Maret Kollin
Mõõtsin ära oma rusika suuruse. Just nii suur on iga inimese süda. Kui palju mahub ühte südamesse? Südamesse mahub: emaarmastus, kallima armastus, lapsearmastus, sõbraarmastus, isamaa-armastus, lemmiklooma armastus ja väga paljude muude, ent tähtsate väärtuste armastus. Nad kõik on minu väikses südames ja mitte keegi pole siiani kurtnud, et neil oleks seal kitsas.
Olen vabatahtlik ning oma tegudega saan näidata, kui oluliseks ma pean enda jaoks kedagi, kellel on tohutu suur sisemine jõud – armastus. Tee seda, mis teeb õnnelikuks! Eestimaa on imeilus igal aastaajal, kuid eriti ilus on aprillis. Siis kattub kogu maa sinilillevaibaga. Alates 2014. aastast viib Eesti Vigastatud Võitlejate Ühing koos Naiskodukaitsega igal kevadel läbi Sinilillekampaaniat, mis kutsub kandma Sinilille rinnamärki Kaitseväe ja Kaitseliidu veteranide ning nende lähedaste tunnustuseks. Sellel kevadel tuleb Sinilillekampaania juba kaheksandat korda. Meie seas on ligi 3000 veterani ning absoluutselt kõik nad väärivad tunnustust!
Esimene kevad, kui pakkusin hoogsalt kampaaniatooteid, on meeles kui eilne päev. Seisin ilusas Naiskodukaitse vormis Rimi poe ees, käes karp käsitöölilledega. Oli ilus päiksepaisteline päev. Enamik inimesi olid väga teadlikud, mida tähendab sinilillemärk. Oli ka negatiivsemaid kampaaniasse suhtujaid. Meie oma mehed ja naised käivad välismissioonidel, seades ohtu oma elu, nad on austust väärt. Nii oligi mul tol päeval hea kuulda: „Loomulikult ma toetan omi!“ Paljud ei mõista seda, miks minnakse võõrale maale, kus võõras sõda…
Minna Eesti sõdurina ja astuda Eesti riigi eest välja, meie eest välja, on judinaid tekitav julgus. Jaa, ma mõistan, see on elukutse, kuid minu jaoks on see midagi enamat. Need inimesed tagavad julgema riigi, turvalisema homse. Sellest kampaaniast on saanud minu südameasi, minu üks armastus. „Anname au!“ kampaania sõnum kõnetab mind väga.
Minu sees on tuhandeid soove. Mõnele neist mõeldes tekib nutuklomp kurku, silmi täidavad pisarad ja südames on tohutu valu. Kaotusvalu. Üle kümne aasta on võidupüha minu jaoks väga raske päev. Aastaid tagasi kaotasin sel päeval väga hea sõbra, kes viibis välismissioonil. Mul pole võimalust enam kunagi vaadata tema hallidesse silmadesse ega ka öelda, kuidas ma teda armastan! Mälestus temaga koos veedetud ajast jääb, seda ei röövi meilt keegi.
Vahel esitan endale küsimuse, miks ma püüan kampaaniatooteid võimalikult palju müüa? Miks ma seisan lörtsisajus poeukse ees ja pakun möödujatele käsitööna valmistatud sinililli? Sellele on ilmselgelt ainus ja õige vastus – sinilille kandmine südame juures on väikseim austus, mida kadunud sõbrapoisi mälestuseks teha saan. Ja ma kannan seda uhkusega!
Sinilill on veteranide sümbol. Kutsun sindki kandma aprillikuus rinnas sinilille. Leia üles enda naiskodukaitsjast „sinilillesaadik“ ja ära unusta 23. aprillil lippu masti tõmmata, on veteranipäev. Anname au!
