Iganenud arusaam poiste ja tüdrukute värvidest võikski minevikku jääda

0
139
Katri Reinsalu Foto: Siim Solman

Laste kasvatamine on igas mõttes huvitav kogemus. Üks osa sellest on ümbritseva maailma taasavastamine. Väikesed iseärasused, mis muidu ehk kunagi pikemalt mõtlema ei pane, paistavad hoopis uues valguses, kui sa pead neid tutvustama inimesele, kes neist veel midagi ei tea.

Nende vastuolude seas on suuremaid ja olulisemaid nagu see, et me väärtustame iseseisvalt ja kriitiliselt mõtlevaid täiskasvanuid, aga eelistame enda soovidest kergekäeliselt loobuvaid ja sõnakuulelikke lapsi. Kust jookseb piir ja kuidas siis täpsemalt seda iseseisvat mõtlemist soodustada, paneb mind tihti mõtlema.

Nende keerulisemate küsimuste kõrval hakkab aga silma ka täiesti jaburaid tavasid ja traditsioone. Üks neist on soopõhised värvid. Olen ju minagi kasvanud tavaga, et roosa on tüdrukute ja sinine poiste värv. Ei teagi, millal see mulle esimest korda kummaline tundus, aga see oli kindlasti tükk maad enne lapsevanemaks saamist. Lapsevanemana pean aga tunnistama, et see teema paneb mõnikord mu vererõhu tõusma.

Eks ole mõnd uhiuut ilmakodanikku vankris piiludes tihti kole keeruline lihtsalt näoilme järgi tuvastada, kas tegemist on poisi või tüdrukuga. Roosa lipsuke või sinine tekike kindlasti oleks abiks soo määramisel. Aga mulle jääb pisut arusaamatuks, miks on meil iga lapse puhul visuaalselt kohe vaja selgeks teha, mis soost ta on. Kui see info tõesti hädavajalik on, siis on selle väljaselgitamiseks ka teisi mooduseid. Mõne vihje võiks anda uue ilmakodaniku nimi, mida tema vanemad on ilmselt valmis jagama.

Kurb on lihtsalt see, et beebieas alguse saav värvidega liigitamine kestab aastaid. Poelettidel on poistele mõeldud asjad sinised ja tüdrukute omad roosad. Ikka ja jälle otsib keegi oma lapsele „poistele sobilikes toonides” jalgratast või pakub müügiks „tüdrukute” tosse. Ikka ja jälle kostab kõrvu kommentaar, et roosas särgis poiss peaks endale midagi sobilikumat selga leidma.

Ja siis mõtlen ma enda koduse elu peale. Minu kaksikud jagavad kappi. Kõik nende riided on ühises sahtlis ja samas mõõdus. Julgen pakkuda, et väikese vikerkaare saaks neis esindatud värvidest kokku küll.

Nende seas on autode ja koppadega siniseid ja rohelisi särke. Täpselt samuti roosat ja südamekesi. Iga kord, kui mu poeg otsib kapist välja mõne roosa särgi ja palub abi selle selgapanemisel, jään mõtlema nende „poiste ja tüdrukute värvide” peale. Kas pole see mitte üks kõige jaburamaid leiutisi, et mu poeg peaks selle roosa särgi või südametega püksid kappi tagasi viima? Või et mu tütar peaks uhke suure kopaga sinise särgi vennale loovutama?

Ei tee see roosa särk mu poega vähem poisiks ega sinine kopp tütart vähem tüdrukuks. Võib-olla on võõral esimese hooga keerulisem aru saada, mis soost nad on. Aga miks see üldse oluline peaks olema? Ehk oleks juba aeg see väljamõeldud liigitus minevikku jätta. Säästaks ehk oma lapsi sisemisest dialoogist, mis värvi tossudes on neil sobilik joosta või mis tooni jalgrattaga küla vahel võidu sõita.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare