Anne Ummalas
Keava linnust on esmamainitud 1054. aastal Vene kroonikates, kus räägitakse Novgorodi vürsti Izjaslavi vallutustest tšuudide maal ja muuhulgas Kedepivi linnuse vallutamisest. Keava linnus asub Keava mägedes, jääajal tekkinud ooside piirkonnas, looduslikul künkal, seljataha jäävad sood ja rabad, mis tänaseks on suures mahus kuivendatud.
2002.-2003. aastal toimunud arheoloogiliste kaevamiste käigus leiti muu põneva hulgas linnuse jalamilt, Verevainu soo turbakihist kasetohust salatee, mis suundus ilmselt läbi soo soosaarele. Selline tee on haruldane kogu Euroopas. Tee oli roigastega toestatud ja tohukihid hoolikalt kõrvuti laotud. Kuna turvas oli ladestunud nii tee peale kui ka tohukihtide vahele, arvasid arheoloogid, et kasutusajal jäi tee soovee alla. Nii ei olnud tee võõrale näha, kohalik rahvas aga teadis ja sai salajast teed pidi rünnaku ajal linnuselt põgeneda. Keava asustus arvatakse ulatuvat 7.-8. sajandisse, viikingiaega. Kui vana täpselt on leitud tohutee, veel ei teata. Tee kaeti taas pinnasega, et jätta täpsemad uuringud tuleviku teadlaste teha.
Allikas: http://eestiloodus.horisont.ee/artikkel529_516.html
