Keset Tallinna vanalinna on Eesti Kangastuudio pood, kus kõige muu hulgast leiab suure hulga meie rahvarõiva seelikukangaid. Erinevaid mustreid on riiulis umbes 70 ja nende tegija Vladimir Mihhailovi sõnul on just tema ettevõttel Klauser Baltic OÜ suurim valik rahvarõivakangaid.
Kokku on tema käe alt läbi käinud enam kui 300 erinevat mustrit. Rahvarõivakangaste tegemisele on Vladimir pühendanud umbes viimased 20 aastat oma elust. Kangastega on ta aga seotud olnud varemgi, kui töötas Keila vabrikus direktori asetäitjana. Seal valmisid naistele seeliku- ja kleidikangad. Elu viis Vladimiri aga kokku rahvarõivameistri Silja Nõuga, kes kurtis, et kangakudujad ei jõua nii palju seelikukangaid kududa, kui vajadus on, ja kvaliteet ei ole ka kõige parem. Nii võttis Vladimir asja ette, lõi väikse perefirma, tellis Itaaliast vastavad kudumismasinad, leidis Järlepas masinatele sobivad ruumid ja on nüüdseks üks tuntumaid ettevõtjaid, kelle käest nii suured laulu- ja tantsukollektiivid kui ka eraisikud endale rahvarõiva seelikute ja muu jaoks kangaid käivad tellimas.
Üks õige rahvarõivafänn võib küll nüüd kulmu kortsutada, et miks peaks seelikukanga masinaga tegema, kui õigem oleks kangastelgedel kududa. Masinal kootud kangal on aga mitmeid eeliseid. Näiteks see, et kui oma tellimus teha, siis on see suure tõenäosusega juba paari päeva pärast kohal. Eelis on ka see, et kui ühel hetkel tekib vajadus samasuguse mustriga kanga järele, on seda võimalik saada, kuna lõngad on kvaliteetsed ja kasutatakse täpselt samu värvitoone. Hea näide sellest, et Vladimiri tehtud kangad on kvaliteetsed, on see, et kuigi Kihnu naised olid alguses nördinud, et nende mustreid keegi teine teeb, pidid nad pärast tunnistama, et Klauser Balticu kangas on parem kui neil.
Õige lõng tagab hea kanga
Vladimir meenutas, et kui ta rahvarõivaste kangaid tegema hakkas, oli Siljal ARS-is töötamise ajast suur hulk mustreid olemas ja uusi mustreid käis ta Eesti Rahva Muuseumis otsimas. Kuna sealsed kangad on ajaga siiski pleekinud, valisid nad kahekesi välja algupärastele võimalikult ligilähedased toonid ja on nende toonide juurde ka jäänud. Eks see värvide sobitamine on küll paras töö, kuna veidi teine toon võib teiste värvidega koos hoopis teise mulje luua. Nii on Vladimir ja Silja mitmeid tunde veetnud õigete värvide otsingul.
Koostööd on tehtud ka rahvarõivameistri Kersti Loitega ja Vladimir lisas, et nad töötavadki koos nendega, kes teavad rahvarõivastest palju, oskavad ja tahavad neid teha.
Õigete toonidega lõngad saadakse Leedust. Päris algusajal katsetas Vladimir ka läti lõngadega ja kohalike, Raasikul ja Jõgeval valminud lõngadega, kuid juhtus, et lõng oli kas topiline, läks kergesti katki või sama värvi tellides tuli hoopis teine toon. Leedu ettevõttega jäi aga Vladimir rahule, seal värvitakse lõng täpselt seda tooni, mis värvikaardil neile ette antakse. Väga rahule jääb ta ka nende värvide kinnitamisega, nii et nemad saavad omakorda anda oma kangastele garantii, et need ei anna värvi.
Katsudes riiulist välja otsitud Rapla mustritega kangaid, on tunda, et need on karedad. Vladimir rääkis, et lõngu tootvad leedukad kasutavad Uus-Meremaa villa. “Sellest villast tehtud seelikuga tekib tunne, nagu olekski see vanasti tehtud seelik, lõng on selline, nagu me vanaemad tegid, kare, ja paneb seeliku seljas hästi istuma,” selgitas ta. Võrdluseks võib tuua, et Raasikul kasutatakse Saksamaa villa, mis teeb kootud kanga pehmeks ja seelik ei jää seljas nii hea.
