23.3 C
Rapla
Esmaspäev, 22 juuli 2024
ArtikkelKoroonaviiruse läbi põdenud mees: “Inimesed, laske end vaktsineerida!”

Koroonaviiruse läbi põdenud mees: “Inimesed, laske end vaktsineerida!”

Koroonaviiruse läbipõdemine kulgeb inimestel erinevalt. Kohila metsamees Valdu Reinaas põdes selle läbi eriti raskes vormis ning rohkem kui kuu aja vältel. Arstid ütlesid talle isegi, et ta sai n-ö Covid-19 “jackpoti” – ühe raskeima vormi. Reinaas oli valmis oma kogemust Raplamaa Sõnumite lugejatega jagama. Ta ütles, et loodetavasti suunab kellegi kogemuse lugemine inimesi rohkem kandma maski, desinfitseerima käsi ja laskma end vaktsineerida. Selle haiguse läbipõdemises ei ole midagi lõbusat.

Valdu Reinaas on muidu tugeva tervisega mees. Ta armastab hoolitseda metsa eest, tegeleb laskespordiga ning naudib jalutuskäike värskes õhus. Pärast haiguse läbipõdemist veebruaris ja märtsis püüab ta nüüd sellest taastuda. Arstid ütlesid, et see võib aega võtta kuu aega, kaks kuud või isegi pool aastat.

“Eile jõudsin juba maja taga metsas teha kahekilomeetrise ringi,” rääkis Reinaas reedel, 9. aprillil, kui me Kohilas kohtusime. Jalutuskäigud on hea viis oma tervist turgutada. Viirus on tema kehas jätkuvalt olemas, aga arstide sõnul teistele edasi ta seda anda ei saa. Nüüd tunneb ta end juba paremini, kuid viibides 21 päeva Raplamaa haiglas ja Põhja-Eesti regionaalhaiglas, olid asjalood vastupidised. Lisaks isiklikele kannatustele nägi ta seda, mis toimus haiglas. Muuhulgas oli ta tunnistajaks ka ühe Covid-19 patsiendi lõplikule lahkumisele.

Samal ajal jooksid televiisorist uudised maskikandmise vastastest protestidest ning need panid pehmelt öeldes pead vangutama. “Inimesed räägivad, et Covid on poliitikute välja mõeldud ja tegelikult seda ei ole. No olge nüüd, ma ju näen, mis seis siin on ja kui raske see kõik on,” rääkis Reinaas.

12. märtsil haiglasse

Ta on oma haiguse kulgu põhjalikult dokumenteerinud. Tal on enda jaoks tehtud märkmed, kuidas end nende päevade jooksul tundis. Kõik sai alguse reedel, 26. veebruaril, poolteist kuud tagasi. Sellel päeval oli tal väga halb olla, kõht oli lahti ja ta oksendas. Järgmisel päeval andis üks tema poegadest teada, et ta on saanud positiivse testitulemuse.

“Küllap on see haigus nüüd ka minul,” käis mõte Valdu peast läbi. Enda proovi andis ta Raplamaa haiglas 2. märtsil ning selle vastus saabus järgmisel päeval. Tõepoolest, testi tulemus näitas, et Reinaas on Covid-19 positiivne nii nagu kõhutunne öelnud oli. Perearst soovitas võtta palaviku alandamiseks paratsetamooli ja juua palju vedelikku.

“Terve nädala köhisin. Selline tunne oli, et kas tükid lendavad seest välja või mitte,” rääkis Reinaas. Eriti halvaks läks olemine 8. märtsil. Hingata sai ainult 20 protsenti kopsumahust, sest muidu ajas tugevasti köhima. Palavikku alla 38 kraadi ei saanud. Samal päeval, 8. märtsil käis Reinaasi kodus kiirabi, kuid haiglasse teda esialgu veel ei võetud. See juhtus reedel, 12. märtsil.

Selleks ajaks oli olukord läinud päris hulluks. Kõigepealt käis Reinaas koos abikaasa Marega perearsti saatekirjaga Rapla haiglas röntgenis. Kopsudest tehtud pilt jõudis perearstini, kes andis märku, et midagi ilusat seal ei ole. Tegelikult oligi olukord tõsine. Tegemist oli kahepoolse kopsupõletikuga, kus 30-40 protsenti kopsudest olid kahjustunud.

12. märtsi õhtul võetigi ta haiglasse sisse hapniku ja tilgutite alla. Palavik võeti rohtudega alla. Esimene valguskiir olukorra paranemiseks oli maskiga hapniku hingamine. See andis parema enesetunde. Haigla koridoris jalutas ta esialgu ringi tugiraamiga, et mitte kukkuda, lamada kogu aeg ju ei tahtnud.

Raplamaa haigla maitsev toit

Esmaspäeval, 22. märtsil viidi ta esimest korda Põhja-Eesti regionaalhaiglasse, sest üks verenäit oli halvem kui teised. See käik kestis terve päeva, et käia kompuutri all. Reinaas ütles, et see jättis omamoodi hingelise jälje, sest ta puutus kokku teiste patsientidega, kes suures EMO vastuvõturuumis viibisid. Karjumist ja appikutseid oli kuulda nii eesti, vene kui ka inglise keeles.

