Kurb tõsiasi on see, et üha vähem on lindudel (eriti suluspesitsejatel) kohti, kuhu pesa teha. Majandusmetsas ega ka linnades, kuhu linnud aina enam tikuvad (kuna metsa on ju aina vähem), ei ole praktiliselt enam vanu õõnsustega puid, kuhu saaks pesa teha. Probleem on ka uute majadega, mis on niimoodi ehitatud, et lind ei leia seal kohta pesa jaoks.

Kuid linde me ju ometi tahame enda ümber elama. Õigesti tehtud pesakast on parim viis neid ka enda ligi elama saada. Muidugi peab enne pesakasti tegemist välja mõtlema, millisele liigile pesakasti teha võiks (jäädes ratsionaalseks, kui mingit teatud liiki läbiümbruses pole, siis vaevalt et see üks pesakast teda sinna ka meelitab) ja uurima siis infot, millist pesa vastav liik vajab. Käelisest tegevusest palju olulisem ongi selle puutööprojekti puhul info otsimine. Võib ju mõelda, et mis see pesa tegemine siis ära ei ole – neli külge, katus, põhi ja lennuava, kuid ilma eelneva uurimiseta võib ka kõige kaunimalt ja hoolega tehtud pesa jääda tühjaks, kui see ei vasta linnu vajadustele.

Võimalusel võiks pesakast olla looduslähedane, kuid selle tegemisel võib muidugi käiku lasta ka oma loovuse ja käelised oskused. Linnule see küll midagi juurde ei anna, kuid endal on hea vaadata ja kui pesakast on veel väikse vimkaga tehtud, toob see naeratuse näole ka teistel inimestel. Pesakastide tegemine oleks ka hea võimalus vanematel koos lastega midagi meisterdada ning pärast annab see võimaluse ühiselt lindude elu ja looduse toimimist jälgida.