Naiste Ööde filmifestival (NÖFF) on festival, mida oodata. Pettuma ei pea igal juhul, kogemusteta ei jää kunagi. Kuigi filmid olid väga head ja kunst vähemasti osaliselt kättesaadav, jäi festivali lõppedes tunne, et midagi on siiski puudu.
Nagu Raplamaa Omavalitsuste Liidu esimees Heiki Hepner NÖFF-i ettefilmitud avaüritusel oma kõnes ütles, tähendab kolmas kord traditsiooni. Tänavune NÖFF oli järjestikku kolmas ja nii nagu iga festivali korraldaja tunneb end aastatega oma rollis üha kindlamalt, on iga aastaga aina rohkem midagi festivalilt oodata.
Sel aastal oli NÖFF-i kava väga mitmekesine ja nimekiri eesseisvatest sündmustest pikk. Mõnevõrra isegi liiga pikk, et üks inimene võiks seda kõike kogeda ja nautida lühikeste festivalipäevade jooksul, aga samal ajal ilmselt piisavalt pikk, et igaühe jaoks leiduks midagi.
Esimest korda olid vähemasti idee- ja eelkorraldusliku tasandini jõudnud noortele mõeldud tegevused ja noortele suunatud filmi linastumine ning erinevad töötoad, mis oleks andnud võimaluse praktilisteks tegevusteks. Peamiseks fookuseks oleks saanud Rapla kino, kus oleks toimunud avamine ning mõnigi teine üritus. Seda kõike oleks suurepäraselt toetanud samas hoones paiknev söögikoht Hollivuud, mis samal ajal tuli välja värske menüüga. Väga hästi kavandatud, kuid kahjuks ootuspärast võitu kumbki sellest sümbioosist maitsta ei saanudki.
Tuli valitsuse välja kuulutatud rangemate piirangutega kord ning jämeda punase markeriga tuli põhimõtteliselt kõik seni kavandatu läbi kriipsutada. Korraldajad olid selleks valmistunud, aga on paratamatu, et päris kõike ei saa ümber kohendada. NÖFF oli kavandatud tänavu hübriidfestivalina, mis oleks tähendanud seda, et õnnelikud valitud oleksid saanud hajutatult ja maskides osaleda avaüritusel, käia näitustel ning vaadata filme kinosaalis ja kõik ülejäänud oleksid saanud filme ja üht-teist muudki kogeda veebis.
Pidžaamades ja arvutiga festival
Ümber kalkuleerituna jõudsid veebi neli kunstinäitust ja üks kunstiteemaline loeng, milles näidati ka kõnealust kunsti. Näitustest tegi ülevaate Helerin Väronen juba eelmises lehenumbris looga „Loodusest kunstnike pilgu läbi”. Igasugu töötoad ja muud füüsilist kokkusaamist eeldavad tegevused vajusid unustuse hõlma. Filmifestivali kõige magusamad palad ehk filmid jõudsid festivalihuvilisteni koduses mugavuses. Filme sai mitme päeva vältel mõnusalt diivanil ja pidžaamas nautida. Nendest olen teinud läbilõike paar lehekülge edasi.
Vaatamisfestivalina toimis NÖFF hästi, tehnilisi viperusi oli tavavaatajale väga vähe tajuda, kogemisfestivalina jäi lahjaks. Aga seda oli ka oodata. Sisukust ja süvenemist on ääretult keeruline, kui mitte võimatu pakkuda läbi ekraani. Inimeste tähelepanu on kaduvväike niikuinii, eeldada neilt täielikku ümberlülitumist kodustes tingimustes näib sellevõrra täiesti tulutu tegevus. Tulu ilmselt see festival tegijatele ei teeninudki.
Need, kes otsivad ja tahavad, leiavad ja saavad igast väikesestki kübest midagi, millest ammutada head. Head oli ja palju. Iseenesest võiks ju arvata, et tänapäeva maailmas, mil enamik meist igal vabal ja ka töisel hetkel ilmselt mingit sorti ekraani vahib, on veebifestival igati tervitatav, aga kultuuri jaoks ei ole selline lahendus siiski ilmselt ideaalne.
Eelmised NÖFF-i aastad on loonud juba oma eeldused, et saad minna ja käia ringi, vaadata ning kogeda kunsti, saada osa performance’ist, näha lähedalt skulptuure, tajuda tekstuure, kohata autoreid ning saada osa ürituste virvarrist. Rääkimata siis veel suhtluskultuurist, mis kaasnautlejatega kaasas käib. Tänavu minu lähikondlaste seas kaasnautlejaid ei olnudki, sest oma koduarvutist väärtfilmi ausas üksinduses vaadata ei olnud piisavalt ahvatlev. Nende kaotus.
Filmide vaatamine oli tänu PÖFF-i pakutud veebiplatvormile väga mugav. Ostu sooritamine oli kiire ja süsteem mäletas, kust oli film pooleli jäänud, kui näiteks järgmisel päeval edasi soovisid vaadata. Ei mingit tülikat kerimist või ootamist. Subtiitrid jooksid kenasti ja olid valikus nii originaalkeeles kui ka eesti ja inglise keeles. Tehniliselt oli filmide vaadatavus väga hea, kuigi kahtlemata oleks olnud elamus, kui neid oleks saanud näha kinosaalis. Sellegipoolest olen siiralt tänulik, et mul oli üldse võimalus neid filme vaadata.
Katkenud side inimese ja looduse vahel
Avaetendus, millest on kujunenud NÖFF-i üks pärle, mida oodata ja silmas pidada, jõudis samuti vaatajateni läbi veebi. Üksnes ekraanil vaadeldavana oleks ta jõudnud igal juhul. See oli korraldajatele selge juba algusest peale. Segased ajad nõudsid seda. Nii sündiski umbes ühe muusikavideo pikkune pilt-lugu „Muu ei loe”, milles lavastaja Maili Metssalu jutustab ümber indiaani päritolu kirjaniku Linda Hogani teksti. Vahelülina on teksti eesti keelde tõlkinud Mathura.
See festivali avavideo loob soodsa pinnase filmide vaatamiseks ja nendega suhestumiseks. Videos figureerivad tavalised inimesed oma tavalises linnastunud keskkonnas, eemaldunud oma olemusest, tegelikust sidemest selle maa, oma juurte, ümbritseva loodusliku keskkonnaga. Need inimesed tunnevad end mugavalt selles keskkonnas olles, aga mitte teadvustades.
Hogani sõnade abil jutustab Metssalu inimeste rollist ja vastutusest tuleviku ees, arutleb inimeseks olemise tähendusest ja jõuab mõistmiseni, et inimene on end loodusest lahti murdnud ja enesele eraldi maailma loonud. Selleks, et taas ühtseks saada, tuleb aga minna tagasi algusesse ja uuesti õppida maailma tunnetama moel, nagu tunnetasid meie esivanemad. Jõutakse positiivse mõtteni, et tänasel päeval on neid inimesi palju, kes on valmis selliseks sammuks ning näevad vajadust need unustatud kokkulepped taastada ja seeläbi taastada ka endine sümbioos inimese ja looduse vahel. See oleks „sügavaim kojujõudmine” ning saabuks mõistmine, et muu ei loe.
Videos inimesed ei tee mitte midagi, aga nad muutuvad ja muunduvad justkui elementideks, tuleks ja jääks ning neid ehivad kord savi, seejärel suled ja kullasära, sümboliseerides ajas muutumist, aga samal ajal kestvat sidet maaga, keskkonnaga, looduse ja teiste elusolenditega. Näitlejatena astuvad videos üles Karl Pärtel Aasrand, Liis Kruuv, Mariliis Ehrenpreis ja Maili Metssalu.
Kui kohe pärast avaetenduse (taas)vaatamist filmidesse sukelduda, annavad filmid avaetendusele tähenduse ja ka vastupidi. Kõikidest filmidest kostis ühel või teisel moel läbi eneseotsingute, kahtlemise ja sidemete loomise temaatika. Arvestades filmide autorite omavahelist ajalist ja geograafilist distantsi, annab see hea viite, et need teemad on aktuaalsed, teravad ja olulised.
Naiste Ööde Filmifestival on MTÜ Ettevõtlikud Naised Raplamaal algatus, mida veab MTÜ juht Katrin Klaebo. Filmifestival toimub tavapäraselt naistepäeva vahetus läheduses märtsikuus ning on sündinud austusavaldusena naistele. Nii naistele, kes on tegevad filmitööstuses, kui ka loomevaldkonnas üldisemalt. Igal aastal võetakse fookusesse üks teema. 2021. aastal 4.-10. märtsini toimunud festivali keskmes olid keskkonnaga seotud küsimused. Festivalile aitasid filme valida sel aastal näitleja Maarja Jakobson ja zooloog Lennart Lennuk.
Leida Laiuse auhinna sai produtsent Katrin Kissa
NÖFF-il on alates 2019. aastast välja antud Leida Laiuse nimelist rändauhinda noorema põlvkonna naisfilmitegijale, kelle tegevus on Eesti filmikunsti edendamisel olnud silmapaistev. Tänavu kuulutati värske laureaat välja virtuaalselt. Selleks nimetati filmiprodutsent Katrin Kissa.
Auhinna esemeks on Hille Palmi skulptuur „Igavene tants”, millega stuudio Tallinnfilm premeeris 1985. aastal Leida Laiust filmi „Naerata ometi” eest. Varem on tunnustuse pälvinud režissöör ja operaator Marianne Kõrver.
Produtsent Katrin Kissa on teinud koostööd peamiselt Veiko Õunpuu ja Rainer Sarnetiga. Ta on tootnud sellised auhinnatud filmid nagu „Sügisball”, „Püha Tõnu kiusamine”, „Idioot”, „November” ja „Viimased”.
Leida Laius (1923–1996) on Eesti kõigi aegade parim naisfilmilavastaja, kelle tuntumad linateosed on „Naerata ometi”, „Kõrboja peremees” ja „Varastatud kohtumine”.
