusest kadunukeste vastu, on siiani inimeste jaoks hirmus. Kui surmaga on tehtud rahu ja surnuaed ongi vaid mälestamise paik, ei tekita selle lähedus ükskõik mil moel negatiivseid emotsioone. Kui tekitab, tuleks igalühel mõtestada, kust see hirm või õõv pärineb ja kas see on põhjendatud.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare