Kas piisavalt geniaalsele autorile võiks andeks anda kõik patud? Kas autoril on üldse tähtsust?
Sandra Jõgeva (taas)tõstatas Eesti Ekspressi kultuurlisas Areen („Kas halbade inimeste tehtud teoseid tuleb edaspidi salaja vaadata?” Ilmunud 15.03.21) iidvana ja aina end meenutava, kuid seni selge lahenduseta teema: kas autor on surnud? Tõele au andes ta täpselt selliselt oma teemapüstitust ei sõnastanud, kuid põhimõtteline küsimus autori tähtsusest tõstatus tema sõnade läbi küll.
Kas autor ja teos on lahutamatult seotud või mitte, on arutlemiseks avatud teema ning arutlejaid on aegade jooksul leidunud küllaldaselt. On üsna selge, et iga seisukoht lähtub millestki ning üht ainuõiget igale ühele ühtviisi sobivat lahendust sellele probleemipüstitusele ei olegi, aga on võimalik arutleda. Ja tulekski arutleda.
Jõgeva väljendab oma isiklikku seisukohta selgelt, öeldes oma kirjutisega, et tema jaoks ei vähene teose geniaalsus selle võrra, kui palju autor on saanud avaliku hukkamõistu osaliseks seoses kriminaalse tegevusega. Ta ütleb otse, et looming ja kriminaalsed teguviisid ei ole omavahel seotud. Sellest võib järeldada loogiliselt, et Jõgeva jaoks ei ole autor teose puhul oluline või alternatiiv oleks, et ta eristab isiku puhul autorit ja kriminaali.
Soodus pinnas süüdimatusele
Võtame selle esimese variandi. Sellisel juhul ta vaatab geniaalset teost ja tunnustab seda ning seega ka autorit, aga ei isikusta teda. Kui selliselt käituks ka kõik teised inimesed ning lisaks institutsioonid, ei oleks üldse probleemi, millest rääkida. Autor oleks ebatähtis, ei pälviks tunnustust ega laitust ning elaks varjus oma kunsti tehes, olgu siis oma elus väljaspool autorsust õnnelik, süüdi mõistetud, süüdistatud või õnnetu. Ta võiks justkui elada oma elu täiesti eraldiseisvana sellest teadmisest, et ta on autor. Tal võib seejuures sissetulek olla ikka, juriidilised õigused oma teosele jäävad alles, olemata jääks avalik aplaus.
Probleem tekib sellest, et autor on enamasti siiski pildis kogu oma olemusega. Me teame tema nime, vaatame tema nägu ning õpime tundma, kes ta on. Intervjuude, biograafiate, kommentaaride ja muu säärase kaudu saame teada, millest ta mõtleb, vahel ka, mida ta sööb või millised tunded valdavad teda noori naisi vaadates. Üks asi on süüdistused, moraalituses on süüdistatud ka Jõgevat ennast, nagu ta mainib, aga teine asi on tõendatus. Need näited, mida Jõgeva toob, Polanski ja Allen, on mainekad ja kaalukad, kuna neid on põhjalikult lahatud. Ilmselt just nimelt tänu nende nimede kaalukusele, mis on saavutatud tänu laialdasele tuntusele.
Kui tehtud on tegu, mis on leidnud mingisugust tõendamist, kuid sellele ei järgne ühiskondlik halvakspanu, iseäranis just neile kaalukatele nimedele ja isikutele nende taga, saab levida süüdimatuse tunne, et kui oled saavutanud teatud ühiskondliku staatuse, jääd puutumatuks. Oled armastatud autor eelkõige. Jõgeva muidugi püüab veenda meid vastupidises – kui on saavutatud teatud staatus, seda suurema publiku ees oled sunnitud taluma halvakspanu. Ka valesüüdistuste tõttu. Mis on ka kahtlemata tõsi, aga seda suurem on surve tagamaks, et süüdistustel on alust.
Kahtlemata on see dilemma, kas vaadata paljukiidetud Alleni filmi või mitte. Iseenesest on igatahes filmi vaatamine juba tunnustus autorile, kuid on seda vaikivalt. Autori geniaalsust kriminaalsuse tõttu kahtluse alla seadma ei pea. Küsimus on pigem avalikus ja häälekas halvakspanus. Jõgeva leiab, et häälekat kinnitamist, et kuritegevus ei ole aktsepteeritav, ei ole vaja, sest see on iseenesest mõistetav. Sellele ma vaidlen vastu.
Vägivald armastab vaikust
Igasugune vägivald armastab vaikust. Just nimelt sellises keskkonnas saab ta toimetada. See ei puuduta ainult märkamist ja vastu hakkamist, aga ka teadvustamist ühiskondlikul tasandil. Kui me kõik vaikides Alleni filme edasi vaataksime, aplodeeriksime talle, kui ta auhinna saab ja suruksime tema kätt nii nagu alati on olnud, kuigi teda varjutavad rängad süüdistused, mida ei ole tõendatud alusetuks, siis me aitame kaasa.
