Käsitöölane: Üks kask meil kasvas õuel

Anne Ummalas

Kask on Eesti metsades väga levinud puu, kuigi puhtaid ja muinasjutulisi kaasikuid väga palju ei leia. RMK 2019. aasta metsaraamatu põhjal kasvab kaski Eesti metsade pindalast 29,3%. Seega igas segametsas leidub valendavaid kasetüvesid ja kask on eestlastele kui puurahvale väga armas.

Lausa nii armas, et kask on põhiline taluõuepuu ning kasega on seotud palju uskumusi ja kombeid ning kase erinevaid kasutusalasid talu majapidamises on ääretult palju ja eriilmelisi. Paljud vanad töövõtted ja kombed loodusressursside kasutamisel on inimkonnal unustuse hõlma vajunud, aga kasega seotud tegevused elavad tänaseni. Esmalt muidugi saunaõhtu kaseviha mõnusa lõhnaga. Teiseks meenub kevadine kasemahla karge, veidi puine mekk. Kasemahla suur vitamiinide hulk on juba aastasadu teada ja seda väärtust püüti ka pikemalt säilitada. Kasemahla on hapendatud ja joodud heinaajal või kääritatud vahuveinilaadseks joogiks. Meie kodude mööbel on suures osas kasepuidust ja paberit saame me ka enamasti just kasest.

Kõigis kasepuidu kasutamise valdkondades jääb üks osa puust jääkainena kasutamata – see on kasekoor. (Soomes jääb tselluloosi- ja puidutööstuse jäägina igal aastal üle 200 000 tonni kasekoort.) Kasekoor koosneb kahest osast, pealmisest nn surnud, sitkest valgest kihist – kasetohust – ja alumisest niineosast. Just niines liiguvad edasi puule vajalikud toitained.

Kasetoht on õhu- ja veekindel, tema soojusjuhtivus on väike ja suure tõrvasisalduse tõttu ta ka ei mädane ja seened ei saa tema peal kasvada. Nii on kasetohtu kasutatud suurte latakatena katusematerjaliks, laud- ja mätaskatuse aluskihina. Tohuribadest on punutud jalanõusid (viisud), tarbenõusid (märsid ja muud potsikud), kasetohus on küpsetatud kala. Kuna toht ei märgu, on sellega kaetud ka paate ja valmistatud võrgupüügi ujukeid. Kasetohtu on pandud saapa sisse, et niiskus ei teeks jalgu märjaks – nii said kriuksuga saapad.

Kasekoor sisaldab kuni 30% betuliini, mis annab kasekoorele iseloomuliku valge värvuse, aga tema põhiline väärtus on hoopis meditsiiniline. Nimelt aitab betuliin hävitada vähirakke. See on tänapäeval teaduslikult tõestatud, kuigi seda teadsid ja kasutasid loodusrahvad juba palju sajandeid. Betuliini sisaldab ka kasel kasvav puuseen must pässik, mis on just olnud ravimisel oluline, seda on lihtne korjata ja temast tõmmist valmistada. Musta pässiku tõmmist ja preparaate saab osta ka tänapäeval ja Eestiski toodetakse mustast pässikust Chaga väärt eliksiiri. Must pässik sisaldab veel palju muid väärtuslikke ühendeid, mis turgutavad väsinud ja kurnatud keha, aitavad tõsta immuunsust ja püsida tervena.

Kasekoorest saab aga veel üht olulist ainet, mida inimesed oskasid valmistada juba enne Kristuse sündi. Nimelt väärtuslikku tõrva, mida kase puhul nimetatakse tökatiks. Tökati saamiseks pandi kasekoor kihiti õhukindlasse anumasse (näiteks kummulikeeratud patta) ja tehti lõke selle ümber. Kuumus peab olema paras, nii 500-600 ºC, et kasetoht ära ei põleks. Selle kuumutamise käigus eraldub koorest vedel must tõrv – tökat, mis voolas mööda torukest kogumisnõusse.

