Raplamaal on teadaolevalt praegu alles 22 maapoodi, mis asuvad suurematest asulates väljas, külades ja alevikes. Meie külastasime neist kaheksat. Nelja poe kohta sai lugeda 24. märtsi lehest. Seekord kirjutame veel neljast väikepoest.
Üks kõige pisemaid poode, mida me külastasime, asub Teenusel. Teede ristumispunktis asuvat väikest kollast poekest peab Jelena Baranova. Ta tunnistas, et väikese maapoe pidamine on natukene raske, kuid külastajaid jagub. Peale kohalike on ka palju möödasõitjaid ja näiteks rekade ja metsatöömasinate juhid ning ehitusmehed. Pood pakub ka kohvi ja burgerit, mida tihti just möödasõitjad ostmas käivad.
Eelmine suvi tajus Jelena, et tõesti, inimesed puhkasid rohkem Eestis ja sõitsid palju ringi. Näiteks oli poe külastajaid Viljandist, Saaremaalt ja Hiiumaalt. Suvisel ajal kasutati palju võimalust terrassil kohvi juua. Suvel ongi poekülastajaid sadakond ja rohkemgi, talvisel ajal jääb see number 50 ringi.
Pärast koroonaviiruse leviku algust eelmisel kevadel arvas Jelena, et inimesed istuvad rohkem kodus ja poodi ei tule, kuid tema üllatuseks hakkas siis palju rohkem rahvast käima. Oli ka märgata, et palju oli neid, kes tulid oma suvekodusse. Ka mõned majad osteti siis ära. „Inimesed tahavad siia tulla,“ sõnas Jelena.
Otsides Teenuse poe kohta taustainfot, jäi silma, et nad pakuvad ka kauba kojuveo teenust. See oli esimene maapood, mille puhul sellist varianti kohtasin. Jelena rääkis, et eelmise aasta eriolukorra ajal hakkasid nad sellist võimalust tõesti pakkuma, kuid väga palju pole kasutajaid olnud. Peamiselt on seda vajanud vanemad inimesed, kellel pole kedagi, kes aitaks poes käia. Kõige kaugem koht, kuhu nad on ise kauba viinud, asub 15 km kaugusel. Näiteks on ostjaid olnud Kivi-Vigalast, Vana-Vigalast, Rumba ja Silla külast.
Enamasti on poes Jelena üksi, kuna kedagi abiks leida on ääretult keeruline. Noored sõidavad mujale tööle ja kohapeal on ainult pensionärid. Natuke abi on Jelenal oma miniast, kes teda hommikupoolikuti väikese lapse kõrvalt aitamas käib. Jelena on aga siiski optimistlik ja sõnas, et küll nad kedagi suve poole ikka appi leiavad.
Kauba suhtes on nii mõnigi külastaja öelnud, et Teenuse poes on erilisem kaup kui suures poes. Jelena ütles naerdes, et kes korra juba seal poes käinud, tuleb veel. Minev kraam on Venemaalt tulevad kommid, präänikud ja hoidised. Mõne kauba pärast käiaksegi spetsiaalselt just Teenuse poes. Ja kui mõnda soovitud kaupa pole, saab selle alati tellida.
Jelena rääkis, et üks inimene sõidab igal aastal korra tema poest läbi, et küsida, kuidas läheb. Neid inimesi, kes tulevad ütlema, et neile meeldibki väikestes külapoodides käia, igatahes jagub.
Pood on Teenusel juba 21 aastat. Jelena pojad armastavad ikka öelda, et poepidamine on ema hobi. „Aga mis ma muidu peaksin tegema, kas istun kodus? Ma olen terve elu harjunud, et pean midagi tegema ja et inimesed oleksid mu ümber,“ sõnas Jelena. Enne poepidaja ametit oli ta Tallinnas matemaatika ja füüsika õpetaja ning koos abikaasaga ostsid nad noortena Teenusele vana maja suvilaks, kuhu nüüd on paikseks jäädud. Poodi pidama hakates olid nad esimese aasta Märjamaa Tarbijate Ühistu all, rentisid pinda, kuid koos abikaasaga otsustas Jelena koha päriselt omale osta.
Piirangud ja maskid
Märjamaa valla teises väikepoes, Varbola Rita poes võtsid müüjad meid suure rõõmuga vastu. Meil läks veidi aega, enne kui saime hakata juttu ajama, sest külainimesed ikka tahavad, et nendega tegeletaks ja ette näidataks, kus mis asub.
Poe juhataja Helve Riitsaar sõnas, et praegu käib rahvast nagu tavaliselt. Eelmine kevad aga käis rahvast rohkem, kuna väga palju oli neid, kes ei tahtnud suurtesse poodidesse minna. „Meil on siin otseühendus Tallinnaga ja palju inimesi käib linnas tööl. Tulid siia ja ütlesid, et ma tulen oma poodi, ei taha minna sinna suurde kaubanduskeskusesse,“ rääkis Helve.
Poes käivadki peamiselt kohalikud, läbisõitjaid on rohkem suvisel ajal. Varbolasse poodi tulevad ka Riisipere ja Haiba inimesed. E-kaubandus on küll ka seal oma korrektuurid teinud, aina enam tellitakse selle kaudu. Helve tõi aga ka näite, kuidas ta ühe kliendi tagasi sai. Klient hakkas e-poest tellima, kuna Rita poes ei olnud laktoosivabu kaupu. Pärast seda, kui Helve sobivad tooted ka Varbola poes valikusse võttis, tuli klient nende juurde tagasi. „Kui inimestel on erisoovid, saab helistada või öelda mulle, saan tellida, pole probleemi,“ lisas Helve.
Maal tahavad inimesed, eriti kodus istuvad pensionärid, peale oma ostude sooritamise ka müüjatega suhelda, aga selle kohta ütles Helve, et eelmisest kevadest hakkasid nad niisama lobisemist välja juurima, kuna külastajate arv poes on praegusel ajal ju piiratud. Vahel võib olla küll pikk paus, kui ühtegi külastajat ei tule. „See käib kuidagi lainetena, kui üks tuleb, siis tulevad kõik, kui aga ei tule, siis ei tule kedagi. Kus on, sinna tuleb juurde, aga me peame ikkagi piirama seda klientide arvu siin.“ Maskide kandmises on nad Helve sõnul külastajad kenasti „välja treeninud”. Alguses küll oli sellega mõningast muret ja osa inimesi tuli maski puudumise pärast poest välja saata, kuid enam seda muret pole.
Helve sõnul tullakse enamasti poodi sooduspakkumiste peale ja enda söögikraami kõrval käiakse ka oma lemmikloomadele palju süüa ostmas, näiteks tellitakse spetsiaalselt koertele südameid. Ta on ka tähele pannud, et väga palju söödetakse linde, ka ajal, kui ehk ei peaks.
Poe ajaloo kohta rääkis Helve, et RR Lektus AS (Meie Toidukaubad) keti all on pood olnud 12 aastat, sama kaua, kui ta ise seal olnud on. Enne seda oli samades ruumides erapood ja veel varemgi on seal pood olnud, nii et sama otstarbega on neid ruume kasutatud enam kui 20 aastat. Kunagi oli Varbolas ka teine pood, mis kuulus Märjamaa Tarbijate Ühistule, kuid see kadus kümmekond aastat tagasi.
„Me ikka püüame, et inimesed siin käiksid. Kui inimesed ei hakka enam poes käima, siis ei ole mõtet ka poodi pidada, pannakse kinni. Nooremad veel saavad hakkama, aga vanemate inimeste jaoks oleks see ikka katastroof. Ma arvan, et rahvas on õnnelik, et me oleme siin, vähemalt kiita me saame. Öeldakse näiteks: „Naised on teil nii tublid! Küll te olete head, kõik on saada ja kui aga tellid, siis kohe saame.“ Just vanemapoolsed inimesed kiidavad,“ jutustas Helve.
Müüjaid on poes peale Helve veel kaks. Üks neist, Maret, on seal töötanud üle viie aasta, teine müüja 12 aastat ehk sama kaua kui Helve.
Helvele teeb muret kaubandustöötajate vaktsineerimine, sest kui räägitakse eesliinitöötajatest, keda peab esmajärjekorras vaktsineerima, ei räägita kaubanduses töötavatest inimestest. „Me oleme ju ka eelmisest kevadest saadik eesliinitöötajad, me ei saa ju oma tööd teha kodukontoris, sellest aga ei räägi mitte keegi,“ kurtis Helve, jäädes aga siiski rõõmsameelseks. Suvi ju tuleb ja poe omanikud on lubanud lähitulevikus ka juurdeehitist, et müügipind suureneks.
Korraga ostetakse rohkem
Hageri poe juhataja Pille Voldi sõnul neil küll praegusel ajal rahulik ei ole, kuna rahvas käib linna asemel just maal poes. Eelmine kevad oli sama lugu, kuid vahepeal on inimeste ostukäitumises muutunud see, et korraga ostetakse rohkem kaupa. Muidugi jääb alati ka neid inimesi, kes on harjunud mitu korda päevas poes käima.
Hageri poes käib ka ümberkaudne – Rabivere, Adila, Maidla, Kernu, Nissi, Sutlema ja Aespa – rahvas. Lisaks Hagerist läbi sõitjad, keda soojemate ilmade saabudes hakkab aina enam olema.
Murekohana tõi Pille välja selle, et nemad, nii ta ise juhatajana kui ka müüjad, on vanem põlvkond, nooremaid inimesi ei ole naljalt kusagilt tulemas. On ka neid, kes tööl ei käi, kuid juba põhimõtte pärast ei lähe ka poodi tööle. Noorte jaoks jääb palganumber alla ootuste. „Aga me saame hakkama,“ jäi Pille siiski optimistlikuks.
Pood on Hageris praeguses asukohas püsinud üle 50 aasta. Varem on Hageris olnud mitu poodi – see asjaolu on ka mitme teise küla puhul välja tulnud. Ühes teeäärses kollases majas oli näiteks erapood, kus omal ajal töötasid nii Pille kui ka teine müüja Maie. Praeguses poes on Maie töötanud 15 aastat ja Pille olnud juhataja koha peal kaheksa, enne seda oli ta samuti müüja ametis.
