Raplasse planeeritav kortermaja ähvardab naabritelt päikese röövida

„Päike kaob ära,” tõdeb Ann küsimuse peale, mis teda Raplas Viljandi maantee äärde kavandatava kortermaja juures kõige enam häirib. Tema ja teised Aasa tänava ridaelamu elanikud tunnevad, et linna tihendatakse nende elukvaliteedi arvelt.

Soe kevadpäike piilub Rapla südalinnas Aasa tänava ääres asuva ridaelamu verandadele. Maja kuus verandat on igaüks pisut oma nägu, kuid paistavad kõik kannatamatult soojemat aega ootavat. Õuel asuv batuut ja mõnda verandat kaunistavad taimed annavad aimu, et suvel on see mõnus ajaveetmise koht kõikidele maja elanikele.

Kevadpäike võib jääda mälestuseks

Ann kolis majja elama kõigest 9-aastaselt kohe selle valmimise ajal 1969. aastal. Esimest kevadpäikest käis ta ka tänavu oma verandal nautimas. Ainult et sel korral närib teda kahtlus, et naaberkinnistu plaanide elluviimisel võib tema jaoks seesama õhtune soe kevadpäike vaid mälestuseks jääda.

Otse ridaelamu ees, Viljandi maantee ääres seisab ärihoone, mida tuntakse ka endise maapanga nime all. Kinnistuomanik planeerib Viljandi mnt 9 ärihoone suuremahulist laiendamist kortermaja rajamiseks. Juurdeehitis jääb maantee poolt vaadates maja taha. Maja taga on kehvas seisus ühekorruseline juurdeehitis, mida kunagi kasutati tehnilise ruumina. Plaanide kohaselt kerkib selle asemele ülejäänud majaga sama kõrge hooneosa, kuhu tuleb üheksa korterit.

Plaanid teevad ridaelamu elanikud murelikuks. Nad kardavad, et kõrge kortermajaga kaob nende jaoks päikesevalgus ja privaatsus ning väheneb elukvaliteet ning nende kinnisvara turuväärtus.

Ann räägib, et pikka aega oli ridaelamu pooleldi tühi. Nüüd on kõik kuus boksi hõivatud ja majas elavad noored pered. Planeeritava kortermaja poole jäävad verandad on korda tehtud ja leiavad taas aktiivset kasutust. „Oleme harjunud, et keegi ei vaata meile tuppa,” räägib Ann.

Juurdeehitis on lähedal ja majaelanike hinnangul liiga kõrge. Ann leiab, et abi oleks ka sellest, kui hoone asend kinnistul oleks teine. Kui see asuks piki Viljandi maanteed, oleks see elanike jaoks vähem problemaatiline.

Kõigest poolteist aastat majas elanud Enely nõustub, et suurim murekoht tänaste plaanide juures on hoone kõrgus, mis elanikelt päikesevalguse röövib. Majas elava Mirjami mõtted on teistega samad. „Ehitatav maja võiks olla väiksem ja n-ö väikelinnalikum,” arvab ta.

Omaette murekohaks on elanikele olnud ka roheluse vähenemine. Planeeritava kortermaja lähedusse jääb hulk suuri pärnapuid, millest osa ähvardab mahavõtmine. Puid on aastate jooksul maha võetud ka ridaelamu teisel naaberkinnistul endise Pääsupesa lasteaia juures. „Kahju, kui kõrghaljastus ära kaob,” arvab Ann. Ridaelamu asub just nagu väikeses oaasis, ühelt poolt Rapla südalinnas ja teisalt kõrgete puude ja roheluse keskel.

Juurdeehitis tuleb samal kõrgusjoonel

Kinnistu kuulub Elestos OÜ-le. Juhatuse liige Tarmo Lukk rääkis, et ettevõte ostis kinnistu üle 20 aasta tagasi. „Kohe, kui kinnistu soetasin, oli mõte lagunenud osa asemele uus osa ehitada,” ütles Lukk. „See on suur kinnistu ja seal on piisavalt vaba ruumi,” selgitas ta kortermaja ideeni jõudmist. Protsess sai tõsisema hoo sisse 2017. aastal, kui ettevõte esitas valda laiendamise taotluse. Projekteerimistingimuste eelnõu peale esitasid naaberkinnistu omanikud vastuväite. Seoses võimaliku vastuoluga üldplaneeringuga see menetlus nurjus. Tänaseks on volikogu otsusega alustatud detailplaneering.

Vastuväidete sisu jääb Luki jaoks suuresti mõistetamatuks. „Ma arvan, et praegu on asi paljuski emotsioonides,” leiab ta. Planeeritava kortermaja asukoht naabrite suhtes vastab tema sõnul kõikidele nõuetele ja kortermaja ei ole olemasolevast oluliselt kõrgem. Juurdeehitis tuleb tänase hoonega samal kõrgusjoonel, kinnitab Lukk, vaid katuse soojustamise arvelt kerkiks see 25 cm kõrgemaks. „See ei muuda üldpilti,” arvab Lukk.

Algul kavandati juurdeehitist natuke kaugemale. „Esimese hooga oli mõeldud kolm meetrit olemasolevast ehitusjoonest kaugemale minna. Siis oleks olnud 10 meetrit kinnistu piirini, mis on veel igati mõistlik kaugus naaberkinnistust. Eeskirjad lubavad ehitusega kinnistu piirile oluliselt lähemale tulla. See oli minu kompromiss,” räägib Lukk. Praeguse plaani kohaselt jääb juurdeehitis olemasoleva vundamendi piiridesse. See tähendab, et kortermaja asuks kinnistu piirist üle 13 meetri kaugusel. „Kui kaugel ta siis kinnistu piirist olema peaks?” küsib Lukk. Pigem toob ta välja, et Aasa tänava ridaelamu ise on üsna kinnistu piiri lähedale ehitatud ja oleks võinud olla sellest kaugemal.

Ka juurdeehitise tekitatud varjud on Luki sõnul normide piires. Varjude tekkimist ja liikumist ridaelamu seisukohast on kujutatud simulatsioonidel. Lukk ütleb, et kõige madalama päikesega tehtud simulatsioonid näitavad, et varjud oleksid ridaelamul vaid õhtutundidel ja osaliselt. Ja see on tema sõnul südalinnas paratamatu.

Roheala on ja jääb

„Praegu jääb vari puudesse kinni,” toob ta välja aga teise aspekti. „Tegelikult varjab ju valguse ära eelkõige see roheala.”

Muret roheala säilimise pärast peab Lukk samuti kummaliseks, sest väidetavalt on ka ridaelamu elanikelt tulnud aastate jooksul puude kohta erinevaid signaale. Osa soovivad nende säilimist ja teised nende eemaldamist valguse nimel. „Minul ei ole mingit soovi puid maha võtta. Roheala on ja jääb,” ütleb Lukk. Ta küll tõdeb, et kaks parklale kõige lähemal olevat puud oleks mõistlik maha võtta ja asendada.

„Põhiküsimus taandub lõpuks sellele, kas meeldib või ei meeldi,” arvab Lukk. Ta tunneb, et on püüdnud leida kompromisse ehituspiiri ja haljasala lahendamise osas. „Me saame ju kõigele „ei” öelda. Ütleme tehasele ja suurtootmistele „ei”, aga samas töökohti tahame saada. Tahame elukohti saada, aga ütleme arendusele „ei”,” arutleb ta. „Ausalt öeldes ülevalt alla neutraalselt vaadates ei saa ma aru, et selle ehitusega kellelegi liiga teeks.”

Lukk lisab, et olemasoleva lahenduse leidmiseks kulus palju aega just seetõttu, et ta soovis lahendust, millel oleks ka arhitektuurilist väljanägemist. Seda enam ei ole tema jaoks tõsiselt võetav argument, et lagunenud majaosa renoveerimine naabrite kinnisvara turuväärtust vähendaks. „Minu arvates on arhitekt vana ja uue osa sidumise hästi lahendanud. See annab tänavale ja ümbrusele oluliselt unikaalsema kuvandi,” ütleb Lukk.

Tihendada ei saa arutult

Küsimus, kas planeeritav neljakorruseline hoone sellesse asukohta sobib, sõltub vaatepunktist. „Kus ollakse harjutud idüllilise pargivaatega, võib ühe puu mahavõtminegi äärmusliku barbaarsusena tunduda. Raplast vaadates tundub Tallinn pealetükkivalt intensiivse linnana, kuid päris suurte metropolidega võrreldes on kogu Eesti hõre ja uinuv, kus potentsiaali ja tihendamisvõimalusi jagub lahedalt,” leiab Rapla vallaarhitekt Cerly-Marko Järvela.

Valla üldplaneeringus on kirjas, et tuleb eelistada olemasolevate hoonestusalade laiendamist ja tihendamist. Aasa tänava ridaelamu elanikud ei ole nõus, et see tihendamine peaks toimuma nende elukvaliteedi arvelt.

„Planeeringutesse kirjutatakse olemasoleva asustuse tihendamine sisse vägagi pragmaatilistel kaalutlustel: kui asustus laieneb olemasoleva linna taha põllu peale või metsaserva, tuleb rohkem teid ja tehnovõrke ehitada, tööle, poodi ja kooli tuleb sõita autoga ning kõik see on ühiskonna kui terviku jaoks kulukam. Kui raiskame selle vähese ressursi, mis meil on, linna laiendamise peale ära, jääb vähem vahendeid kvaliteetinvesteeringuteks. Valglinnastumise puhul kulub suur hulk aega logistikapusle lahendamisele selle asemel, et pere lähedaste ja sõpradega koos olla,” selgitab Järvela.

Ta on aga nõus, et tihendada ei saa arutult. „On vaja kaaluda, kuidas asju teha ning planeerimise hea tava kohaselt tuleb alati kompromisse otsida ja vähemalt üritada ühisosa leida.

Viljandi mnt 9 ja Aasa tn 5 puhul ei vähene päikesevalguse hulk arvestatavalt, küll aga kaob Aasa tn 5 harjumuspärane privaatsus ja selles eskiisis, mis praegu koostatud on, vaatavad tõesti suured aknad olemasoleva maja suunas. Akendesse puutuvat peaks ometi ju sättida andma. Kindlasti on arhitektidel varuks kümneid nippe selle koha lahendamiseks viisil, mis naabreid ja tulevasi korteriomanikke vähem häiriks. Hoonetevaheline kaugus iseenesest ei ole ülearu väike – ca 18 meetrit. Hoonete vahel säilib ka kõrghaljastus ja kindlasti on võimalik õueala kujundada ruumiliselt nauditavaks,” arutleb Järvela ja lisab, et küsimus, kas renoveerimist vajava osa asendumine korras hoonega naabrite kinnisvara väärtust vähendab või tõstab, on arvamuste paljususe koht.

„Linnaplaneerijad ütlevad enamasti umbes nii, et harmooniline keskkond tekib siis, kui kõrvutiasetsevad majad üksteisest väga palju ei erine ja eks selles mingi tõetera ole. Kuid meil Raplaski on pooleteistkorruseliste traditsiooniliste üksikelamute kõrvale kerkinud viiekorruselised Mahlamäe kortermajad, haldushoone või ärimaja Tallinna maantee ääres, millega oleme harjunud ega pane tavaolukorras tähelegi, et tegemist on ümbruskonnast kolme korruse võrra suurema mahuga.”

Üldplaneeringu kohaselt on Rapla keskuses lubatud kuni 4-korruselised hooned. „Teenindusmaja ja endine maapanga hoone on mõlemad neljakorruselised, kuigi mõlemal on üks korrus osaliselt maa sees,” lisab Järvela. „Viljandi mnt 9-l pole katusealust välja ehitatud, mistõttu hoone „paistab” pigem kahekorruselisena. Kas küsimus üldse on niivõrd korrustes, kuivõrd selles, kuidas hooned omavahel kokku kõlavad?”

Tihendamisvõimalusi on veelgi

Rapla südames leidub ka tühjasid krunte, mille suhtes on erinevaid plaane peetud. Paar näidet on Viljandi mnt 11 ja Tallinna mnt 41. Ehk oleks neile ehitamine mõistlikum? „Kahtlemata on arukas tühjalt seisvad krundid kasutusele võtta, samuti on arukas rakendus leida endistele kartulimaadele, kui seal nüüd vaid mururobot ringi ukerdab. Võimalusi tihendamiseks on tõesti nii Tallinna maantee kui ka Viljandi maantee ääres ja mitmel pool mujalgi,” ütleb Järvela.

On raske öelda, miks need arendused soiku on jäänud. Järvela tõdeb, et ehitamine on kulukas ja heatasemelist, raplalikku ideaalmaastikku ei suudagi ükski arendaja kinni maksta.

„Vallal on üldplaneeringule tuginedes kindlasti võimalus ja kohustus suunata arenduse üldist iseloomu – kasutusotstarvet, suurust, täisehitatust. Samas jääb investeeringu tegemine siiski omaniku otsustada ja vastutada. Tallinna mnt 41 on projekteerimistingimustega antud ehitusõigus kolmekorruselisele kortermajale, mille esimesel korrusel on äripinnad, kuid kahe kuu pärast projekteerimistingimused aeguvad ning ma tõesti ei tea, miks heast mõttest asja ei saanud,” räägib Järvela.

„Viljandi mnt 11 kehtestati 12 aasta eest kolmekorruselise ärihoone detailplaneering. Võib-olla ületab äripindade pakkumine jätkuvalt nõudlust, et hoonet ehitama pole hakatud. Detailplaneering vähemasti ei aegu. Nende näidete põhjal võib tõesti öelda, et linnaruumi kujunemisel on üksjagu juhuslikkust. Ka elus on palju juhuslikku, mis aga pole iseenesest ju halb, või on?”