Õhtul toodi ta tagasi Raplamaa haiglasse ning see tegi heameelt. Kas või selle pärast, et siinsed toidud olid maitsvad ning just neid Reinaas kiitis. Maitsvad olid nii supp, praad kui ka magustoit. Isegi herkulopudru sõi ta hommikul lõpuni ära, kuigi kodus ta seda eriti ei armasta. “Ma sõin kõik toidud ära. Ütlesin iseendale, et kui ma ei söö, siis ma ei saagi terveks. Mis mulle silma jäi, oli see, et kõik teised jätsid midagi järele,” rääkis Reinaas.

Ühe palatikaaslasega sai juttu rääkida, aga teised kaks olid väga raskes seisus. Ühes kardinatega eraldatud kõrvalvoodis oli olnud eriti kummalise käitumisega patsient, kes süüa ei tahtnud, keeldus tablettidest ning hammustas õdesid ja sanitare. Süüa ja ravimeid käidi talle andmas poolvägisi ja neljakesi korraga.

Reinaas oli tunnistajaks ka olukorrale, kus üks teine patsient haiglast jalad ees lahkus. “Käisin öösel WC-s ja nägin, et meie palati ette oli ebatavaline raamkäru toodud. Nägin poollahtiste kardinate vahelt inimest ja seda, et ta liigutas. Mõtlesin, et pole hullu, küll ta üle elab, kogu personal nägi temaga iga päev tõsist vaeva. Hommikul oli voodi tühi ja kanderaam läinud. Uurisin ühe õe käest ja ta kinnitas, et see inimene enam vastu ei pidanud,” rääkis Reinaas ja lisas: “Millist vett ja vilet õed ja sanitarid küll patsientidega näevad! Uskumatu, aga tõsi.”

Õhkrind

Kolmapäev, 24. märts. Hommikul hambaid ja nägu pestes tundis Reinaas rindkeres tugevat valu. Ta võrdles seda järsu pikselöögiga. Tehti röntgenipildid, mis avaldasid valu põhjuse – tekkinud oli õhkrind. See kõneles nii arstidele kui ka patsiendile sellest, kui salakaval võib koroonaviirus olla. Järgmisel päeval ehk 25. märtsil viidi Reinaas Tallinnasse, kuhu ta jäi 1. aprillini. Õhkrind tuli välja saada.

“Ma läksin haiglasse 12. märtsil ja vaatamata kõigile jõupingutustele, mida seal minu ravimiseks tehti, ei olnud ma 25. märtsiks ikka veel terveks saanud,” rääkis Reinaas. Just sel ajal ütlesidki Rapla arstid, et see haigus on andnud talle tõelise “jackpoti”. Seda loomulikult negatiivses võtmes.

Õhkrinda asutigi eemaldama Tallinnas. Kergelt see ei kulgenud. Seda protseduuri tuli läbi viia tervelt kolm korda, enne kui sellest lõplikult jagu saadi. Igaüks neist tekitas loomulikult valu. Enesetunne kogu selle aja jooksul oli pehmelt öeldes halb. “Vägevalt oli valus,” kirjeldas Reinaas seda kogemust. Janu oli suur ning vett pidi jooma palju. Seista ei saanud, sest terve kere valutas. Küll aga oli hea uudis see, et kui lõpuks õhkrind ravitud sai, hakkas tervis paranema.

Tagasi koju

Koju tagasi lubati Reinaas neljapäeval, 1. aprillil. Selleks ajaks oli ta haiglas viibinud peaaegu kolm nädalat. Loomulikult oli see hea tunne – lõpuks tagasi kodus. See tähendas, et algab taastumisperiood. Ei ole nii, et lähed koju tagasi ning tunned end samamoodi nagu enne haigestumist. Kõike tuleb võtta rahulikult. Esimesel päeval jalutad väljas 200 meetrit, teisel päeval juba pool kilomeetrit ja sealt edasi saab distantsi aina pikendada. Neid jalutuskäike teeb ta oma maja taga metsas. Arstid ütlesid, et kui kuu aja jooksul taastub jõud sellele tasemele, kus see oli enne haiglasse minekut, siis on kõik hästi. Mälestused haiglas viibitud ajast aga jäävad.

“Ma nägin, kui sassi võivad inimesed selle haigusega minna. Praegu olen olukorras, kus oleksin kohe valmis laskma end vaktsineerida, kui võimalus tuleb. Ma tahan veel elada, mul on lapselapsed, tahan veel sporti teha ja ma ei mõtlegi selle peale, et siit lahkuda. Loomulikult austan perearsti otsust, mida tema soovitab olukorras, kus ma olen haiguse läbi põdenud. Usaldan sada protsenti oma perearsti,” rääkis Reinaas.

Kui panna kõrvuti isiklik kogemus maskivastaste protestidega, laiutab seal hiiglaslik kuristik. Reinaas sõnas, et ta ei mõista, miks ei ole inimesed valmis usaldama meedikuid, kes on oma ala spetsialistid. “Inimesed, laske end vaktsineerida,” kõlas tema sõnum pärast koroonaviiruse läbipõdemist.

Veel ütles ta: “Ise ootan selleks teadet perearstilt. Olen tänulik oma perearstile, kes leidis siiski mulle võimaliku koha Raplamaa haiglas. Tänud Rapla raviarstile, õdedele ja sanitaridele. Samuti ka Tallinna rindkereosakonna arstile, kes tegi kolm operatsiooni, mis olid veidi valusad, kuid tõhusad. See jääb alatiseks suure tänutundega meelde.”