-1.2 C
Rapla
Reede, 19 apr. 2024
ArtikkelMõisainterjööride konverents mõtestas lahti mõisasisustuse detaile

Mõisainterjööride konverents mõtestas lahti mõisasisustuse detaile

Kui Raikküla mõisas korraldati eelmisel aastal esimest korda interjööridele keskenduv konverents, tuli korraldajatel Ivo Lambingul ja Karmel Jõesool tõdeda, et huvi selle vastu oli ootamatult suur.

Raikküla mõis on tuntud oma mõisateemaliste konverentside poolest. Sel korral peeti 28. mail teist korda mõisainterjööride konverentsi. Eelmisel aastal oli pigem sissejuhatus mõisainterjööride maailma, sel korral mindi rohkem sügavuti ja detailidesse.

Lambing sõnas konverentsi alguses, et kui praegu on pigem suhtumine, et üleliigset interjööris olla ei tohi ja see määrab, kuidas praegu ruumi mõistame, siis vanu interjööre vaadates on seal näiteks kümneid tube ja sadu toole, mida keegi ei kasuta. “Peame natukene seda mõttesuunda ja haaret avardama, et aru saada, mis tähendusväljad mõisainterjööridel ajalooliselt olnud on ja milliseid otsuseid peab vastu võtma, kui praegu neid ruume rekonstrueerime.”

Reet Bender on uurinud, millisena kujutati ruumi baltisaksa memuaristikas. Ta kasutas on ettekandes mitmeid näiteid eri ajastutest ja lisas, et memuaare lugedes tasub mõelda ka sellele ajale, kui need on kirjutatud. Näiteks 19. sajandi memuaarid kirjeldasid reaalsust, pärast sõda lisandus tekstidesse aga kergelt nostalgitsev pilk. Minevik oli noorpõlvemälestuste looriga kaetud ja ilusam, kui see tegelikult oli. Samuti toonitas ta seda, et meile on hilisemate mõisainterjööride kirjeldustega jäetud mulje, et need on alati olnud suursugused ja uhked, kuid tegelikult on huvi kodukaunistamise vastu kasvanud ajaga ja paljud 19. sajandi alguse meenutused näitavad, et mõisate sisustus oli võrdlemisi lihtne.

Üks märksõna, mida Bender memuaare lugedes tähele pani, oli „hubane“. Mõisad olid siiski baltisakslaste kodud ja neid sisustades lähtuti enda vajadustest ja võimalustest, liigseid esemeid kasutamata, kuid hubaselt. Palju kordus meenutustes ka kardinate puudumine, neid kasutati vaid talvisel ajal selleks, et akendest nii palju külma ei õhkuks. Muul ajal oli vaja, et ruumides oleks rohkem valgust ja kardinaid peljati. Valguse puhul tõi Bender välja huvitava asjaolu, et vanasti kogunesid perekonnad söögitoalambi ümber, kuna see oli ainus valgusallikas. Valgusolude paranedes hajus perekond kodu peale laiali, televiisor tõi pere taas kokku ja nüüd on pered taas mööda elamist laiali.

Peale silmaga nähtava on memuaarides kirjeldatud ka lõhnu, näiteks puskarihõng ja rasvaküünalde tegemisega kaasnev hais.

Rohkem detailidesse läks Triin Jerlei ettekanne. Ta rääkis sellest, millest kõnelevad asjad mõisainterjöörides. Oma juttu alustas ta vihjega praegu Maarjamäe lossi suvesaalis olevale Riin Maide näitusele „Paberloss“, kus papier-mâché tehnikas on loodud ajaloolise mööbli vormid.

Jerlei rääkis, kuidas tema arvates on 19. sajandit valesti mõistetud just selle koha pealt, et toonaseid interjööre vaadates tundub meile, et asjad ei sobi omavahel. Kuid selles asjade rohkuses, mis sajandi lõpus tekkis, on kindel põhjus. Siis tekkis suurenenud huvi ajaloo vastu, nii et mööbel oli võimalus peegeldada teatavat filosoofilist suunda. Toonaseid mõisnikke peab Jerlei kosmopoliitideks, kes ei olnud seotud vaid oma geograafilise kontekstiga. Nad armastasid erinevaid kultuure ja seiklusi ning mõisates tekkisid ka mingi piirkonna esemetest kollektsioonid, kuna esemeid hakati väärtustama just nende päritolu tõttu.

Esemetel oli ka emotsionaalne tähtsus, millest annavad aimu toonased interjöörimaalid, kus iga detail on täpselt välja maalitud. Tähtsaks peeti lugemise ja muusikaga seotud esemeid.

19. sajandil hakati kasutama ka vaipasid, millest sai luksuse märk ja mille peale loodi laua-toolide ansambleid.

Üheks oluliseks detailiks mõisates on olnud aadliportreed ja neist rääkis Kadi Polli. Ta käsitles ka seda, kuidas neil portreedel on ruumi kujutatud ja kuidas on portreed ruumis liikunud. Baltisakslased ise portreekogusid kunstikogudena ei käsitlenud. Esivanemate portreede omamine kuulus oma ajalugu ja juuri hindava baltisakslase juurde, selles väljendus tema identiteet ja ajalooline mälu. Portreede tase on erinev ja kunstilist väärtust omavad neist vähesed.

Inimeste näojooni õilistati ja seetõttu on palju maale, kus pole teada, keda kujutati. Naismaalikunstnikud kasutasid tihti võimalust maalida foto järgi ja sellisel juhul on inimesed äratuntavamad, kuid maalidel kujutatud naisi, kui nad ei abiellunud, on olnud raske tuvastada.

Detailide, näiteks aurahade kaudu anti maalil teada, milline oli kujutatu seisus või roll majapidamises. Nii kandis majahoidja võtmekimpu või kella näitamaks, et tema kontrollib, et asjad laabuks.

Kes vähegi mõisates ja vanades hoonetes käinud, tajuvad, et need mõjuvad meie psüühikale. Konverentsi kaks viimast ettekannet käsitlesidki ruumi ja psüühika omavahelisi seoseid ja uurisid, kas mõisaruum saab inimesele mõjuda teraapiliselt.

Silver Sternfeldt andis ka ülevaate keskkonnapsühholoogiast, psüühikast, omailmast. Mõisate kontekstis oli kõige olulisem tähelepanu taastumise teooria. Sternfeldt sõnas, et tema arvates mõisaid ehitades teadsid inimesed intuitiivselt, milliseks need luua, et see aitaks tähelepanu taastumisele kaasa. Taastav ja vaimsele tervisele hea keskkond peab olema selline, mis pakub eemalolekut igapäevamuredest, ja mõis seda on (välja arvatud neile, kes mõisates töötavad ja vaeva näevad selle arendamise nimel).

Teiseks peab keskkond olema lummav, haarama inimese tähelepanu. Kolmandaks on ulatus – taastav keskkond peab olema kaugeleulatuv ja mitte ainult füüsiliselt, vaid pigem vaimselt. Ja mõisad oma ajalooga, mis meid kaugele minevikku rändama viivad, seda pakuvad. Füüsiliselt pakub mõis nii oma hoonete kui ka parkidega erinevaid sopistusi, kus omaette olla. Neljandaks peab keskkond olema inimesele sobiv, mitte piiranguid seadma, ja vastama inimese ootustele. Sternfeldti arvates võiks neid nelja tähelepanu taastumise teooria punkti üle kanda ka praegusele linnaplaneerimisele ja arhitektuurile.

Päeva lõpetas Kadri Kallaste ettekanne “Vestlused ehituspärandiga. Kas ajalooline mõisaruum võib mõjuda teraapiliselt?”, mis toetas eelnevat ettekannet, lisades mõned oma nüansid. Oma ettekandes tugines ta uurimustele, mis on tõestanud, et ajaloolised hooned saavad stressi maandada ja head enesetunnet tekitada.

Vaimsele tervisele mõjuvad keskkonnatüübid jagatakse tervendavateks ja taastavateks. Tervendavaks loetakse keskkonda, kus stressiallikad puuduvad, olemas on looduslähedus ja positiivsed segajad (raamatud, kunst, arhitektuur), inimesel on kontroll olukorra üle, ta on kohaga vaimselt seotud ja olemas on sotsiaalne tugi.

Ettekandele järgnenud jutuajamises käidi välja mõte, et edaspidi võiks uurida ka seda, mis paneb inimesi tegema midagi nii ebaratsionaalset kui mõisate taastamine.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare