Kehtna mõisapark, Kuusiku park ja Kabala kool on näited paikadest, kus kohalikud omavalitsused elurikkust harvema niitmise abil toetavad. Vallatöötajad aga tõdevad, et enamasti on inimesed niitmise osas nõudlikud ja nurisevad pigem liiga vähese kui sagedase niitmise üle.
Iga vald saab reguleerida, millised nõuded oma territooriumil muru niitmisele seab. Ainukese vallana on oma heakorraeeskirjas muru maksimaalse lubatud kõrguse konkreetselt märkinud Märjamaa. Muru kõrgus ei tohi ületada 15 cm.
„Volikogu liige Ago Kirsipuu on esitanud vallavolikogule menetlemiseks eelnõu, millega antud nõue eeskirjast välja võtta,” ütles Märjamaa abivallavanem Ott Valdma. Juhul kui volikogu poolt seatud nõue muru kõrgusele kaob, siis võib ka niitmise sagedus väheneda. „Meil on planeeritud sellealane koosolek järgmisel nädalal ning eelnõu ise peaks olema volikogu istungil arutlusel samuti järgmisel nädalal,” ütles Valdma.
Märjamaa vald haldab umbes 70 hektari ulatuses niiduplatse, millest väike osa kuulub ka Transpordiameti haldusalasse. „Niitmistihedus sõltub konkreetsest ala otstarbest ning kasutusest. Märjamaa valla elanikel on avalike platside ning alade vallapoolsele niitmisele kõrged nõudmised ning iga aasta soovitakse ka lisada uusi alasid niidetavate hulka. Sellel aastal on tulnud taotlused (info) niidualade laiendamise kohta Sipa, Varbola ja Velise külas ning Märjamaa alevis ja niidualade niitmistiheduse suurendamiseks Tolli külas. Transpordiameti aladel teostame niitmist Orgita külas ning Märjamaa alevis, sest meie inimesi ei rahulda Transpordiameti pakutav niitmistihedus,” selgitas Valdma.
Abivallavanem tõdes, et varasematel aastatel on inimesed ka vallavalitsuse poole pöördunud seoses erakinnistute mitte piisava niitmisega. Tänavu selliseid pöördumisi tehtud ei ole. „Varasematel puhkudel on järelevalveametnik pöördunud vastava kinnistu omanike poole ning niitmine on enamikul puhkudel toimunud,” rääkis Valdma ning lisas: „Märjamaa vald on territooriumilt nii suur, et elurikkusega probleeme ei tohiks olla. Enamasti on niidetava ala kõrval elurikkusega mitteniidetav ala.”
Haljasalade niitmine on emotsionaalne teema
Ülejäänud Raplamaa omavalitsuste heakorraeeskirjas muru maksimaalset kõrgust määratud ei ole.
Kehtna valla keskkonnaspetsialist Aivar Puur selgitas, et Järvakandi alevis on töövõtulepingus nõue, et murualadel ei tohi muru kõrgus ületada 10 cm. „Valla muudes alevikes ja keskustes küll seda nõuet ei ole, aga murualade niitmisel kasutatakse sagedust, mis tagab, et muru ei kasvaks kõrgemaks kui 10 cm,” ütles Puur.
Valla seisukoht on, et tihedamini niidetakse asulate keskel asuvaid alasid ja harvemini keskustest kaugemale jäävaid alasid. „Haljasalade niitmine ongi väga emotsionaalne teema, sest kodanikel on erinevad nägemused, ühed soovivad ideaalselt hooldatud muru ning teised jällegi elurikkust toetavat harvem niidetavat ala. Kehtna vald otsustas sellel aastal niita ühte osa Kehtna mõisapargist harvem, et säilitada liigirikkust ja mitmekesisemat kooslust,” ütles Puur.
Sarnaselt Märjamaaga pole tänavu naabritevahelised kaebused seoses niitmissagedusega veel vallavalitsusse jõudnud. „Eelmistel aastatel on olnud kaebusi hooletusse jäetud kruntide kohta, kus muruniitmise asemel on juba ka heinateoga hiljaks jäädud. Aga sellega tagatakse jällegi elurikkuse säilimine,” ütles Puur.
Rapla vallas on niidetavatel aladel ette nähtud hooldustasemed. „Rapla keskosa on kõige olulisem ja siin on ette nähtud muru kõrgus 8 cm, teised niidualad on muru kõrgusega 10 cm. Lisaks on palju hooldusalasid, kus on ette nähtud 3 korda aastas niitmine ning osal teeäärsetel aladel ka niidutase kord kuus. Üldiselt on alade hooldus ja niidutase paika pandud sõltuvalt asukohast ja ala iseloomust,” selgitas Rapla vallaaednik Sirle Sule.
Ta lisas, et ei pea mõistlikuks Rapla kesklinnas olevaid alasid niitmata jätta või harvem niita. „Niitmata jätmine ei tähenda, et tekib ilus lilleniit. Tulemuseks on pigem üks kasimata võililleväli koos tiheda heinaga, mida hiljem on väga keeruline korda teha,” ütles Sule.
Elurikkust on aga toetatud mõnes teises kohas looduslikke olusid arvestades. „Näiteks Kuusiku pargis oleme osad kolme niidukorra alad leppinud kokku, et niidetakse kaks korda aastas pärast õitsvate lillede äraõitsemist ning hein jääbki seal maha, et lilleseemned saaksid maha pudiseda. Sama loogika on Kabalas kooli juures pargis, kuna sees on karikakar ja muid õitsvaid taimi.”
Kohila vallaaednik Anu Adamson ütles, et valla maadel niidetakse vastavalt valla enda kehtestanud hooldusklassi nõuetele. I ja II hooldusklassi aladel niitmiskordade arvu ette nähtud ei ole, sest see sõltub ilmastikust ja rohukasvu intensiivsusest, kuid muru kõrgus ei tohi ületada 10 cm. Alasid, kus inimesed liiguvad ja vaba aega veedavad, niidetakse korrapäraselt.
Parke ja heinamaa tüüpi alasid hooldatakse Kohila vallas 1-3 korda aastas vastavalt ala kasutusele. „Kuna Kohila alevis on kaks linnametsa, kolm parki, kalmistu ja läbi voolab Keila jõgi, siis elurikkusest meil puudust pole,” selgitas Adamson. „Pigem ei jõua me kõiki alasid niita, mis aga tähendabki elurikkuse säilimist,” lisas ta ning tõdes, et inimeste nurinat on pigem kuulda vähese kui liigse niitmise pärast.