Me ühest küljest aitame kaasa Allenile, kes võiks süüdistuste tõttu kaotada oma au ja kuulsust, vähemalt selle, mida ta võiks veel edaspidi tulevikus saavutada, aga kui me aitame vaikimisega, siis ta ei kaota. Ta saab olla edukas, rikas ja auhinnatud ka edasi, kuigi on kriminaal. Kui me ühiskondlikul tasandil kurjategijat, ka autorit seal hulgas, hukka ei mõista ja ei keeldu tema kätt piltlikult öeldes surumast, pakume me talle privileegi. Privileegi, mille ta teenis ära oma geniaalsusega. Kas see aga on õigustatud privileeg, selles ma ei oleks nii kindel.
Teisest küljest me anname selliselt tegutsedes kindla signaali ülejäänud geniaalsetele kriminaalidele, et kui oled piisavalt geniaalne, siis me pigistame silma kinni võimalike kuritegude suhtes ning loobume hinnanguid andmast nende osas. Ole, kes sa oled, plaksutame ja kiidame sind ikka. Leian, et ei ole võimalik, et inimene on justkui ühes osas ühiskonna mudakihis tegutsev kriminaal ja teises osas kõrgelt hinnatud autor. Laidame kuritegu, aga kiidame teost. Kahtlustan, et selliselt meil ei õnnestu paraku üht inimest lõhestada. See oleks siis Jõgeva kirjutisest lähtuvalt teine alternatiiv – ta suudab eraldada ühes isikus kriminaali ja autori.
Veel ühe küljena kahjustabkurjategija helgemast kiitmine tugevalt tema ohvreid. Nendest võivadki saada pelgalt süüdistajad ja näpuga näitajad, kuigi neil on selleks alust ja midagi on päriselt juhtunud. Nad on alati nõrgemal positsioonil, peaaegu alati ühiskondlikult vähem tunnustatud ja seavad end vähemalt samaväärselt ebameeldivasse olukorda, kui seda tekitatakse kurjategijale. Kui tagajärge ei saabu, tõuseb pinnale süüdimatus ja kui süüdimatus on tekkinud, jäävad varju kõik järgnevad teod, kõikide järgmiste geniaalsete kurjategijate teod, sest keegi ei vaevu neist rääkimagi. See ei huvita kedagi. Jäävad lühikeseks võimukandjate käed, ei tee ka meedia kära ja elu saab jätkuda edasi, autor õitseb, ohver närbub.
Ajastu märk
Võimalik, et Jõgeval on lihtsam samastuda autoritega, kuna peab ennastki eelkõige autoriks ning loodaks iseend eraldada oma loomingust. Igal autoril on ilmselt hirm, et üks või teine valesti öeldud sõna võib kahjustada pikalt üles ehitatud kuvandit tõsiseltvõetavast loojast. See on seda enam aktuaalne tänasel päeval, et meil on kohutavalt palju võimalusi end võõrastele internetimaailmas nähtavamaks teha.
Mina see-eest ilmselt samastun pigem nende tavainimestega, kes ei pea õigustatuks, et silmapaistev saavutus milleski oleks piisav, et võiks kollektiivselt silma kinni pigistada ränkade süüdistuste osas. Üks aspekt on ka süüdistuste aste. Isikuvastased süüteod, iseäranis, mis puudutavad alaealisi, on minu hinnangul piisavalt vastukäivad, et neid ei tohiks vaiba alla lükata mitte ühelgi tingimusel.
Lõpetuseks laia ringi küsimus, mille üle mõelda: kui vaadata internetis ringlevat klippi prantsuse filmiauhinna jagamistelt, kus kõrge auhinnaga premeeritakse pedofiilias süüdistatavat Polanskit ning tuntud näitlejanna Adèle Haene, kes on oma kogemusi ühe teise pedofiilist režissööriga avalikult jaganud, mehele kingitava aplausi saatel saalist lahkub karjudes: „Häbi!” ja „Elagu pedofiilia!”, siis mis emotsioonid see esile kutsub ja kelle suhtes? Miks?
Vähimal juhul võiks see ergutada kaasa mõtlema, et ehk on Haene julgus protestida ajastu märk. Vaikivalt kannatavate naiste aeg on möödas ning ka kõige kõrgemal ja kuldsemal troonil istuvate suurte ajudega onude peale võidakse näpuga näidata. Ja sellest võidame me lõpuks kõik. Kui keegi enam ei vaiki, ei saa kurjus vohada, kui geeniustele ei ole kaitset, ei saa kurjus vohada. Kui kurjus ei saa vohada, siis… Ma ei teagi. Ma ei tunne sellist maailma, aga tahan unistada sellest oma laste nimel.