„Kui inimesed on rohkem huvi tundnud millegi vastu, siis oleme selle või teise ikka sortimenti juurde küsinud. Kliendi soovile vastu tulles tellisin ma gluteenivabu makarone, kuid nende ostjaid on vaid paar, nii et selle kastitäiega läheb ikka aega,“ rääkis Pille kaubavalikust. Minevaim eritoitumise toode on aga Säästu veganpurgisupid.
“Me ei saa kurta, rahvas käib, müügid on kasvanud ja lähiümbrusesse on ka uut rahvast tulnud. Aeg-ajalt ostavad meilt kaupa ka ümberkaudsed asutused: rahvamaja, hooldekodu, raamatukogu, Sutlema lasteaed,“ rääkis Pille. Lisaväärtus on ka võimalus sularaha arvelt välja võtta ja arvele panna. Pille sõnul on neid üllatujaid ikka pidevalt, kes on rõõmsad, et selleks ei pea enam Kohilasse sõitma. Maalt ei ole elu kuhugi kadumas ja külapood on maaelu üks tugevamaid alustalasid.
Vallast toetust ei saa
Üks kauem vastu pidanud erapoode on Tuule Äri Vahastus, mille omanik on Ants Tuuleveski. Kui meie poodi jõudsime, ei olnud see veel ametlikult avatud ja müüja Mare Roosimägi võttis parasjagu kaupa vastu.
Pood asub pisikeses puitmajas ja on just selline, nagu üht õiget maapoodi ette kujutaks. Ka sees jäävad kohe silma teistsugune sisustus ja eestiaegne kommiriiul. Kunagi asus selles majas vallamaja ja kolhoosikontor, pood on seal olnud 25 aastat.
See aeg ei ole kerge olnud ja Mare, kes on seal 14 aastat müüjana töötanud, rääkis, et kõige raskemad ajad on just talvel. Ka see talv oli õhus võimalus, et pood suletakse, kuid tänu toetavale külakogukonnale peab pood siiski vastu. Poeomanik Antsuga vestlesime telefoni teel. Ta sõnas, et kuigi poe pidamisest käivet ei tule, on selle lahtihoidmise taga sotsiaalne vastutus. See on kohalike jaoks kokkusaamiskoht, nii et tal oleks häbi, kui ta poe kinni peaks panema.
Varem on neil aidanud tulu teenida väike toitlustusnurk, kuid praeguste piirangutega on kohapeal söömine ära keelatud. Ants on proovinud Rapla vallast toetust küsida, kuid sai sealt vastuseks, et kui nad ühte toetavad, peavad nad ju ka teisi toetama. Riiklikul tasandil ei ole erinevalt Soomest maapoodidele praegusel keerulisel ajal toetusi ette nähtud.
Ka Vahastu poe jaoks oli eelmine kevad edukam kui tänavune sama periood. Nii kui eriolukord välja kuulutati, tuli rohkem rahvast maale. Mare tunnistas, et eks on ka neid, kes e-poest oma kauba tellivad, kuid just külaprouad on need, kes siiski poodi tulevad. Üks proua teeb veel niimoodi, et helistab ette ja annab teada, mida ta tahab, laseb selle kilekotti valmis panna ja teeb oma ostu seeläbi ülikiiresti.
Praegu kinni olevat kohvilauanurka kasutasid kohalikud töölised vahepeal tihedalt, et kohapeal ostetud lõunat süüa. Nüüd ostetakse soojad pelmeenid ja friikartulid kaasa. Kaubavalikus on selleski poes asju, mida suurest poest naljalt ei leia. Mare rääkis, et paljud kaubatarnijad ongi spetsialiseerunud väikepoodidele ja käivad end neile ise pakkumas.
Peale kohalike käib Vahastus poes ka palju möödasõitjaid. „Suviti on möödasõitjaid palju. Eelmine aasta oli eriti palju võõrast rahvast liikvel,“ sõnas Mare. Poe külastatavuses on tajuda ka seda, et lapsed on koduõppel ja paljud saadetud maale vanavanemate juurde.
Vahastu poe puhul on huvitav see, et tegemist on viimase poega Eestis, mis veel kaheksa aastat tagasi töötas kassaaparaadita, toimetades arvelauaga. Pärast tarbijakaitse sekkumist saadi heade annetajate abiga siiski kassaaparaat.
Poest poodi käies jäi kõrvu rohkem positiivseid noote, kuid päris ilma raskusteta ei ole ükski pood. Vaatamata raskustele olid aga kõik juhatajad ja müüjad tuleviku suhtes optimistlikud. Viimane aasta annab aina enam lootust, et maal elamine, mööda Eestit rändamine ja seeläbi ka maapoes käimine on hoogu kogumas. Paneks veel vaid inimestele südamele, et hoidke oma külapoode ja tunnustage sealseid müüjaid, nad väärivad seda.