Anne Ummalas
Puit oli Eesti talurahva elus väga olulisel kohal. Nii taluhooned kui ka majatarbed olid valmistatud puidust, alustades mööblist ja toidunõudest ning lõpetades põllutöö- ja sõiduriistadega.
Olgugi puutöö üle ilma väga levinud, ei ole uurimustöid selles valdkonnas just palju. Kõige mahukamalt on seda uurinud Ants Viires. Nüüdisajal on oluline roll eesti puutöönduse edendamisel TÜ Viljandi kolledži rahvusliku ehituse erialal, mida õppivad mehed elustavad mitmeidki vanu ja väärikaid puutöötehnikaid.
Eesti talumehed tegid perele vajaminevad esemed enamasti kõik ise. Kuigi hakkas juba varakult tekkima ka spetsialiseerumine erinevates käsitöövaldkondades, jäid igapäevased tegemised ikka peremehe enda teha. Spetsialisti poole pöörduti mõne keerulisema sepatöö vajadusel.
Linnades hakkas sakslastest käsitööliste ja tsunftisüsteemi tulemisega tekkima kinnine käsitöölaste seltskond, kelle toodang oli mõeldud linnakodanikele ja maa-aadlikele. Talurahva seisusest huvilised ei saanud endale lubada ei linnas toodetud toodangut ega ka ise minna huvipakkuvat ala linnameistrite käe alla õppima. Maal käisid ringi ka rändkäsitöölised – vaesunud sakslastest meistrid või idast sisse tulnud venelased. Nende kaudu levisid paljud puutööga seotud oskused maal. Kuigi meistrid ei avaldanud oma töövõtteid, suutsid nutikad talumehed siiski ise järele proovides sama kauneid asju luua.
Nii tekkisid talurahvale omased tehnikad ja nipid, mida isalt pojale edasi anti. Nii nagu naiste käsitöö puhul oli oluline kaunistusviis ja ornamendid rõivastel, pandi ka meeste puidutöö puhul rõhku, et asi ka ilus oleks. Eriti esemed, millel oli elus veidi olulisem koht, mis tähistasid mõnd elu olulist muutust ja seega oli neil suurem rituaalne ja kaitsemaagiline tähendus, nagu pruudi veimevakad, kirstud, pulma õllekapad jne. Ka igapäevastele tarbeesemetele tehti peale märke, näiteks piimapüttidele viisnurki, et piim hapuks ei läheks. Tööriistadele peremärke, et talgupäeval oma ikka tagasi saaks, majade uste ja akende kohale on tehtud märke, et kuri ei tuleks maja kallale.
Kaks olulisemat tehnikat, millega puitesemeid kaunistati, olid lõike- ja põletustehnika. Mõlemad lihtsad ja efektsed tehnikad, mis on väärt edasikandmist.
Vanem neist, lõiketehnika on erinevate õõnespeitlite ja noaga tehtud sisselõiked. Noaga lõikamist kasutati enamasti majadele märkide tegemisel, aga ka kirstude kaunistamisel. Õõnespeitli ots võib olla kaarjas, millega sai välja lüüa sälgukesi. Just neid sälkude ridu kasutades on kaunistatud vanemate riidekirstude kaaned ja küljed – sälguridadest tekivad mustrijooned.
Põletustehnika tööriistaks oli kirjaraud – metallist ora, puidust pidemega. Metallist osa tipp võis olla teravik, aga ka mingi konkreetne motiiv. Tavalisemad kirjaraua motiivid olid täpp, sõõr, ruut, tähekesed, siksakjooned. Põletamiseks aeti raud kuumaks ja vajutati puidule. Kuumast rauast jäi põletusjälg puitesemele. Põletatud mustritega esemed on väga motiivirikkad. Pruudi veimevakad on peaaegu üleni mustriga kaetud. Põletades saab moodustada ka suuremaid motiive, veimevakkadel on üheks armastatumaks olnud sirkliga ette tehtud rosett.
Mõlemat põnevat ja palju pakkuvat tehnikat saab edukalt kasutada ka tänapäeval. Järgnevatel lehekülgedel tuleb juttu linnumajadest. Miks mitte osta puidupõletusaparaat ja ka lindude pesakast kauniks muuta just esiisade kombe kohaselt.
Kasulikku lugemist:
- Ants Viires „Eesti rahvapärane puutööndus“.
- Kes soovib aga ise põnevat puutööd õppima minna, saab esimest õpetust puuvagi.ee lehelt.