Kangaste tootmine käib Järlepas suures hallis. Sealne koht valiti põhjusel, et seitse masinat vajavad enda ümber suurte lagedega ruumi, et nende tekitatud müra nii kõrvulukustav ei oleks. Vladimir naudib ka seda, et elades Sakus, sõidab ta Järlepasse tööle 20 minutit.
Kui tahad rahvariidetriibuga patja, vali akrüülkangas
Peale Vladimiri on ettevõttes tööl kaks inimest ja kõik nad oskavad kõiki masinaid kasutada. Ta meenutas, et kui ta need masinad ostis, käis tal inimene Belgiast abiks, kes masinad kokku ja tööle pani ning talle ütles, et mis peremees ta on, kui ise masinaid käsitseda ei oska, ja õpetas talle nendega töötamise selgeks. Nüüd saab Vladimir juba hääle järgi aru, kui masinal midagi viga on. Kangakudumine ei ole ajalooliselt vaid naiste pärusmaa olnud ja ta on veendunud, et masinal kangakudumine nõuabki mehe kätt. Naised teevad küll kõik õpetuste järgi ja õigesti, kuid probleemi korral aitab hädast välja pigem mehelik loogika.
Peale villaste kangaste tehakse ka akrüülkangaid ja Vladimiri sõnul on kõik, kes on Tallinna lennujaamas käinud, nende kangaid seal istmetel kindlasti märganud. Akrüülist triibukangas sobibki just hästi mööblile ja muudeks sisustusaksessuaarideks, kuna on villasega võrreldes pehmem. Seda kangast käiakse ka lastekollektiivide tarbeks ostmas. Lapsed kasvavad ju nii kiiresti oma riietest välja ja neile sobib odavam akrüülkangast seelik hästi. Lisaks on ta naha vastu pehmem, kergem kanda ja plekkide tekkides võib seda seelikut ka masinas pesta.
Värvid on akrüülil küll villast erksamad, kuid kui võrrelda kahte lõnga, siis ega silma järgi saagi aru, kumb on villane, kumb akrüüllõng. Mõningaid näiteid, mida akrüülkangast teha saab, on ka poes olemas, näiteks lauakatteid, padjapüüre, raamatukaasi, teekannusoojendaid, pajalappe, münditaskuid, väikseid kotikesi, rinnamärke. Eriti vahvad on väikesed rahvarõivastes nukud. Seelikud on vähendatud mõõtudes, kuid triibustik on muidu sama mis õigel seelikul.
Sellised seelikumustriga tooted lähevad Vladimiri sõnul eriti hästi kaubaks siis, kui otsitakse midagi eestipärast mõnele siinsete juurtega välismaal elavale inimesele.
Küsimusele, kas ta tunneb mustrile peale vaadates ära, mis kihelkonnaga on tegu, vastas Vladimir, et üldjuhul ikka tunneb. Kahtluse korral saab ta üle kontrollida albumist, kuhu kõik mustrid on jäädvustatud. Ja kui võrrelda kahte samasugust kangast, millest üks on kellegi teise tehtud, siis tunneb Vladimir enda tehtu kindlasti ära, vaadates lõime, kanga tihedust ja värve.
Töö, mis pakub iga päev avastamisrõõmu
Kuigi tootmismahtude üle Vladimir ei kurda, tellimusi jagub, eriti laulu- ja tantsupidude eel, avaldab ta mõne asja üle küll nördimust. Eestlased ei tunne iseenda ajalugu ja pärimust, leiab ta, sest küllalt on poodi astunud neid, kes triibukangaid nähes küsivad, mis see on, kas mingi vaip. Naised üldjuhul teavad, millega tegu, kuid meeste teadmises on küll vajakajäämisi.
Kurvaks teeb Vladimirit ka asjaolu, et tänapäeva noortel ei ole enam neid käsitööoskusi, mis varem. Üha rohkem otsitakse valmistooteid, kuna õmmelda ei osata. Paljud teadmised surevad koos käsitöömeistritega – neid väikseid nippe ja trikke, mida tema kasutas, ei tea enam keegi.
Vladimirile on pakutud ka võimalust hakata tootma kangaid Ameerikasse müümiseks, kuid sellest ta loobus, kuna see oleks tähendanud meeletut rassimist. Ta meenutas Keila vabriku aega, kui töö käis mitmes vahetuses ja tekitas palju praaki. „Inimene peaks elama, mitte vaid tööd tegema,“ on Vladimiri üks põhimõtteid. Seda jälgib ta ka kangakudumises, tehes tööd siis, kui tuleb tellimus. Tavaline tellimus näiteks tantsukollektiivi 12 inimesele on 18 meetrit. Ehk poolteist meetrit seeliku kohta. Tunniga teeb masinal valmis viis meetrit kangast. Kangakudumisest kauem aega võtab aga mustri programmeerimine.
Vladimir on rahvarõivakangaste tegemise valinud seepärast, et see meeldib talle ja iga päev pakub uut avastamisrõõmu. Näiteks toob mõni inimene vanaemalt jäänud seeliku ja soovib samasuguse mustriga uut. Ja alati saab värvikaardi abil luua ka päris enda mustri. Varem ongi ju igas talus olnud oma mustrid, nii et miks mitte ka nüüd luua perele täiesti oma tähenduse ja mustriga seelik. Ka tantsukollektiividele on disainerid täitsa oma mustriga seelikuid loonud.
Kangakudumine meeldib Vladimirile ka seepärast, et kangale peale vaadates ta teab, et selle taga on tema töö. „See töö on kunst. Siin on nii palju mustreid ja iga mustri taga seisab minu töö. See tähendab minu programmi, mille tarbeks ma valin lõngasid ja klapitan neid, et muster välja tuleks.“
Erinevaid mustreid on Vladimir viimaste aastakümnete jooksul teinud üle 300.
Rõõm uhkusega kantud rahvarõivast
Ostetuimad kangad on muidugi Kihnu ja Muhu mustritega. Vladimirile endale meeldivad aga sellised triibustikud, mis on neutraalsemate värvidega, rohekate ja pruunikate toonidega, näiteks Harju-Risti ja Harju-Jaani. Meeltmööda on talle ka mustrid, mille programmi tehes peab olema väga täpne, ehk üks mustrikord on väga pikk ja peab hoolega vaatama, et iga triip õiges kohas oleks. Tema naisperele meeldib aga Ambla muster.
Meie rahvuslikud triibumustrid meeldivad ka väga soomlastele, kes iga kord poes käies kindlasti midagi kaasa ostavad. Neile meeldivad enim sellised seelikumustrid, kus ülaosa on must ja all on värvilised triibud. Ilmselt põhjusel, et sarnaseid rahvarõivaid kohtab ka nende kultuuris.
Suurim rahvariidekangaste ostmine hakkab enne laulu- ja tantsupidusid. Nüüd on esinejatele ka sellised reeglid, et juba proovides peab täiskomplektsete rahvariietega esinema, nii et kangaste tellimisele tuleb varakult mõtlema hakata. Eraklientide ostud sagenevad samuti just enne pidusid, kuna ka lihtsalt pealtvaatajana tahetakse endale rahvuslike mustritega rõivaid selga panna.
Paljudele seelikutegijatele on väga vajalik võimalus, mida Vladimiri masinad pakuvad. Nimelt on osa rahvarõivaseelikuid kurrutatud ja selleks, et näiteks punased triibud üleval jookseksid, peab õmbleja niidid väga täpselt paika panema, eksida ei tohi. Seda on keeruline teha ja kui arvestada, kui ajakulukas on kurrutamine terve tantsurühma seelikute tarbeks, on võimalik ühe programmiga teha nii, et see ajab niidid kohe õigesse kohta. Kurrutatavat seelikukangast näidates rääkis Vladimir juurde, kuidas vanasti võeti kuum leib ja fikseeriti sellega triipusid.
Vladimiril endal rahvarõivaid pole. Kuid selle eest on ta kodu rahvarõivakangastega täidetud, triibumustreid leiab toast nii diivanikatte ja patjate näol kui ka õues kiigekattena. „Mulle meeldib näha, kui neist kangastest tehakse midagi. See on asi, mis teeb mulle rõõmu. Triibumustriga lauakate näeb ka luksuslik välja,“ rääkis Vladimir. Talle teeb rõõmu, kui pisikestele lasteaialastele rahvariideseelikuid õmmeldakse ja nad seda uhkusega kannavad.
„Meil on vaja rohkem tööd teha selles suunas, et noored teaksid oma ajalugu. See on hea, et meil on nii palju pärandit, kuid palju asju on juba kadunud,“ sõnas Vladimir, lisades, et talle meeldivad naised, kes tulevad ja pikalt valivad endale seelikukangast. Rahvariideseelik ei pea aga olema vaid pidupäevaks, üha rohkem on neid, kes kannavad seda taas ka argipäeviti, kuna see on mugav ja soe.