Tökati ajamine on väga vana kunst ja tema väärtus ammu teada. Nii on Kreeka bioloog Teophrastus (370-285 e.m.a.) kirjeldanud puude söestumist ja nendest eraldunud tõrva ning mitmeid tõrva kasutusalasid. Eestis on tökatit ja tõrva aetud kogu maal, enamasti omaks tarbeks. Eriti suuri koguseid vajasid rannarahvad paatide tõrvamiseks. Ilmselt kõige suurem tõrvaajamine on toimunud 20. sajandi alguses. Aga palju on tökatit sisse toodud ka Venemaalt, kus olla väga head kaupa tehtud. Tökatit on müünud ka kaltsukaupmehed, kes mööda maad ringi liikusid ja tökatit maarahva hulgas müüsid.

Aga ka siin esines kauba võltsimist. Nii kirjutab Postimees 5. aprillil 1928. aastal, et pärast Venemaaga kaubavahetuse kitsendusi on hakatud hea ja väärtusliku kasetökati asemel talurahvale müüma naftat, millele männitõrva lõhnaks juurde lisatud ning mis muudab naha hoopis rabedaks. Artiklis mainitakse, et nüüd on Lutheri mööblivabriku kõrval avatud ka tökati ajamise vabrik, mille seadmed on kaasaegsed ja võimaldavad kõik mittevajalikud ained tökatist eemaldada. Seda kodus ise tökatit ajades teha ei saa. Tökati ajamine lõppes Eestis pärast II maailmasõda, kui odavam põlevkivitõrv peale tuli.

Tökatil on väga palju väärtuslikke omadusi. Kõigepealt on sellel vetthülgavad, fungitsiidsed ja antiseptilised omadused. Tökatiga ülevõõbatud paadid ja katused ei lase vett läbi ja nendel ei kasva ka puitu kahjustavad seened. Tõrva ja tökatiga võõbati üle ka reejalased ja vankrirattad ja kõik muud puidust esemed ja hooned, mis olid niiske maaga ühenduses ja ilmastikumõjude meelevallas, et need kauem tugevad oleksid. Kui tökatile lisada veidi searasva, saab väga hea määrde, mis on hea hooldusvahend kõikidele nahkesemetele hoburiistadest kuni saabasteni välja.

Tilk tökatit võib küll rikkuda meepoti, aga seebi keetmise ajal potti lisades annab seebile mõnusa lõhna ja raviomadused. Sellise seebiga pestes paranevad paljud tüütud nahahaigused. Tökatit võib paar tilka määrida valutavale hambale, haudunud varbavahedele, külmavõetud ja lõhenenud jalgadele. Ka liigesevalu korral saab tökatist abi. Saunas lisage leiliveele samuti tökatit – nii raviti vanasti hingamisteede haigusi.

Usuti, et ka ussid ja parmud ei talu tökati lõhna, suvisel ajal võivad julged katsetada, kas see ka töötab ning määrida oma sääred tökatiga kokku. Siis võib julgelt paljajalu käia, ussid hoiavad eemale. Lisaks ussidele ja parmudele ei talu tökatit ka paljud teised putukad, nii saad tökatit kasutada ka loodussõbraliku taimekaitsevahendina ja ebasobivad sitikad oma viljapuudest ja marjaaiast eemale peletada.

Uuri lisaks:

• Jaana Salum, mag. töö „Kasetohust tökatiajamine ja selle võimalikud kasutusalad), Tallinna Tehnikaülikool, 2014
• Tökat – lihtsuses peitub wägi (Facebookist)
• https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=postimeesew19280405.2.78&st=1&l=en
• http://vana.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/9909/torv.html
• http://old.kogu.hiiumaa.ee/uploads/adminFiles/projektid/voldik%20Ajaloolised_v6tted_12-lk.pdf