Rapla keskraamatukogus algas tänavune luulelõunate hooaeg 2. juunil, kui sai kuulda Arvo Valtoni mõtteid, luuletusi ja aforisme. Valton elab Märjamaal ja on tuntud kui proosa- ja näitekirjanik, stsenarist, tõlkija, publitsist ja luuletaja.
Valton sõnas hakatuseks, et nii luulet kui ka aforisme tuleb lugeda vaikuses, mõttega, tundega, nii et paremaks kuulamiseks tuli osalejatel oma toole lähemale nihutada. Lugemist alustas Valton mõtisklusega raamatust “Vaadates voolavat vett” ning rääkis seejärel, kuidas temast üldse luuletaja sai. Ta meenutas, kuidas juba keskkoolis meeldis talle luuletusi kirjutada, kuid esimene kaustik tema loominguga põletati. Ülikoolis tehtud katse ajalehele oma luuletust pakkuda luhtus, kuna toimetaja ütles tema emast kirjutatud ridade kohta, et seda teemat tuleb käsitleda tundelisemalt.
Valtoni luuledebüüt oli aga hoopis mongoli keeles. Kogudes Mongoolias materjali oma esimese romaani, mongoli valitsejast Tšingis-khaanist rääkiva raamatu “Tee lõpmatuse teise otsa” tarbeks, tehti temaga intervjuu ja paluti ka mõnd teksti. Olles just mõned luuletused kirjutanud, luges ta ühe ette, mis ära tõlgiti ja lehes trükiti.
Oma luuletuste avaldamisega läks Valtonil kaua aega, vabakutseline kirjanik on ta olnud aastast 1968, kuid alles 1976. aastal ilmus tal esimene luulekogu. Seda paljuski põhjusel, et tema loomingu sisu ei oleks nõukogude ajal võimulolijatele meeldinud.
Üks mõttekäik, mis ühest Valtoni luuletusest kõlama jäi, on vastus Hamleti küsimusele “Olla või mitte olla”: mitte olla jõuab väga pikalt, seni tuleb olla.
Mõned oma teosed on Valton konkreetselt kellelegi pühendanud. Nii on abikaasale pühendatud luuleraamat „Tiinale“, muusikutele on aga pühendatud tema viimane raamat „Noppeid taevaselt teelt“. Muusikast rääkides sõnaski Valton, et väga armastada saab ka seda, mida ise ei oska teha.
Natuke rääkis Valton sellest, millised autorid on teda inspireerinud: Betti Alver ja Mari Vallisoo. Kuulajate seas oli ka Ly Ehin ning Valton lisas, et Andres Ehiniga olid nad head sõbrad, kuid Ehin pahandas Valtonit pidevalt sellega, et talle males pähe tegi.
Kuigi luuletuste lugemise vahele ütles Valton, et aforisme ta lugema ei hakka, tuli tal seda kuulajate suure soovi tõttu siiski teha. Neid on tal nii palju, et üks paksem kogu ongi vaid neile pühendatud. Kõige värskem on aga 2019 välja antud väike aforismikogumik “Kes viimasena naerab, naerab üksinda”.
Nii mõnegi aforismi puhul kostis kuulajate seast nõustumist näitavat kahinat, näiteks aforismi puhul “Kui tahad mõne teose tüütuks muuta, õpeta seda koolis”. Tõepõhi on all ka aforismil „Kui surmanuhtlus ära keelati, hakati hukkama sõnadega“. Ühte aforismi on Valtoni lähedaste matustel kasutanud isegi kirikuõpetaja: “Mina usun küll Jumalat, kuid kas Jumal mind ka usub?”
Kindlasti võtsid luulelõunast osasaanud sel päeval kaasa mõne mõtte Valtoni luuletustest või aforismidest, mille üle omaette edasi mõelda.
