Valinud ja kokku seadnud Tõnis Tõnisson
Tegelikult oli kohe 1944. aasta lõpus, kui Eestis taaskehtestati nõukogude võim, kõigile maainimestele selge, et kolhooside loomisest enam pääsu ei ole. Venitati palju venitati, lõpuks tuli ikkagi jah-sõna öelda, kui tahtsid sünnipaigas edasi elada. Noorematel inimestel oli lihtsam, nad püüdsid linnadesse pääseda või siis kohapeal mingisse riigiametisse hakata, keskealised pereinimesed ja vanemad pidid aga varem või hiljem survele järele andma.
Massiliselt hakati varasid kokku tassima ja ühismajandeid looma muidugi vahetult pärast 1949. aasta suurküüditamist, mille peamise raskuse pidi välja kannatama Eesti küla. Paraku kannatas selle läbi kogu Eesti põllumajandus, sest muude (st poliitiliselt sobimatute) hulgas viidi ära just suurtalude ja edukate keskmike pered ehk inimesed, kes olid nii teadmiste kui ka töökuse poolest üle keskmise maaharijad ning loomakasvatajad.
Mitmete teiste tegurite kõrval oli just asjatundjate lahkumine külast üks põhjuseid, miks jäi enamik sundkorras loodud kolhoose aastateks kiratsema – puudusid inimesed, kes osanuks tööd korraldada.
Ometi tekkis ka selle inimvaenuliku kampaania ajal ühismajandeid, mis said raskustele vaatamata suhteliselt kiiresti jalad alla. See sündis esiteks tänu sellele, et piirkonda suudeti kaitsta 1949. aasta küüditamise mõjude eest, ja teiseks tänu ettevõtlikele ja kohusetundlikele juhtidele, kes asusid vastloodud kollektiivmajapidamiste etteotsa.
Järgnev lugu toetub 1969. aastal väikekolhooside likvideerimise ajal koostatud mälestuste kogumikku „20 aastat Põlduri kolhoosi” talletatud meenutustele.
Rapla vallas Kodila mõisa naabruses oli märtsiküüditamise ajaks loodud juba kaks kolhoosi. 24. veebruaril 1949 (oli see nüüd teadlikult valitud kuupäev või kukkus kogemata niimoodi välja?) tulid Oela ja Kodila-Metsküla inimesed Uue-Raakle tallu kokku, et otsustada, kuidas edasi olla: kas jätkata üksiktalupoegadena või ühineda põllumajanduslikku artelli. Kakskümmend aastat hiljem on mälestustekogumiku tarvis noid päevi meenutanud kolhoosi Tulevik asutajaliige Ada Maiste:
„27. veebruaril koguneti jällegi Uus-Raaklele, et anda avaldus kolhoosi saamiseks. Seekord oldi maja teisel poolel, kus polnud tükk aega elatud. Samal päeval oli seda aga köetud ja äkki ajal, kui tookordne Rapla valla partorg Nõulik kõneles kolhoosikorra hüvedest ja eelistest, oleks keegi nagu seina taga püssi lasknud. Ja siis veel teist ja kolmandat korda. Nõulik muutus väga närviliseks, kartes, et rahvavaenlased on tulnud koosolekut segama. Paukusid aga vana kapi soojas paisunud uksed.
Avalduse andsid kõik kogunenud. Üksiktalupoja seisusesse jäid vaid mõned perekonnad – Aliide Andok, Helmut Teerik ning Saare ja Erismäe pere. Nemad liitusid aasta pärast.
1. märtsil koguneti (Kodila – toim) koolimajja asutamiskoosolekule, pärast seda aga Uus-Raaklele, kus vastse ühismajandi naisliikmed olid katnud laua. Igaüks neist oli midagi kodust kaasa toonud, peosöök valmistati ühiselt. Ka koduõlu ei puudunud. Meelelahutuseks mängis Kodila puhkpilliorkester.
5. märtsil mindi esimest korda kollektiivselt tööle – metsa tarbepuid maha võtma, et kohendada äsja ühistatud talude karjalautu ühismajandi nõuetele vastavaiks. Ja nii see kõik algaski…
Sm. Randjärv ütles Oela ja Kodila-Metsküla rahva esimesel kokkutulekul, et ta teadis ette, et Kodilas on lihtne kolhoosi organiseerida. Et siin on ju rahvas elanud alati kollektiivselt, kuuludes masina- ja veeühistutesse, käies laulu- ja pasunakooris ning tegeldes muu isetegevusega, mis toimus Kodila Haridusseltsi organiseerimisel.
Jah tõesti – nii see oli. Ilma ülearuste sõnadeta tuli see, mis tulema pidi. Ei oska ka keegi öelda, miks see nii oli. Ehk sellepärast, et aastakümneid oli külal ühine karjamaa, kus lapsed käisid koos karjas ja mängisid ühiselt „kivi”, kekskasti ja laptuud. Õhtul aeti kari küla kõrval asuvale vainule, kus loomad viibisid seni, kuni iga perenaine ajas omad koju. Sõnnikuvedu ja viljamasindamine käis peaaegu kõigis taludes talgute korras.
Eks tinginud seda ka asjaolu, et talud asetsesid väga lähestikku, nii et sageli nagu ei saanud arugi, kus algab oma ja lõpeb võõras. Õhtuti kogunes külarahvas, eriti noorus, väikesele platsile küla teeristil, nn Torino murule. Pühapäeva õhtul istusid vanemad inimesed kiviaial ja kuulasid, kuidas puhkpilliorkester koolimaja keldri katusel harjutas. Käidi naabertalust leiba ja tuletikke laenamas ja laupäeval, kui odrakaraskit või sepikut küpsetati, viidi seda omakorda üleaedsetele maitsta. Ka kaerakile headust prooviti vastakuti.
Nii meist siis saigi ühine pere ilma eriliste sünnivaludeta ja suuremate pahandusteta.”
Oela ja Kodila-Metsküla talupidajad panid oma kolhoosi nimeks Tulevik. Edasi laseme meenutada Kodila-Metsküla Sunda talu noorperemehel Leon Talisool:
„Kolm nädalat hiljem tulid ka naaberkülade talupidajad Rakal ja Kodila Uuskülas kokku ning asutasid ühismajandi Põldur.
Esimesed sammud olid rasked. Puudusid kogemused ja teadmised. Algul ühistati hooned, põllutööriistad ja loomad ning tehti laudad loomade paigutamiseks korda. Kuna hoonete korrastamiseks oli vaja laudu, siis saadeti mehed metsa maha võtma ja saeveskisse vedama. Muidugi olid eelnevalt moodustatud brigaadid ja lülid, mida juhtisid brigadirid ja lülivanemad, meeste vahel jaotatud hobusepaarid, naised pandud karjalautadesse lüpsigruppide peale ja vanemad inimesed remondi- ja korrastustöödele.
Ühistamine läks päris hästi. Kõrvalehiilijaid polnud ja sellepärast sai majand juba alguses tugevad jalad alla.”
Raka küla Nigula peremees Jüri Ööpik jutustas:
„1949. aastal, kui meie Põldur loodi, valiti esimeheks Rudolf Vilokas. Mind valiti ka juhatuse liikmeks. Siis sai arutatud koosolekutel ühte kui teist, alguses aga jaotatud inimesed ametite peale. Peagi tuli aga osa ameteid ümber jagada, sest kõik ei olnud saadud tööga rahul. Nii oli lugu ka karjasega.
Karjase nimi oli juba vanast ajast na odava kõlaga, eriti nende arvates, kellel tütred olid, sest kes võtab karjase tütre endale naiseks. Sellepärast jäigi see koht esiotsa lahtiseks. Aga et minul tütart ei olnud, võtsin ameti vastu.
Kui esimesed kariloomad ühistati, ei olnud kolhoosil ühtegi koormat heina ega põhku. Juhatuse otsus oli, et karjane peab korjama koresööda neist taludest, kust loomad kokku toodi.
Esialgu käisin läbi lahkemad pered, kust arvasin sööta saavat. Ja polnud viga – sain igalt poolt. Siis aga juhtus nagu minu õnnetuseks, et Kohila mõisa tööliste majast üks eit meilt läbi käies kaarte välja pani ja kindla sõna andis, et veel samal aastal augustikuu sees kõik jälle vana viisi tagasi on, kaart olevat näidanud seda.
Käisin ise ka seal ühel pühapäeva hommikul (talu ei nimeta) kulte ruunamas. Eit oli seal öökorteris olnud ja õhtul igale uudishimulikule kaarte pannud. Lasin ka endale kaarte panna. Eit ajas mulle vale juttu. Läksime vaidlema isa pärast. Pidin olema väljaspool abielu sündinud – nii pidi kaart näitama. Viimaks kui ärtu soldat välja tuli, lubas ka mulle isa. Selle nalja eest võttis ta 5 rubla.
Minu põhu- ja heinasaamine läks sellest ajast hoopis kehvemaks: sain mõnest kohast need kätte ainult suure pahandusega. Ka kartulikuhjapõhud oli märjad ja mullased (kellel neid juhtus olema), turvast ei olnud ka alla tuua. Küll oli häda, enne kui loomad metsa sai.
Siis tuli see metsaelu, ikka mure ja raskustega. Olid ju kõik ühistatud loomad – mõnest talust üks, teisest kaks. Ega neil ühistunnet olnud, igaüks liikus omaette. Siis tuli see lõunane lüps. Üks sööb siin, teine paar seal, igaüks kipub ikka sinnapoole, kust ta toodi; paks lepik karja täis, võta nad sealt välja. Need sammud jäägu lugemata, mis enne lõunast lüpsi sai tehtud.”
Järgneb
