„Mees, kes üllatas kõiki“ (2018)* on film, mis küsib laias laastus, milleks on inimesed valmis, kui enam valikuid ei ole?
Õpetusi, kuidas ära petta surma, leiab ilmselt paljudest mütoloogiatest. Meie omagi kultusteostest on läbi jooksnud tarkused, mis soovitavad näiteks püksid pähe tõmmata, sest katk kahe persega inimest ei torgi. Selles Vene-Eesti filmis toimub tegevus Venemaa väikeses külakeses ja kohalik šamaan jutustab surijale loo isapardist, kes tolmu sees püherdades end emapardina näitas ning seeläbi surma üle kavaldas.
See surija siin loos on metsavaht Jegor Koršunov (Jevgeni Tsõganov), umbes 40-aastane mees, kes elab koos lapseootel naise, kooliealise poja ja kergelt dementse äiapapaga. Metsavahi tööd näidatakse televaatajatele kui midagi väga ohtlikku. Jegor satub võitlusesse, kus kõlavad lasud ja välguvad noad. Ta jääb selles võitluses peale. Tema näost ei loe ühtki üllatusmomenti ega ärevust, see kõik on tema jaoks tavaline osa elust. Ta on tugev, heas vormis, rahulik, tõsine mees. Ka arstilt saadud lõpp-staadiumis vähi diagnoos ei pane teda oluliselt emotsioone väljendama.
Tema naine jagab emotsioone kõigi osaliste eest. Ta asub kohe raha koguma, et pääseda jutule mõne teise arsti juurde. Lõpuks jõutakse ringiga šamaani jutule. Jegori uhkus ei oleks lubanud ühtki neist käikudest. Ta tõrgub igal sammul ning näib soovivat oma saatusega leppida. Ühe esimese käiguna pärast arstilt diagnoosi saamist läheb ta panka ning teeb selgeks, kuidas kindlustada oma naise tagalat pärast tema surma. Esimesed julgustavad sammud oma saatuse mõjutamiseks astub ikkagi elu ja hakkamist täis vene naine.
Tõtt öelda tundub Jegor selle igas mõttes liikuva, elust pulbitseva naise kõrval kui vari. Peaaegu elutu, tundetu figuur, kes kulgeb selles hetkes, kus ta parasjagu viibib. Ühtki selget mõtet või tunnet Jegori näost ega sõnadest välja ei loe. Ta lihtsalt on. Tema naine jällegi teeb ja tunneb. Ta räägib, tantsib, algatab seksi, pakub süüa, peseb nõusid, hoolitseb isa ja lapse eest. Erinevusele vaatamata näib neil olevat omavahel hea side, kuid Jegor ei tunnista kohe ei oma haigust ega hiljem oma otsust surma tõrjumisel.
Isapardist saab emapart
Jegor võtab vastu otsuse muutuda. Ta asub püherdama tolmus, et muutuda emapardiks. Ta soetab endale kleidi, sukad, kontsaga saapad, silmavärvi ja huulepulga. Esialgu asub ta end muutma õhtuhämaruses. Koduhoovis asuvasse sauna varjudes kehastub ta ümber naiseks ning jalutab seejärel kuuvalgel kartulipõllul.
Naine, kes ei ole saanud mitte mingisuguseid selgitusi ega tea šamaani lugu isapardist, saab mehe kummalise käitumise näol karikasse järjekordse piisa. Niigi viimasele piirile viidud naine, valmistudes oma saatuseks, peab nüüd toime tulema näiliselt peast segi läinud mehega. Mees vaikib ning pagendatakse sauna elama. Seal ta varjub, kuniks sel ei ole enam mõtet. Külaelanikud on haisu ninna saanud ja ta on sunnitud end näitama.
Endale omases tuimuses ja emotsioonitus olekus kulgeb ta mööda oma väga traditsioonilist koduküla, kus teda saadavad mõistmatust ja põlgust täis pilgud. Ta ei pääse puhta nahaga sellest julgustükist ning pageb viimaks külast ära metsa. Juhuslikus hütis keerab ta end karedale tekile kerra, pistab põske mõned marjad ja teeb väikesele ahjule tule alla.
Mingisugust viidet aja kulule jutu käigus ei tehta. Kui arst annab viite sellele, kui palju on Jegoril aega elada, hakkab filmi vaadates kerima seier silme ees, mis üritab aru saada, millal täpselt see surm nüüd üle kavaldatud on või ei ole. Pärast üht järjekordset vägivaldset rünnakut, mis justkui on märgiline, tehes Jegorist lõplikult naise, jääb ta liikumatult lamama. Kuid see ei olnud siiski tema viimane hetk.
Lumesadu saab vihjeks, et aastaaeg on vahetumas ning mingi aeg möödunud. Askeetlikult eksisteerinud Jegor on seega viibinud oma meditatiivses olekus, peamiselt lamades ühes pimedas metsahütis, juba arvestatava aja. Tekib küsimus – kui ta isegi elab üle oma vähidiagnoosi, siis kas sellel elul on enam väärtust, kui ta on pagendatud väikesesse hütti metsa sees, ilma igasuguse kindluseta, millal ja kas üldse surm on üle kavaldatud. Mütoloogilist surma kehastust vaatajad ei näe. Kui ta käiski ja lasi end petta, siis mitte meie silme all.
Inimvõimete piirid
Mida sa oled valmis tegema, et muuta seda, mis praegu on? Millist tõuget selleks vaja on? Need on suured küsimused, mida film ka edukalt tõstatab. Üks keskmine tõsine mees on võimeline minetama kõik, mida ta seni on tundnud ja mida eluks on pidanud, et vastu võtta uus elu, kui see vähemasti tagab eksisteerimise siinilmas. Seda kummalisem on see vaatepilt, et Jegor ei ilmuta mitte mingisugust elujanu teatraalsele drag-queenilikule käitumisele eelnevalt.
Film pakub ka lähivaadet suhtelises vaesuses elavate külainimeste igapäevaellu. Ülikonnas koolis käivad lapsed mängivad pärast tunde jalgpalli, magatakse kitsastel kušettidel, elatakse väikestes värvikirevates majakestes, hoovil põllu- ja peenramaa ning koduloomad.
Elutahet tulvil naine jõuab oma suure kõhuga koos lumega metsamajakesse ning toimub sõnatu, rituaalne leppimine. Leppimine selle olukorra ja teineteisega. Naine peseb mehe puhtaks, teeb talle värske meigi ning nad heidavad koos sinnasamasse hütti, puust kõvale pingile magama. Armastus siiski võib olla kõikevõitev, ka kogu pilti nägemata ja asjaolusid ning motiive teadmata. Sellega film veel ei lõpe. Kas Jegor igaveseks kleiti kandma jäi, see tuleks igalühel ise välja uurida.
Eesti-Vene filmis on eestlaste mõju hästi tunda. Suures osas vaikivalt väikeküla murekohtade näitamine, probleemi tõstatamine ilma suurema draamata on meie vaatajatele hästi tuttav. Kummastavad loodusvaated kõrvuti porise külaga, pühendunult vaikivad tegelaskujud ja sünged toonid on visuaal, millega oleme harjunud. Samas on põnevust filmi jooksul osavalt säilitatud, pildi kvaliteet on väga kõrge, näitlejad veenvad ning lõppakord ootamist väärt.
* Film linastus 2018. aastal, kuid on hetkel vaadatav ERR-i tasuta veebikanali Jupiter vahendusel.
